Elu, mis on täis raskusi-Teine

postitas: LoveVidevik - 07.10.2010, 2010-10-07 17:57, loetud: 824x

Nägin imelikku unenägu, mis mulle üldsegi ei meeldinud. Nägin unes, et ma olin jälle selles kooolis. Kuid seal olid tund 120 minutit ja kodutööd jäi ülemõistuse. Kõik narrisid ja sõimasid mind ning loopisid mind asjadega. Ma ärkasin nuttes ülesse. Ma lükkasin teki enda pealt ära ning ajasin end istukile. Ma kuivatasin käeseljaga silmi ning püüdsin rahuneda. Heitsin pilgu kellale ning see näitas kuute. Ma läksin riidekapi juurde ning vaatasin, mida selga panna. Otsustasin, et panen selga valge pluusi, mis oli kitsas ja pikkade varrukatega; musta seeliku, mis ulatus mulle põlvini ja oli kitsas; punased põlvikud ja sinised kingad. Ma kammisin hoolikalt oma juuksed ära ning seadsin need kahte sabasse. Võtsin kätte koolikoti ning paotasin ust. Nähes, et kedagi pole, hakkasin ma trepist alla minema. Läksin kööki ning hakkasin endale hommikueinet valmistama. Tegin hommikuhelbed piimaga ning võileivad. Ma sõin ära ning vaatasin esikust end peeglist. Ma nägin peeglis tüdrukut, kellel on silmad natuke punased ning murelik ilme. Tal voolas ka üks hõbedane pisar mööda põske. Ma naeratasin kergelt oma peegelpildile ning ma sikutasin endale jope selga. Avasin ukse ning astusin välja. Panin ukse hoolikalt lukku ning hakkasin bussipeatuse poole minema, lootes, et mul läheb tänane päev paremini. Vähemalt tean nüüd ma oma klassi. Kakskümmend tüdrukut ja kakskümmend poissi. Kui mind välja arvata, siis on kokku 39 last. Tüdrukud olid: Marie, Kate, Liza, Gabriella, Anett, Maarja, Helena, Prudenc, Phobe, Lena, Jessica, Tecna, Triin, Stella, Yvonne, Ayriin, Alexandra, Sandra, Emyli ja Merylin. Poisid on: Hans, Erik, Martin, Rogers, Robert, Sander, Aleksander, Sten, Nathan, Rick, Anthon, Volle, Fred, George, Ronald, Mihkel, Oliver, Mart, Cedric ja Matt. Ma olin nii mõttes, et buss juba saabus. Ma astusin peale ning istusin jälle ette. Nagu ikka, tuli kuuendas peatuses Mary peale. Ta istus minu kõrvale ning küsis, "Kuidas siis eile oli?" Ma kehitasin õlgu. "Raske." Mary pomises midagi, mida ma ei kuulnud ning tegi sellise näo, bagu ta oleks mõttesse vajunud. Ta läks bussist maha kaheksandas peatuses ning mina pidin edasi sõitma. Ma läksin bussist maha ning ma imestasin sügavalt. Ma polnud kooli kunagi niimoodi näinud, et kedagi ei ole väljakul. Sammusin edasi ning nägin, et enamus akendest polnud midagi näha, kuid oli ka mõnd akent näha, kus tund juba käis. Ma judistasin end. Niikaugele sõita kella kuueks oleks hullumeelne. Ma avasin kooliukse ning läksin sisse. Koridorid olid samuti tühjad ning tundusid mahajäetuna. Ma suundusin trepi juurde, mis viis garderoobi. Ma läksin alla ning suundusin oma boksi juurde. Boks oli suletud. Ma vaatasin ringi. Meil on üks proua garderoobis, kelle nimi on pr. Hyndva. Kõik hüüavad teda "Garderoobitädiks". Ma läksin selle ruumi juurde, kus ta tavaliselt viibis. Ta oli seal sees ning jõi teed. Ta tõstis pilgu ning tõusis püsti. Ma laususin, "Palun 7b klassi boks." "Garderoobitädi" naeratas kergelt, ilmsest imestunud viisakusest. Ta avas boksiukse ning läks tagasi oma ruumi, et oma asju edasi teha. Ma läksin boksi sisse ning võtsin jope seljast. Kinnitasin selle nagisse, mis mulle kuulus. Võtsin ketsid ära ning vahetasin need vahetusjalanõude vastu. Ma võtsin jälle oma koolikoti ning hakkasin trepist ülesse minema. Täna pidin ma vantsima kaheksandale korrusele, et ajalootundi minna. Ma hakkasin hingeldama. Eelmises koolis oli ainult kolm korrust ja see oli käkitegu. Kuid siin koolis on võimatu... Iga korruse vahe on neli treppi. Lõpuks, kui ma kaheksandale korruselle jõudsin, siis lõi kell pool kaheksa. Ma roomasin klassi ette ning vajusin maha. Mulle tundus, et ma olin jäänud korraks tukkuma. Sest samalajal, kui ma jõudsin klassi ette, hakkas inimesi rohkem tulema. Ma mõten minu klassist. Lõpuks tuli üks range välimusega õpetaja ning tegi ukse lahti. Ma läksin endale uut kohta otsima. Ma võtsin jälle uksepoolse rea, kuid esimese pingi. Mulle meeldis tegelikult ajalugu ning ma olin eelmises koolis selle meister. Lõpuks kõlas vali ja kõrvulukustav tirin ning klass jäi vaikseks. Õpetaja oli klassi ees ning lausus, "Tere, mina olen pr. Andresony. Ma olen teie uus ajalooõpetaja. Palun istuge!" Ta rääkis nii, et hääles oli kuulda rangust ja halastamatust. Ma isegi tundsin, kuidas ma kergelt värisesin, kuid see polnud nähtav. Õpetaja avas mingi raamatu ning hakkas sealt midagi tahvlile kritseldama. Kui ta oli lõpetanud siis ma oleks tahtnud naerda. Ta oli kirjutanud sinna mingid ülesanded, mida ma oleks suutnud unepealt teha. Ma hakkasin kohe vihikusse kirjutama ning see asi läks mul üsna libedalt. Mind lausa imestas, kui nägin, et enamus higistasid ja pingutasid. Kui ma oma käe üles tõstsin, et märku anda, et olen lõpetanud siis ilmus õpetaja näole imestus ja vapustus. Seejärel aga imetlus. Ta tuli minu juurde ning küsis, "Kuidas sul läks eelmises koolis ajalooga?" Ma imestasin, et kuidas ta teab, et ma olen uus õpilane. Sellegipoolest ma vastasin, "Väga hästi. Ma olin oma klassis parim. Meil oli sama ülesanne 5.klassis." Õpetaja imetles mind ikka veel. Lõpuks ta läks klassi ette tagasi ning ütles meile kodutöö. Oli vaja õpikust maha kirjutada kolm lehekülge ühest peatükist või teemast. Ma panin oma asjad kokku ning läksin klassist välja. Mind tõesti imestas, kuidas õpetaja mind imetles. Järgmine tund oli inglise keel. Ma pidin minema viiendale korrusele. Ma nüüd vihkan siin koolis trepist üles ja alla minemist üle kõige... Jätkub...

Märksõnad: imetles  buss  ajalugu