koobas.hobune.stream
Minu isa Arvi Aaslo sõdis 1944.a reamehena 6. piirikaitse-rügemendi koosseisus Narva jõe ääres Permisküla saare juures.
Minu isa sündis 1913.a Pärnumaal, Sindi lähedal. 1930 ndate alguses oli ta Eesti ajateenija Tallinnas Lasnamäe lennuvälja abiteenistuses ja ka Pärnus kohalikus sõjaväeüksuses. Ta ehitas oma isa poolt antud maatükile maja 1936.a ja sõja alguses oli tal peres juba kaks last. (minu poolõed isa esimesest abielust) Kokku oli lõpuks peres 5 last - sündinud vahemikus 1939--1949. (Mina olen siis kuues - 1962.a)
Kui 1941.a suvel suur sõda algas, ei jõudnud kommunistid Pärnu kandist ja mujalt Lõuna-Eestist mobilisatsiooni korraldada ja seetõttu pääses minu isa nõukogude sõjaväest ja seega ka Venemaale minekust.
Kui saksa võimu ajal oli küll vabatahtlike värbamised saksa sõjaväkke ja omakaitsesse siis minu isa kohe vabatahtlikuna teenistusse ei läinud, mulle rääkis ta, et oli ju tarvis pere ja laste eest hoolitseda ja ei olnud eriti tahtmist sõjaväljale tormata, sakslased saavad ise ka hakkama. Kui aga 1944.a kuulutati välja mobilisatsioon, tuli minna, kuna venelased olid juba jälle Eesti piiridel ja mobilisatsiooniga läks kaasa palju eesti mehi.
Vastupanuliikumiste gruppide ning poliitiliste erakondadae esindajate poolt vastu võetud otsuse põhjal pöördus professor Jüri Uluots 7. veebruaril 1944 raadiokõnega rahva poole üleskutsega - minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Esinemine toimus intervjuu vormis, kus küsitlejaks oli saate toimetaja Jaan Kitzberg. Selle üleskutsega kuulutas peaminister koos Saksa relvajõududega võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks, kus eesti sõjamehed, kaitstes oma kodumaa piire Nõukogude Venemaa agressiooni eest, täitsid oma kodanikukohust.
"Eesti rindel on alanud suur pealetung, mitte üksi idast vaid ka kagust. Sellega on loodud olukord, mis nõuab kindlat seisukohavõtmist.
10 augustil ma rääkisin Tartus. Nüüd on aga kaaskodanikud avaldanud tungivat soovi, et ma kordaksin oma kõnet raadios, et ka suured hulgad saaksid seda kuulda.
Selles sõjas ristlevad paljude riikide ja rahvaste huvid. Mitmed rahvad võitlevad koos teiste rahvastega, kellega neil ei ole ühiseid sihte ja huvisid. Võideldakse koos kuid igal on oma huvid ja eesmärgid.
Eestil ei ole midagi tegemist suuriikide võitlusega üksteise vastu. Tehakse selles sõjas hirmus palju propagandat ühe ja teise rahva arvel ja pillutakse puru inimestele silma. Ka meie oleme oma nahal saanud mitmesugust propagandat tunda. Meil on silmade ees ainult Eesti huvid.
Idast tungiti meile ilma põhjuseta kallale. Meie kaitseme oma riiki ja vabadust. See on ainuke põhjus miks me sõdime. Meie rahvas teab, mis tähendab kallaletung idast. Peaks Venemaa uuesti meid okupeerima, siis ootab meie rahvast häving ja laialivedamine Siberisse. 1941.a. ootasime igatsusega pääsemist ja pääsemine tuli. Kui Venemaa uuesti meid okupeerib, ei ole meil ühtegi pääsemist oodata. Ja kui kord peaks pääsemine, tulema siis ei ole enam ühtegi eestiverelist inimest olemas, keda võiks päästa.
Sõda läheneb lõpule. Meie peame katsuma maad hoida vabana, kuni saabub rahu või vähemalt vaherahu. See võib päästa meid hukkumisest. Meie arvestame selles sõjas reeglitega ning meil on õigus abi vastu võtta igalt poolt, kust see meile tuleb. Seekord aitavad meid sakslased ja sellepärast võitleme nendega koos. Teist ega kolmandat võimalust ei ole. Peame selles võitluses kõik jõu kokku võtma. Need kes seni on endid tagasi hoidnud, astugu välja ja mingu frondile. Bolshevistlikul Venemaal ei ole ühtegi õigust meile kallale tungida. Liitumine 1940.a. Nõukogudega oli vägivalla akt, mida teostati terrori ja sõjaväe võimuga Eesti rahval ei ole sellega midagi tegemist.
Saatus on praegusele generatsioonile raske koorma peale pannud, aga ka endised generatsioonid on pidanud samasuguseid raskusi kandma. Alates 1130.a. on 39 sõda käinud üle meie maa ning käesolev on 40- nes. Neist sõdadest tuli 90% idast. On alati leidunud rahvaid, kes Eestimaad on aidanud. Taanlased, rootslased, sakslased, poolakad. Ja Eesti elas üle kõik need sõjad. Meie paneme oma lootuse kuningate kuningale ja teame, et meie poolt on õigus ja õiglus. Praeguses raskes olukorras loodame meie Temale ja usaldame endid Tema kaitsele..."
Selle rügemendi ülem oli major Paul Lilleleht, (1944.a juba kolonelleitnandi aukraadis), endine eesti armee ohvitser.
Major P. Lilleleht oli 1941.a suvel Kilingi-Nõmme kaitelahingu juht, kui Pärnust saadeti 2 bussi- ja 6 autotäit hävituspataljoni mehi võimu tagasi võtma. Hävituspataljoni rünnak löödi tagasi, major Lilleleht sai haavata. Hävituspataljoni riismed põgenesid tagasi Pärnu suunas.
Lilleleht oli ka üks 1941.a suve vastupanu organiseerijatest Kilingi-Nõmme kandis Pärnumaal, kus kaitseliidu meeste, järelejäänud eesti ohvitseride ja metsavendade jõududega mõnedes kohtades võeti võim enda kätte ja sakslaste saabudes võidi ette kanda, et paikkond on juba "kommunisten-frei".
Rügemendi 2. pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. augustil vallutasid punaüksused saare ja saarelt pääses ainult kolm meest. Isa jutu järgi oli ta olnud mitte saarel, vaid Narva jõekalda meiepoolses kaevikus kaitsel, ega jäänud saarele tunginud venelaste otserünnaku alla, ega osalenud lähivõitluses.
Kui venelased hõivasid keset Narva jõge olnud Permisküla saare, siis eraldas neid eestipoolsest kaldast ainult kitsuke veeriba ja tekkis oht, et nad võivad üritada ületada seda viimast takistust ja jõuda meiepoolsele kaldale.
Saarel olevad venelased tulistasid meiepoolset kallast pidevalt ja isa rääkis, et vähemalt ühe venelase sai ta küll kindlasti maha võetud - oli näha kust pidevalt üks tulistas ja tema peanupp liikus aeg-ajalt vastaspoole kaevikuserval. Isal oli üks raske täpsuspüss, (ei mäleta küll jutust, kas sellel optilist sihikut ka oli), aga isa ütles et see oli pika rauaga ja raske, püsis hästi paigal sihtimisel. Isa rääkis, et ta võttis selle peanupu seal vastaskaevikus sihikule ja laskis. Esimesel ja teisel korral ei õnnestunud, aga kolmandal korral kadus peanupp ja paugutamine sellest kohast lakkas nagu lõigatult. Ilmselt oli ka teisi tabamisi, aga isa ütles, et nende teiste osas ei saa nii kindel olla, nagu selle ühega.
Permisküla saarelt lähtuva ohu kindlaks tõrjumiseks võeti ette järgmine abinõu: Sakslased tõid mitusada meetrit kaevikute liinist tahapoole rakettrelvad, (isa nimetas neid "suruõhupommid") Need olid puuraamide sees, millest nad pidid startima, seal nad siis kükitasid nagu istuvad koerad, sabad maas ja ninad püsti...
Eestlaste seas kutsuti neid relvi "lehmadeks", kuna startimisel tegid nad kõva häält mis kõlas nagu "amuuuuhh...amuuuuhh..." Mul peaks veel kusagil alles olema nende "lehmade" tühi sütikukarp, see on keeratava kaanega, alt kitsas ja ülalt laienev mustast kõvast (nagu bakeliidist?) materjalist jäätisetopsiku suurune anum.
Niisiis, seati need "lehmad" õhtul stardipositsioonidele valmis ja öösel lasti välja, üle meie kaevikute, sihiga Permisküla saarele. Marutuli oli vägev ja kui valgemaks läks, oli näha, et saarel ei olnud enam suurt midagi järgi, enne kasvas seal mets, aga siis oli näha ainult kõrbenud ja suitsevaid puude tüükaid. Palju seal venelasi veel ellu oli jäänud? Nüüd oli sinna end uuesti sisse seada juba raskem, kuna polnud enam varjavat metsa. Igatahes oli selle relva hävitusjõud üsna muljetavaldav.
VideoLaseb samade rakettidega nagu Schwere Wurfgerät 40/41
Reaktiivpommid Wurfkörper stardialustega Schwere wurfgerät olid wehrmachtis kasutusel peamiselt jalaväe ja soomusüksuste raskerelvaallüksustes tuletoetusrelvana.
Reaktiivpommid töötati välja 1940. aastal saksamaal tootmisse läinud mitmetorulise raketiheitja 15-cm nebelwerfer 41 lihtsustatud ja tugevdatud mõjuga lahendusena.
1941. aastal tootmisse läinud reaktiivpommide stardialused valmistati algul puidust (52 kg), 1942-43 aga terasest, samuti pommide raamid, mis toimisid samaaegselt transpordipakendina ja laskeseadmena, valmistati algul puidust (30 kg), hiljem terasest (20 kg).
Pomme sai välja tulistada ka ilma stardialuseta otse raamist, milleks olid viimase külge monteeritud allapööratavad jalad.
Balloonikujulise lõhkepeaga pommi peenemas torukujulises sabaosas asuv heitelaeng süüdati süütenööri abil(või elektrilise sütikuga). Relv osutus lihtsalt käsitsetavaks, lugupeetuks ja hoolimata hajuvusest tänu võimsale laengule väga tõhusaks.
Süütepommi tabamus tekitas näiteks tulekahju 200 m² alale. lennates tekitasid reaktiivpommid erilist undavat heli.
Kokku toodeti sõja ajal 13 555 stardialust, neist 4003 terasest, ja üle 821 000 reaktiivpommi.
Stardialuseid valmistati (eriti sõja lõpufaasis) ka üksustes kohapeal. Soomustransportöörile sd.kfz. 251 valmistati spetsiaalseid pommide kande- ja stardiraame schwere wurfrahmen 40.
Vähemal määral valmistati veel üheteljelisele haagisele paigaldatud mobiilseid 6-raamilisi laskeseadeldisi.
sõjamehed kutsusid neid laskeseadmeid mitmeti: "brüllende kuh" või "heulende kuh" (möirgav või huilgav lehm) ja "stuka zu fuss" (jalgsi ehk jalaväe "stuka"-pommitaja).
Schwere Wurfgerät 40/41 (40 - puuraamidega, 41 - metallraamidega)
Stardialus - Kaal 110 kg
Reaktiivfugasspomm 28-cm Wurfkörper-Spreng
Kaliiber - 280 mm
Lennukaugus - 1925 m
Lennukiirus - 145 m/s
Kaal - 82,8 kg
Lõhkelaengu kaal - 49,9 kg
Pikkus - 1190 mm
Reaktiivsüütepomm 32-cm-Wurfkörper-Flamm
Kaliiber - 320 mm
Lennukaugus - 2200 m
Lennukiirus - 145 m/s
Kaal - 79 kg
Süüteaine kogus - 50 l
Pikkus - 1289 mm
Venelastel oli tol ajal "katjuusha", raketid asusid liikuval autol olevatel raamidel, rakette oli ühel seadmel rohkem,
selle tuli oli nagu tihedam aga raketid olid ise väiksemad.
Sakslaste "lehmad" olid suuremad ja nende üksiku raketi purustusjõud suurem. Laskeraame paigutati ka liikuvate masinate külge,
või üheteljelisele haagisele.(Nagu järelveetav suurtükk, aga peal oli mitu raami 'Wurfkörper' rakettide jaoks)
Isa rääkis ka, et seal oli kord üks tõsisem vasturünnakule minek, mille jaoks võeti vabatahtlikke soovijaid. Venelased olid siiski mingist teisest lõigust suutnud üle Narva jõe tulla ja neid mindi tagasi tõrjuma. isa rääkis, et sellelt rünnakult ei tulnud paljud enam elusana tagasi... Kui isa oleks sõjas surma saanud, poleks ka mind olemas ...
Ühe liiga lähedale kukkunud miini või mürsu plahvatusel sai isa kuulmiskahjustuse, mis avaldus elu lõpuni kehvas kõrvakuulmises. Peale plahvatust oli ta pool päeva täiesti kurt, nägi, et inimesed liigutavad suud, aga mitte midagi ei kuule mis räägitakse, järgmistel päevadel hakkas kuulmine vähehaaval nagu tagasi tulema.
Kui Tartu suunal olid juba vene väed läbi murdnud 1944.a hilissuvel ja sakslased kavatsesid kogu Eesti maha jätta, siis anti üldine taandumiskäsk, ka Narva jõeäärsed piirikaitse-rügemendid hakkasid taanduma. Eesti pinnale olid jõudnud juba ka nõukogude vägede koosseisus olnud eesti laskurkorpuse väeosad; nende ja saksa vägedes olnud eestlaste vaheline traagiline kokkupõrge oli Avinurmes, isa kuulis sellest järgmisel päeval, nende väeosa oli just eelmisel päeval Avinurmest mingit teist rada pidi mööda läinud, ega sattunud otse sinna suure lahingu keskele. Taganemise käigus olid mitmed piirikaitserügemendid ja ka teisi Narva rinde väeosasid piiramisrõngasse sattunud, aga sealt õnnestus isa rügemendi meestel ositi ja väiksemate gruppide kaupa mingil moel läbi pääseda, segadus oli sealkandis tol ajal üsna suur, kõik kohad olid liikuvaid vägesid täis, ühed saksa väeosad, teised nõukogude omad...
Edasi hargneti veelgi, väiksemad grupid liikusid Peipsi lähedalt edela ja lõuna suunas, mingit korralikku rindejoont enam ei eksisteerinud, ohvitseridelt saadi ka nõuanne väiksemate gruppidena varjatult liikuda ja katsuda kodudesse jõuda, organiseeritud vastupanu nõukogude vägedele oli selleks ajaks juba üsna lootusetu ettevõtmine. Kesk-eestisse jõudes hargnes osa mehi veel eraldi Viljandi poole, sealt edasi veel Pärnu ja Vändra kandi mehed omaette suunas... Minu isa rääkis, et selles metsi mööda liikuvas grupis kus tema oli, oli ka rügemendi ülem Paul Lilleleht, kes suundus hiljem eraldi osade meestega Kilingi-Nõmme poole.
Kusagile kodukohale juba lähemale jõudes, ühes talus vahetas isa oma saksa mundri taluperemehe vanade pükste ja särgi vastu, karjapoiss sai saksa mütsi ja isa vastukaubaks karjapoisi vana lodumütsi. Taluperemeest ta tundis varasemast ajast ja temale usaldas isa saksa automaadi koos laskemoonaga, et ära peita, lubas veel hiljem järele tulla, kui asjaolud selguvad.
Kui isa seda tolleaegset relvale järeleminemise plaani kodus rääkis, (mina olin siis algkoolipoiss 1970.ndate alguses), küsis ema kohe isalt et, "mis asja sa selle automaadiga veel tahtsid jännata, kas sa hull olid või, et Stalini ajal relva hoida tahtsid..." Isa vastas seepeale, et "Ma arvasin tookord 1944.a, et mine tea, millal veel relva vaja võib minna, et äkki tuleb hakata venelasi välja ajama, paljakäsi ei saa ju minna..."
Varsti muidugi selgus, et see venelaste väljaajamine võib veel üsna pikaks ajaks tulevikku edasi lükkuda. Nii jäigi relvale järele minemata ja nüüd on isa ise juba manalamees(suri 84-aasta vanusena), pole kellegi käest enam küsida ka, kelle juurde see relv jäi.
Saksa sõjaväes olemise pärast kuulati teda hiljem Pärnus üle ka, aga ilmselt ehk selle tõttu, et ta polnud vabatahtlik ega teeninud omakaitses, politseipataljonides, SS-vägedes, vaid mobilisatsiooniga läinud ja tavalise reamehena, pääses ta siiski Siberis käimisest. (Minu tädimees, kes oli sõja ajal politseipataljonis Valgevenes, ratsahobusega partisane taga ajamas, käis Siberi vangilaagris ära, aga tuli siiski eluga tagasi, elab praegugi- üle 80 aasta vana.)
Mida raskemaks läks sakslaste olukord idarindel, seda enam hakkas saksa väejuhatus tundma huvi okupeeritud maade rahvaste vastu. Uhked fraasid "saksa vere aust" olid kaotanud oma mõtte, kuna rinne vajas pidevalt uut täiendust ja nüüd kõlbas selleks iga rahvus, kusjuures ainsaks tingimuseks oli vaid mehe soov - võidelda kommunismi vastu.
Võõrrahvaste, eriti aga väike-rahvaste tundmine on olnud suur-rahvaste juures alati nõrk. Nii oli see ka sakslastega, mistõttu sõja jätkudes saabus olukord, kus saksa okupatsiooni võimukandjad, aga ka rindeohvitserid ja sõdurid pidid minema koolipinki, et õppida tundma okupeeritud rahvaste päritolu, ajalugu, kultuuri, majandust, iseloomu ja veel palju muud, mis oli vajalik üksteise mõistmiseks ja sõbralikuks läbisaamiseks.
1944. aasta algul ilmus Saksa politsei ja SS-i poliitilise teenistuse poolt koostatud teatmik "Eestlaste ajaloost ja iseloomust" (Über die Geschichte und den Charakter der Esten). Väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta, kus mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba enam kui 1500 aastat. Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentuaalselt sama palju kui sakslastel. [Seega tunnistati eestlased rassiliselt sakslastega võrdseiks].
Ülevaade Eesti ajaloo kohta oli toodud üsna tõsioludele vastavalt. Mainiti Eesti kuuluvust Lääne-Euroopa kultuurkonda. Kiitvalt räägiti eestlaste võitlusest kommunistide vastu aastatel 1918-1920, aga samuti Vabadussõjale järgnenud aastatel toimunud suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust, mis olevat pävinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.
Eesti poliitilise hoiaku kohta oli teadmikus öeldud:
"Eesti poliitiline hoiak oli mõjutatud Põhjamaades valitsevast liberalismist. Ranget neutraliteeti peeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata võimalikest konfliktidest ja sündmustest. Tõsise kommunistliku ohu puhul loodeti mingis romantilises unelmas inglaste ja Rahvasteliidu abile."
Järgnevalt anti ülevaade sellest, milliseid kannatusi tõi vaid üks aasta kestnud kommunistlik terrorireziim eesti rahvale. Samuti kirjeldati eesti metsavendade relvastatud aktsioonidest nõukogude jõustruktuuride vastu, kusjuures tunnustavalt räägiti metsavendade ja tsiviilelanikkonna abist saksa relvajõududele.
Hinnangud eestlaste iseloomuomadustest
1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust, ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt. Ta eelistab vähesõnalisust ka teiste juures.
2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega pealekarjumisega (Anschreien). Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt. Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.
3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraksed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik - nagu seda nõuab käimas olev sõda - siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.
4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse. Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest. Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa. Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga. Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.
5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist:
# Lääneeuroopaline liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles' rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.
# Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud. Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam. Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme. Polnud ka mingeid juudi- probleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu. Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.
# Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolshevismi vastu.
# Vaenulik suhtumine sakslastesse oli sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjade- eestlaste ja sakslaste- feodaalisandate vahel. Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaal-aadel on ammugu juba kadunud ja maalt lahkunud.
# Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes Juhi sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad. Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist:
# Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.
# Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus- inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita. Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse. Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.
Sõda alustades ei soovinud sakslased teha mingisugust tegemist N. Liidu poolt anastatud rahvastega , neile midagi lubada, ega neilt mingit abi vastu võtta. Anastatud rahvaste saatus ei pidanud millegagi erinema venelaste omast. Rasked kaotused viisid aga sakslased teistsugusele järeldusele. Kuid paraku polnud need järeldused enam rakendatavad, kuna oli jäädud lootusetult hiljaks. Ida-Euroopa rahvaste usalduse kaotus oli rahvussotsialistlikule Saksamaale suuremaks lüüasaamiseks, kui idarinde kokkuvarisemine 1944. aasta suvel.
Välislink: Saatuslik 1944 - piirikaitserügemendid
Välislink: Eesti Lennuväepoiste Klubi
Välislink: Harald Nugiseks | Vaikiv sangar