Maailm.

postitas: Florence - 23.01.2014, 2014-01-23 22:33, loetud: 603x

Ma käisin just vaatamas "12 Aastat Orjana" ja ma tunnistan, it hit so hard on me, i can't stop crying...
See pani mind mõtlema ja näitas mulle tõtt. Ma pole kunagi eriti mõelnud sõjale või kurjusele või üldse sellistele asjadele. Olen küll mõelnud surmast, kuid see on teine asi. Ja ütlen ausalt, ma pole ise ka täielik pühak. Me kõik oleme vähemalt midagigi teinud, mis on olnud vale või mida me kahetseme tänaseni. Aga see kuidas inimesed üksteise kallal nokivad ja üksteisega võitlevad... See on lausa kohutav!
Esiteks, me sündisime siia maailma ja me polnud esimesed, kes siin elasid. Meid enne oli loodus ja siis loomad. Kuid kui inimene siia sündis, siis ma ei oskagi vastata, kas see oli hea või halb. Koos inimestega tekkis vaen ja 'omavara'. Kuid kas keegi ei näe, et see kõik on meile antud lühikeseks ajaks ja see pole kunagi 'meie oma' olnud. Mitte miski siin maailmas pole meie oma. Isegi mitte meie keha. Kuid selle eest me saame otsustada... Kuid vahepeal ei saa isegi seda. Nii palju inimesi on olemas, kes lihtsalt rüvetavad teise inimese hinge või keha.
Minu füüsika õpetaja ütleb, et ilu on vaataja silmades ja see on tõsi. Mõned näevad ilu peaaegu kõiges ja on positiivsed. Kuid need kes ei näe, arvavad et on õige peale suruda oma arvamust. See, et inimene oli teisiti sündinud ja see, et teda selle pärast karistati. See on julm. Ja inimkond on julm. Aastaid on kestnud sõda ja võitlemine maade peale. Kuid inimesed ei mõista, et ükskõik kus me oleme, kus me elame. Kõik me oleme ühtne rahvas kõik loodus on ühtne. Ma ei ela Eestis, vaid ma elan Maailmas. Ma olen osake Maast ja väga väike. Kuid mõni tahab olla suur. Ja selle võimu tahtega on tehtud haiget nii inimestele kui ka loodusele. Kas keegi ei näe, et me vaikselt hävitame üksteist ja seda mis on meie ümber?! Maad ja linnad on lihtsalt kohad, millele inimene on nime andnud. Inimesed sildistavad ka teisi inimesi. Kuid nii pole õiglane kellelegi, see on vale.
Inimesed on erinevad. Kas see oleneb siis nahavärvusest, juuksevärvist, riietumisstiilist, näo kujust, valesti sündimisest, kas sulle meeldivad vastas- või samasooline inimene... Neid erinevusi on väga palju ja need on ka põhjusega. Kunagi ei saa kõik olla samasugune ja üksluine. Me oleme loodud erinevatena, kuid ikkagi me kuritarvitame seda teadmist. Koolis saavad paljud sõimata ja mõnda isegi pekstakse... Kuid see pole inimese süü, et ta selline on nagu ta on. See kõik oleneb tema iseloomust, kuidas teda üles kasvatati, kuidas teda armastati. Vahel inimesed on nii pimedad, et ei näe isegi enda vigu. Ja kuidas saab keegi arvata, et on kõigist teistest üle?
Nii palju sõdu ja surnuid. Aga millega nad selle ära teenisid? Mitte millegagi. Kohutav mõelda, kui paljud inimesed on lihtsalt sõja käigus maha lastud või õhku lastud, üles poodud, pussitatud... Ja kuidas orje koheldi. Kuidas eurooplased sildistasid Ameerika 'nende' maaks. Kuigi enne neid elasid seal juba keegi. Keegi teine avastas selle maa. Kuidas jõhkralt võeti kellegi kodu ära, sest keegi otsustas, et see on nüüd nende oma. Kui sinu ori sinule ei vastanud või ei teinud mida sa käskisid.. Sul oli siis õigus teda sada korda piitsaga peksta, kuni ta nahk seljalt maha tuli, nii et lihased olid paista? Kuidas keegi isegi saab sellist julmust kasutada. Ka need, kes on tahtnud vastu võidelda, kes on tahtnud maailma parandada ja sõja lõpetada. Nad kõik on maha surutud. Selle koha juures, olen ma väga tänulik, et sain teada Jaredist, Shannonist ja Tomost. Nad kõik kolm on mulle väga südamelähedased, sest nad actually hoolivad. Nad tahavad õiglust ja sõda lõpetada. Loomulikult ma ei tea täpselt kas see tõsi on, kuid ma ei hakka selles kahtlema.
Ma luban endale, et ma üritan olla parem inimene. Ma tahan maailma muuta ja ka ennast. Ma tahan, et inimesed avaksid oma silmad ja ma loodan, et kui ma kord suren... Siis saan endale öelda: "You did good... I'm proud of you." Sest, kõik mis ümberringi toimub, mida meie ei näe, see tuleb peatada. Miks me ei või vaenu unustada ja üritada toetada üksteist ja armastada. See pole raske. Ja ma luban, see on kergem kui see sõjaplaani tegemine.

Tahtsin lihtsalt kõik südamelt ära rääkida ja natukenegi tõsta inimeste avarust. Me peame kõik üheskoos võitlema!

Madelyne,
Over and out.

Märksõnad: maailm  inimesed  inimkond  mõtted  rahu  ebaõiglus