Metsahullu raamatud

Neti.ee katalogiseerijad tegid ehk nalja, paigutades "Metsahullu" äri sekka. Mitte millegi müügiga ma ei tegele ja kirjastuseks ennast ei nimeta. Raamatute poehinnad mul meeles ei püsi. Mis poodidest mu raamatuid saab, on veelgi raskem küsimus, sest kui need vales osakonnas ei seisa (nagu lasteraamatud looduse riiulis vms), siis saavad need raamatud ruttu otsa. Varem võis trükikoja Hulgiladu neid müügisaalidesse juurde korraldada, nüüd sellist teenust enam ei pakuta ja uut edasimüüjat pole tekkinud. Ennetades vastamist sageli esitatavale küsimusele, kust mu raamatuid saab, kopeerisin kodulehele lingid, kust poodidest neid usutavasti saama peaks ja see on siis kellegi meelest äri.

Linnadesse ma enam eriti ei juhtu ja mul pole võimalik kontrollida, kas mu raamatud on nendes netisaitidel äramärgitud kauplustes tõesti saalis või tagaruumides olemas või on info aegunud ja kas need netimüügilingidki tõele vastavad. Viimasel kahel korral, kui ma veel Tartus elasin ja oma "hundi-karu raamatut" Apollos ja Rahva Raamatus nägin, pidin need ise ära ostma, sest esiteks olid endal kõik eksemplarid otsas ja teiseks oli üks tuttav seda raamatut ammu endale soovinud. Oleks mul oma loomaraamatute osas müügilepingud olemas olnud, oleks ma need ladudest kätte saanud ja need oleksid endale kohe omanikud leidnud. Kuid mul pole õigust isegi küsida, kas laos/netimüügis olevate raamatute puhul on juttu ühest või näiteks 10st eksemplarist, sest seaduse silmis pole autor alati oma raamatute omanik. Ainus mu loodusraamatuid müüv asutus, kellega on tagasiside olemas, on Tallinna Loomaaia meenepood.

Raamatute levitamisega pole ma ise kunagi tegelnud (v.a raamatulaatadel osalemine 1990, 2011 ja 2014), kuid kõik autori poole pöördunud on soovitud raamatud tasuta kätte saanud ja saavad ka edaspidi, kuni raamatuid jätkub.

Raamatutega loodusest ja metsloomadest ei tohigi äri teha. On infot, mis peab saama levida igal viisil, k.a ametlik raamatumüük, küll aga tekib olukordi, kus ühiskondlike ostu-müügimängude kaasamängimine on kuritegelik, sest see takistab või aeglustab info levikut. Lähtudes aegunud infost ja kummutatud müütidest tegutsetakse looduses valesti ja hävimisohtu satuvad lõppkokkuvõttes terved loomaliigid, ehkki õiget infot pakkuvad raamatud on poeladudes või isegi müügisaalis täiesti olemas.

Metsa ja metsloomade kohta räägitakse ja kirjutatakse palju valet, tõtt vaikitakse maha, faktidega manipuleeritakse, kaasaegsed andmed ei pääse trükki ega õppekavadesse. Seega, Metsahullu-lehekülje õige koht oleks: "neti.ee/.../Haridus" või ka "neti.ee/.../Kirjandus".

Metsahull on hüüdnimi, metsamaad ma ei oma ja jahindusega ei tegele, loomakaitsjaid ei poolda, looduskaitsjaid ei usalda, inimestega suhtlen harva ja elan stressivabalt. Sellepärast (ehk) pole metsloomad mind kunagi inimeseks pidanud, vaid millekski metsa juurde kuuluvaks ja nende endi taoliseks. Mu erakonnakaaslastel on tutid kõrvadel ning mu elu suurim mõnu on info kogumine, aga selle raamatuteks vormistamine on töö, õigemini tööks saanud harrastus, kuna muud tööd mul pole.

Mõne mu raamatu teksti saate internetis küll lugeda, aga fotosid näha ei saa, need on tekstifailidest palju mahukamad ja asuvad seetõttu ainult paberraamatutes. Küsitakse, miks ma nendest e-raamatuid ei tee. Lugerid on kuuldavasti ainult must-valged ja elurikkus fotodel kaotab oma värvid ning e-raamatud on suunatud veelgi kitsamale võimalikule lugejaskonnale kui paberraamat. Tuleb leida mõni muu võimalus, näiteks DWD, kuhu (pdf-formaadis) mahuvad nii tekst kui värvilised illustratsioonid ning iga arvutikasutaja oskab sellist raamatut kodus avada. Ka internetti võin tulevikus sellised pdf-raamatud riputada, metsasäästlik ja hõlpsasti kättesaadav.
Nagu see ilves siin (sõrm on minu, pilt Velga Vītola oma):

Inimene on lukustanud ennast samahästi kui puuri oma jäikadest ettekujutustest ja turvalisust pakkuvatest pettekujutustest. Välismaailma (kosmost, Maa loodust, omaenda olemust väljaspool kõike materiaalset), ka metsloomi – sellistena, nagu nad tegelikult on, saab inimene korraks näha vaid siis, kui julgeb oma "tikutopsist" välja piiluda ja ainult siis, kui loom teda "jutule võtab".

Nüüd on levinud õuesõpe, looduskoolid, metsaülikoolid jms nö kultuursed ja närvesäästvad üritused nö tsiviliseeritud rahva loodusele lähemale toomiseks, mis metsahullu muigama panevad. Eelistan eraõpet ehk metsikut sukeldumist loodusesse tundmatus kohas, giidiks on mõistagi loodus ise.

Aga esimesed juhendajad olid muidugi puuriilvesed. Mu suurimaks sõbraks ja õpetajaks oli nii Eestis kui Leedus ilves Joosu, kes, olgu ta igavesti tänatud, on järgmisel pildil:

(16.10.2002, Ville Räniku foto on täiendatud kohaviitega, mis lisab paljugi neile, kes tunnevad anagrammi kultuuritausta.)

Minu ja mu kõikide (sh mittemetsateemaliste) raamatute kohta lugege SIIT.
Kui te sattusite siia ühes vana paberlehe artiklis ("Abitut peab aitama") äratrükitud viitega, siis tekst, mida otsite, asub hoopis SIIN.

Mul pole midagi ühist ei nt Ilvika-nimelise blogi ega muude sarnaste kirjutistega, kus metsloomakauge loba sekka minu kodulehtedelt pilte, tsitaate või linke pandi või pannakse (sh kommentaarid Elistvere loomaparki puudutavatele artiklitele). Kõik aadressid, mille taga olen tõesti mina, on loendatud mu põhikodukal.