Tütar:   Issi, miks lähevad asjad sassi?

Isa:         Mida sa sellega mõtled? Asjad? Sassi?

T: Noh, inimesed kulutavad hulga aega asjade korda seadmiseks, kuid paistab, et nad ei kuluta üldse aega nende sassi ajamiseks. Asjad lähevad sassi justkui iseenesest. Ja siis peavad inimesed need jälle korda seadma.

I:   Aga kas su asjad lähevad sassi, kui sa neid ei puutu?

T:  Ei, mitte siis, kui mitte keegi neid ei puutu. Kuid kui sina neid puutud — või kui ükskõik kes neid puutub — lähevad nad sassi ja segadus on hullem, kui see pole mina.

I:   Jah, seepärast ma ei tahagi, et sa minu laua peal olevaid asju puutud. Sest mu asjad lähevad rohkem sassi kui neid puutub keegi, kes pole mina.

T:  Kuid kas inimesed ajavad alati teiste inimeste asju segamini? Miks, issi?

I:   Oota nüüd üks hetk. Asi pole nii lihtne. Kõigepealt, mida sa mõtled sassisoleku all?

T:  Ma mõtlen — nii et ma ei leia asju üles ja nii et kõik näeb segamini välja. Nagu siis kui midagi pole otse…

I:   Noh, aga oled sa kindel, et sa mõtled sassisoleku all sedasama, mida ka kõik teised mõtlevad?

T:  Aga issi, kindlasti mõtlen, sest ma ei ole väga korralik inimene ja kui mina ütlen, et asjad on sassis, siis oleks kõik teised minuga kindlasti nõus.

I:   Olgu pealegi, aga kas sa arvad, et sinu jaoks tähendab „korras” sedasama asja, mida teistegi jaoks? Kui su emme paneb su asjad korda, kas sa siis tead, kust neid leida?

T:  Hmm... mõnikord — sest ma ju tean, kuhu ta asjad paneb, kui ta koristab.

I:   Jah, mina ka ei taha, et ta mu lauda koristab. Ma olen kindel, et tema ja minu jaoks ei tähenda „korras” sedasama asja.

T:  Issi, kas sinu ja minu jaoks tähendab „korras” sedasama asja?

I:   Ma kahtlen selles, kullake, ma kahtlen selles.

T:  Aga issi, kas see pole mitte naljakas, et kõik peavad silmas sedasama asja, kui nad ütlevad „sassis“, aga peavad silmas erinevaid asju, kui nad ütlevad „korras”. Kuid „korras“ on ju „sassis“ vastand, kas pole?

I:   Nüüd me hakkame jõudma keerulisemate küsimuste juurde. Alustame jälle algusest. Sa küsisid: „Miks lähevad asjad alati sassi?“ Nüüd me oleme liikunud paar sammu edasi, ja kui muudaks õige küsimuse selliseks: „Miks lähevad asjad alati olukorda, mida Cathy kutsub „mitte korras“ olevaks?“ Kas sa mõistad, miks ma tahan seda muudatust teha?

T:  ... Jah, ma arvan küll, sest kui minul on „korras“ jaoks eriline tähendus, siis mõne teise inimese „korras“ paistab mulle sassis, isegi kui me suuremas osas oleme ühel meelel selle suhtes, mida me nimetame sassis olevaks.

I:   Just. Vaatame nüüd, mida sina pead korras olevaks. Kui su värvikarp on korralikult ära pandud, siis kus ta on?

T:  Siin selle riiuli serva peal.

I:   Olgu — ja kui ta oleks kuskil mujal?

T:  Ei, siis ei oleks see korralikult.

I:   Aga kuidas oleks riiuli teise äärega, siin? Niiviisi?

T:  Ei, see ei käi sinna ja pealegi peaks ta olema otse, mitte niimoodi viltu nagu sina ta panid.

I:   Ahaa — õiges kohas ja otse?

T:  Jah.

I:   Noh, see tähendab, et on väga vähe kohti, kus sinu värvikarp on „korralikult“.

T:  Ainult üks koht…

I:   Ei, väga vähe kohti, sest kui ma liigutan seda natuke, niimoodi, on ta ikka korralikult.

T:  Olgu pealegi — aga väga-väga vähe kohti.

I:   Olgu pealegi, väga-väga vähe kohti. Aga kuidas on lood sinu mängukaru ja sinu nuku ja „Võlur Oz’i” ja sinu kampsuni ja sinu kingadega? Kas pole nii, et sama lugu on kõikide asjadega: igal asjal on vaid väga-väga vähe kohti, kus see asi on „korralikult“?

T:  Jah, issi — aga „Võlur Oz” võib olla ükskõik kus sellel riiulil. Ja tead mis, issi? Ma ei salli, ei salli üldse, kui minu raamatud lähevad sinu raamatute ja emme raamatutega segamini.

I:   Jah, ma tean. (Paus)

T:  Issi, sa ei lõpetanud. Miks mu asjad lähevad niiviisi, et ma ütlen, et nad ei ole „korras“?

I:   Aga ma ju lõpetasin — asi on lihtsalt selles, et viise, mida sa nimetad „korratuteks“, on rohkem kui neid viise, mida sa nimetad „korralikeks“.

T:  Aga see ei ole põhjus, miks.

I:   Aga jah, on küll. Ja see on tõeline ja ainus ja väga tähtis põhjus.

T:  Ah, issi! Jäta järele.

I:   Ei, ma ei vigurda. See ongi põhjus ja kogu teadus on selles põhjuses kinni. Võtame veel ühe näite. Kui ma panen selle tassi põhja natuke liiva ja selle peale natuke suhkrut ja nüüd segan seda teelusikaga, siis liiv ja suhkur segunevad, kas pole?

T:  Jah, aga issi, kas on aus minna üle „segunemisele“, kui me hakkasime rääkima „sassis olemisest“?

I:   Hmm... huvitav... aga ma arvan küll — jah — sest ütleme, et meil õnnestub leida keegi, kes arvab, et asjad on rohkem korras, kui kogu liiv on kogu suhkru all. Ja kui sa soovid, siis mina ütlen, et ma tahan, et see oleks niiviisi…

T:  Hmm...

I:   Olgu pealegi – võtame veel ühe näite. Mõnikord võib filmides näha, kuidas üle terve ekraani on laiali paisatud suur hulk kirjatähti, kõik pilla-palla ja mõned isegi tagurpidi. Ja siis raputab miski lauda, nii et tähed hakkavad liikuma, ja siis, raputamise jätkudes, tulevad kõik tähed kokku ja moodustavad tähthaaval filmi nime.

T:  Jah, ma olen seda näinud — nad moodustavad sõna DONALD.

I:   Pole oluline, mille nad moodustavad. Asi on selles, et sa nägid midagi, mida raputati ja segati, kuid selle asemel, et veelgi rohkem segamini minna, läksid nad hoopis korda, kõik õigetpidi, ja moodustasid sõna — nad tekitasid millegi, mille kohta paljud inimesed arvaksid, et see on mõte.

T:  Jah, issi, aga kas tead...

I:   Ei, ma ei tea. Ma üritan öelda seda, et päris maailmas ei juhtu asjad kunagi niimoodi. Ainult filmides.

T:  Aga issi...

I:   Ma ütlen sulle, et ainult filmides on nii, et kui sa asju raputad, näib justkui muutuksid nad korrastatumaks ja mõttekamaks.

T:  Aga issi...

I:   Oota nüüd, kuni ma lõpetan... Ja see näeb filmides välja niimoodi sellepärast, et nad teevad kogu asja tagurpidi. Nad panevad tähed kõik õigesti, nii et need moodustavad sõna DONALD, ja siis panevad nad kaamera käima ja siis hakkavad nad lauda raputama.

T:  Oi, issi, ma teadsin seda ja ma tahtsin kangesti seda sulle rääkida — ja siis, kui nad filmi käima panevad, panevad nad selle käima tagurpidi, nii et see näeb välja, nagu oleksid asjad juhtunud edaspidi. Aga tegelikult toimus raputamine tagurpidi. Ja nad peavad seda pildistama nii et kaamera on pea peale pööratud... Miks, issi?

I:   Oh issand.

T:  Miks nad peavad kaamera pea peale keerama, issi?

I:   Ei, ma ei vasta praegu sellele küsimusele, sest meil on pooleli küsimus sassisolemisest.

T:  Ah, olgu pealegi, aga ära unusta, issi, et sa pead vastama küsimusele kaamera kohta mõni teine päev. Ära unusta! Sa ei unusta, ega ju, issi? Sest minul ei ole võib-olla meeles. Palun, issi.

I:   Olgu, aga mõni teine päev. Niisiis, kus me olimegi? Ahah, selle juures, et asjad ei juhtu kunagi tagurpidi. Ja ma üritasin sulle selgitada, et seda, miks asjad teatud viisil juhtuvad, saab põhjendada, kui me suudame näidata, et sel viisil on rohkem juhtumise viise kui mõnel teisel viisil.

T:  Issi, ära hakka lora ajama.

I:   Ma ei aja lora. Las ma proovin uuesti. On vaid üks viis, kuidas kirjutada DONALD. Nõus?

T:  Jah.

I:   Olgu. Ja on miljoneid ja miljoneid ja miljoneid viise, kuidas puistata kuus kirjatähte laua peale laiali. Nõus?

T:  Jah. Ma arvan küll. Kas mõned neist võivad olla tagurpidi?

I:   Jah, just niimoodi pilla-palla sassis nagu nad filmis olid. Aga võib ju olla miljoneid ja miljoneid ja miljoneid viise olla sassis, kas pole? Ja on ainult üks DONALD?

T:  Olgu pealegi, jah. Aga issi, needsamad tähed võivad moodustada ka sõnad OLD DAN.

I:   Mis sellest. Filmiinimesed ei taha, et nad moodustaksid sõnad OLD DAN. Nad tahavad ainult DONALD’it.

T:  Miks?

I:   Põrgusse need filmiinimesed.

T:  Aga sina mainisid neid esimesena, issi.

I:   Jah, aga seda sellepärast, et ma püüdsin sulle rääkida, miks asjad juhtuvad sellisel viisil, millel on kõige rohkem viise juhtumiseks. Ja nüüd on sul uneaeg.

T:  Aga issi, sa ju ei rääkinud lõpuni, miks asjad niiviisi juhtuvad — sellisel viisil, millel on kõige rohkem viise.

I:   Olgu pealegi. Aga ära hakka jälle kõrvalisi küsimusi esitama, ühest on juba täiesti küllalt. Igatahes on mul DONALD’ist kõrini, võtame mõne muu näite. Võtame näiteks kulli ja kirja viskamise.

T:  Issi? Kas sa räägid ikka sellestsamast küsimusest, millega me alustasime? „Miks asjad lähevad sassi?“

I:   Jah.

T:  Siis, issi, kas see, mida sa üritad öelda, käib müntide ja DONALD’i ja suhkru ja liiva ja minu värvikarbi ja müntide kohta?

I:   Jah, just nii.

T:  Aa — ma lihtsalt mõtlesin, muud midagi.

I:   Vaatame nüüd, kas ma seekord saan selle öeldud. Lähme tagasi liiva ja suhkru juurde ja oletame, et keegi ütleb, et kui liiv on allpool, on see „korras“ või „korrastatud“.

T:  Issi, kas keegi peab midagi sellist ütlema, enne kui sa saad edasi rääkida sellest, kuidas asjad segunevad, kui sa neid segad?

I:   Jah, selles just asi ongi. Nad ütlevad, mida nad loodavad, et juhtuks, aga mina ütlen neile, et seda ei juhtu, sest on nii palju teisi asju, mis võiksid juhtuda. Ja ma tean, et on tõenäolisem, et juhtub üks paljudest asjadest, mitte üks vähestest.

T:  Issi, sa oled lihtsalt üks vana kihlavedaja, sa paned kõik teised hobused selle ühe hobuse vastu, kelle peale mina tahan kihla vedada.

I:   Just nii, kullake. Ma panen nad kihla vedama selle viisi peale, mis nende arust on „korras“ — mina aga tean, et on lõpmatult palju viise, kuidas asjad saavad sassis olla, nii et asjad lähevad alati pigem sassi ja segamini.

T:  Aga miks sa seda alguses ei öelnud, issi? Sellest oleksin ma küll aru saanud.

I:   Jah, ma arvan küll. Igatahes on sul nüüd uneaeg.

T:  Issi, miks täiskasvanutel on sõjad, miks nad lihtsalt ei tülitse, nii nagu lapsed seda teevad?