Kes minu pükse kannab? 2. osa (13)

Eelnevalt : Ma pääsesin vahetundi, tegelikultkõik pääsesid. Läksin nurka ja nägin telefoni displayl -Sulle on saabunud sms.- Avasin selle ja seal seisis..
***
,,Mari, ma ei tea, kuidas seda sulle öelda, ma... seda on raske. Ma jätan su maha!"
MIDA?! Oleks tahtnud karjuda kõigile, kuid ometi toimus see karjumine ainult minu peas. Kas nii lihtsalt see kõik lähebki mööda, lihtsalt, ühe ainsa sms'iga? Olin segaduses. Haarasin maas olevad õpikud. Jooksin vihaselt ja nuttes garderoobi poole. Kappide juures pidas mind kinni, ei keegi muu kui Liss. Lükkasin ta külma tundeliselt mööda. Olin kindel, et ta sai aru, et ma olen vihane ja kurb. Haarasin koti, tahtsin asju sinna sisse toppida, aga kõik oli asjatult. Kõik asjad oleks minu ees nagu kokku jooksnud ja teised asjad minema jooksnud. Lõin koti pingi alla - jalaga. Istusin pingi ette maha ja hakkasin lakkamatult nutma. Mu pea oli põlvedele toetunud. Olin üksinduses, ainult mina. Kuulsin kuidas sammud lähenesid. Ühed olid kinga hääled ja teised sammud aga hoopis erinevad - raskemad.
Tõstsin pea ja nägin, need vastikud VIIS bloniinist ajukääbikut seisid minu ees. Langetasin silmad allapoole ja üritasin otsida kedagi, kellel poleks kingi, kel oleksid ketsid. ,,Noh, kas Martin jättis su maha?" Olin ehmatanud, ei teadnud mida vastata Elsale. Elsa oli 14 ja Blondiin, roosa, täielik tibi. Muidugi ma teadsin, et Martin suhtleb nendega, aga et hakkab nende ees meie suhet lahkama? ,,MIS SEE SINU ASI ON KRDI ROOSA#!?!#." Olin ise imestunud, et sellise lause neile olin näkku karjunud. Haarasin pingi alt koti, toppisin asjad sisse. Vaatasin küsivalt tibide viisikule otsa. Nägin kuidas Kaisa tahtis midagi öelda, aga nagu oleks ka kartnud. ,,Meie oleme vähemalt MIDAGIGI, aga sina? Sa oled mitte keegi!" MIDA?! Ma ei saanud aru, kui ülbe õieti Elsa olla saab? Haarasin asjad, astusin Elsa ette ja lõin teda. Ma lõin talle silma, jah silma siniseks. ,,Aga näe, ma julgen seda ka teha! " olid viimased sõnad ja ma tormasin koolist välja. Minema kuhugi, kus keegi mind ei tüüta. Kohta, kus ma saan olla see, kes ma olen!
Läksin koju, viskasin koti esikusse. Jooksin oma tuppa. Tuppa kus alles üleeile oli seisnud ja istunud Martin ning enne ära minekut oli kinkinud mulle kirgliku suudluse. Suudluse mida oli raske unustada. Haarasin rahakoti ning tormasin toast välja. Jooksin poodi, seisin taas alkoholi leti ees, silmad pärani lahti. Ometigi ma ei teadnud mida osta, ma ei saanudgi ju neid osta! Äkitselt tekkis mul mõte. Mõte millest enam nii lihtsalt loobuda ei saanud. Läksin poest välja, seadsin sammud poetaha sinna kus ikka tavaliselt joodikud - parmud on.
Kõndisin arglikult nende poole, üks tõusis püsti, ohh õudust at tuli minu poole.
,,Ja kas sa soovid midagi poest? Midagi, mida sa ei saa osta?” Noogutasin arglikult. ,,Viina ja kokat jja mingit suitsu…. Tikupakk ka, palun!” Urgitsesin taskust raha, leides selle andsin talle kakssada krooni. See pidi ju piisav olema. To mees kõndis poe poole, ise, aga jäin sinna seisma ja noogutasin teistele. Natukese ajapärast tuli to mees välja, käes oli tal suur kott. Poekott. ,,Näe siin on sulle ka midagi.” Andsin talle viiskümmen krooni. Haarasin koti ja panin jooksu, eemaltolin näinud po#!?!#ei autot. Ma tõesti kartsin, et polku tuleb ja ohh, jumal teab mida veel.
Jooksin metsa. Ma teadsin, et sealt ei tohiks mind keegi leida. Metsas oli ilus “onnike” seal sai ennast kindlalt tunda, olime alati seal käinud Lisetega ja teiste sõpradega. Tegelikultoligi, see see koht kus ma Martiniga tutvusin. Jah see oli imeline. Keerasin viina pudelilt korgi maha, sama tegin ka coca korgiga. Vaatasin viinapudelit arglikult, polnud ju ma kunai ennem joonud, ega suitsetanud. Olin lihtsalt mässumeelne plika olnud. Haarasin pudeli ona käevahele, tõstsin kätt suu juurde ja… ja võtsingi lonksu ära. Ei, ma mitte kuidagi, ei julgenud alla neelata. Klõnks. Ja see oligi all, vastik kibe. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad seda juua, päevast-päeva. Haarasin suitsupaki, avasin selle. Kohmetult otsisin tikupakki. Tõmbasin tiku põlema, hoidsin käes, lasin sellel lihtsalt põleda, võimalik, et ootasin valu. Ootasin, jõin ja põletasin. Olin tõmmanud just ühe tiku põlema, kui see kohe kustus. Ei, ma ei tundnud tuuleiili. Vaatasin üleõla, seal seisis keegi lilla mütsiga poiss. Armas, mütsi äärevahelt paistsid blondid juuksed. Ta sinised silmad köitsid mind kohe. Vaatasime üksteisele otsa. Vaikus. Vaikus kahe noore vahel. ,,Tsau, Mina olen Matu, Matias.” Vahtisin ikka imestunult tema, matu silmi. ,,Mina olen Mari, lihtsalt Mari!” Vaatasin oma tikku, mis endiselt oli minu sõrmede vahel püsti. ,,Miks sa selle ära kustutasid?” olin torisev ja vinguv, endalegi vastik. ,,Ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid.”
Kas ta tõesti hoolib minust? ,,Kas ma lähen siis sulle, kuidagigi korda Ma..” Ta katkestas mu jutu, häbematu! ,,Matu, sulle lihtsalt Matu”

***
Sorry, et kahekõne pole boldiga ja mõtted kaldus. Kirjutan wordis ja siin ei jää nii nagu wordis ja topeltööd ma ei teeks : )

Autori kommentaar »