Kurb, aga tõsi .

postitas: 2llu - 27.04.2008, 2008-04-27 14:52, loetud: 878x

Tegelased :

Merily - Õlgadeni mustad juuusked ja keskmist kasvu 13aastane, peategelane( minavormis )
Merit - Merily õde, 11 aastane, keskmist kasvu, õlgadeni blondid juuksed.
Margaret - Merily ja Meriti ema, pikka kasvu, pikad pruunid juuksed, 29 aastane, tibilik.
Kerli - Merily ja Meriti kõigeväiksem õde, 2 aastane, vaikne.
( Teised tegelased jutu sees )

Tere hommikust kõigile: ütles Merit alla minnes, mina muidugi pöörasin selja ja läksin ennast kooliks valmis seadma. Merit on nii vastik, ainult tähelepanu vm. Mina olen koolis 4-line. Vahel saan 5, või 3. Ema, emast ma rääkida ei taha, ta on selline hull. Mina, Merit ja Kerli oleme kõik eri isadega. See on julm, iga nädalavahetus viib ema meid oma isade juurde, et ise vaba olla oma uue kavaleri pärast. Vahel pean mina minema Meriti isa juurde, kuna mu isa töötab Ameerikas ja ta on suht rikas, temast me elamegi. Kerli isa on üks noor kutt, kelle ema ära üheöösuhteks ära võrgutas ja nii see põnn Kerli sündiski. Meriti isa on üks vastik ego ja ma ei tea kes, ainult näägutab ja tal peab õigus olma, siis peab ta mind oma lapseks ja käsutab nagu koera.

Okei aitab perekonnast. Jõudsin kooli, tuli mulle vastu Olivia, mu parib sõbranna, tema on ka 13. Pikka kasvu ja veel pikad juuksed, taoline mu emaga, aga mitte näopoolest. Tsauu, kalli kalli: ütlesin ma naratades ja me jooksime tundi. Ma unustasin öelda, mul on ka koer Pirts, väga kallis mulle, selline väiksem koer ja karvane, tõug on chau chau.

Kui tunnid lõppesid jooksime me Oliviaga järve äärde. Kõik on niiilus, eks: küsisin ma Olivialt, kes oli vaikne ja noogutas pead. Mis jutus, sa oled nii kummaline olnud: küsisin ma talle silma vaadates. Mmh, Merilyy, sa ei kujutaa ette, ma suren kui see juhtub: ütles Olivia vaikselt, tal voolasid pisarad. Olivia kullake, mis, mille pärast: küsisin ma ka pisar silmis. Merlyyyyy, ta on suremas, mu.....ema, ta on haiglas, juba nädal aega ja täna öeldi mulle, et ta sureb kunagi ära, see võib igakell juhtuda ja kui see juhtub, öeldi mulle, et kui mu emal pole eriti tuttavaid ega õdesi vendi, ega sugulasi teisigi siis ma lähen lastekodusse: hakkas Olivia veelgi rohkem nutma ja haaras mul ümert kinni. Ma hakkasin ka nutma, sest ma ei taha, et Olivia lastekodusse läheks, ma sositasin talle kõrva sisse, et ma ei loobu temast kunagi.

Me olime niimoodi juba 15 minutit seal kivi peal istunud, kus me tavaliselt iga päev peale kooli lähme. Ta lasi minust lahti ja kallistas mind korra veel ja jooksis siis ära. Ma jäin sinna oma maailmaasju mõtlema ja mul tekkis mõte, kuidas Oliviat aidata, kui nii peaks minema. Ma jooksin koju ja õnneks oli ema kodus, ma hiilisin tema tuppa. Ema kuule, mul on üks jutt: ütlesin ma vaikselt tema selja taga. Noooh: ütles ta peibelikult ja pöörast minu poole. Emme, Olivia ema sureb ja Olivia läheb lastekodusse, lapsenda ta, palun: ütlesin ma ruttu, endal pisar silmas. Merlily, kas sa oled hull, see pole meie asi, see on tema asi kuhu ta läheb, sorry aga leiad uue sõbranna, mis vahet sel on, hakkama saate ikka: ütles ema silmi pööritades ja ülbelt. Mida, kas sa oledki nii külma südamega, ta on mu parim sõbranna, sa oled haige, ma vihkan sind: karjusin ma nuttes ja jooksin endatuppa. Ma olen kindel, et ema ei huvitanud see üldsegi, isegi mitte see, et tegu on surmaga. Nii külma südamega ema ei taha keegi, Merit ei saa nigunii aru kes ta ema tegelikult on. Ta arvab, et ema on kõigeparem vm.

Saabus juba õhtu ma käisin pesemas ja jäin magama, lasin veel koera sisse. Võtsin ta igaks juhuks enda tuppa. Öösel nägin kohutavat und, kuidas ema hulluks läks.

Hommik ongi käes tõusin ülesse ja ja ja, minutoa uks oli lahti. Maas oli verine ja uksepeal ka, ma jooksin nuttes alla, sest kardsin niiväga. Ma jõudsin alla ja seal oli mu koerake, ta oli verine ja retsitud. Ta lamas maas ega kuuletunud oma nimele, tal olid silmad lahti. Ma hakkasin nutma ja jooksin tema juurde. Ma võtsin tal ümbert kinni ja kallistasin teda, ta lakkus mu nägu. Sellel ajal teadsin, et see on viimane pilk mis mul temast jääb, ta oli mul kallimaid. Ma tegin talle otsaette musi, nähes ikka ta kurbe silmu, see oli lihtsalt hullem mis juhtuda sai. Ma vaatasin talle silma veel korra ja siis pani ta oma silmad kinni. See ei olnud võimalik ma ainult nutsin kogu see aeg. Ma olin temaga niikaua nuttes koos, kuni tundsin kuidas ta kere külmaks läks. Ma nutsin ja nutsin. See pidi olema halb unenägu mitte see, mida ma unes oma emast nägin, see oleks võinud tõeks minna: Karjusin ma üle maja ja nutsin. Ema jooksis teisest toast ja tuli seisis koera taha, kuhu mu pilk ulatas. Ema kükitas ja vaatas mulle silma. See oli ehk selle eest, et sa minuga ülbitsesid: ütles ema ja läks õue suitsu tegema. Ma jäin sinna, mu süda oleks nagu seiskunud, mul käisid külmavärinad üle keha ja ma hakkasin värisema. See ei saanud tõsi olla mida ma präegu mõtlen........

Järgmises osas saate teada, mida Merily mõtles !
Loodan, et meeldib ja on huvitav.
Vabandan kirjavigade pärast, kui neid on.

Märksõnad: Järjejutt