ChemistrY,
Läbi sätendava õhu,
üle karge lume,
pisikene ingel,
paljajalu tuleb.
Süda soe ja särasilmil,
külma ta ei taju,
kannab kuuma küünlaleeki,
läbi valge saju.
Häid jõule!
Jõle nunnu tõepoolest kõiki neid "veterane" (või mida iganes) korraga jälle näha. Kiitus ka muidugi must_ingelile, et ta meid ka luuaga taga ajada viitsis ehk märku andis, et jutukasse võiks kohale tulla.
Suvaline päevik
Btw , see jutt on SIIN ka , niiet võite rohelisi näppe toppida, kui meeldis . ^^
Ma istusin ema haiglavoodi kõrval ja naeratasin talle. Isa ütles alati, et kui ma ema juures olen, siis ei tohi nutta! Sest muidu läheb ka ema kurvaks ning see võib talle halvasti mõjuda. Seda ütles ta mulle siis, kui ma olin kümnene. Nüüd on viis aastat möödas ja mu ema on ikkaveel koomas. Arstid ja isa räägivad mulle koguaeg, et ta veel saab terveks, aga ma olen juba piisavalt suur, et aru saada, et ta ei ärka enam kunagi üles. Kuid ma ikkagist naeratan talle. Koguaeg. Ma olen kindel, et ema näeb seda. Mu naeratust. Ma tean, et see on tobe ja kuidagi moodi ka lapsik, aga ma ei hooli. Igalühel võib oma fantaasia olla!
Ma tõusin toolilt püsti ning kõndisin ukse poole. Mul pisarad voolasid mööda põski alla. Kuigi ma üritasin nuttu varjata, tulid need mul iseenesest. Ma pühkisin pisarad ära ja vaatasin veel korra ema poole. Ning naeratasin talle. Ma läksin sellest ruumist välja ning minu juurde tuli arst. "Kuidas sa end tunned?" küsis ta. " Hästi, " vastasin ma naeratades. Ta noogutas arusaadavalt ning kõndis ema palatisse. Mina aga haiglast ...
koobas.hobune.stream
x 1
x 25
x 10935
x 13
x 1
