Tütar:   Issi, miks prantslased kätega vehivad?

Isa:         Mida sa sellega mõtled?

T:  Ma mõtlen, et siis, kui nad räägivad. Miks nad kätega vehivad ja üleüldse?

I:   Noh, miks sa naeratad? Või miks sa mõnikord jalgu trambid?

T:  Aga see pole seesama, issi. Ma ei vehi oma kätega nii nagu prantslane. Ma ei usu, et nad suudavad seda järele jätta, issi. Kas nad suudavad?

I:   Ma ei tea, võib-olla on neil raske vehkimist järele jätta... Kas sina suudad lõpetada naeratamist?

T:  Aga issi, mina ei naerata kogu aeg. Raske on järele jätta, kui ma tahan naeratada. Aga ma ei taha seda kogu aeg. Ja siis ma jätan järele.

I:   Tõsi, kuid samas ei vehi prantslased kätega kogu aeg ühtemoodi. Ükskord vehivad nad nendega üht-, teinekord teistmoodi, ja mõnikord, ma arvan, jätavad nad vehkimise järele.

* * *

I:   Mis sa arvad? Ma mõtlen, et mis mõtteid see sinus tekitab, kui prantslane kätega vehib?

T:  Ma arvan, et see näeb tobe välja, issi. Aga ma arvan, et see ei tundu nii teistele prantslastele. Nad kõik ei saa ju üksteisele tobedad tunduda. Sest kui see nii oleks, jätaksid nad järele. Jätaksid ju?

I:   Võib-olla, aga see ei ole väga lihtne küsimus. Mis mõtteid nad veel sinus tekitavad?

T:  Noh, nad on kõik nii elevil...

I:   Olgu pealegi — „tobe“ ja „elevil“.

T:  Aga kas nad on ikka nii elevil, nagu nad paistavad? Kui mina oleksin nii elevil, tahaksin ma tantsida või laulda või anda kellelegi vastu nina... aga nemad lihtsalt vehivad kätega. Nad ei saa päriselt elevil olla.

I:   Noh, kas nad ikka on nii tobedad, kui nad sulle tunduvad? Ja pealegi, miks tahad sina mõnikord tantsida ja laulda ja kellelegi nina pihta anda?

T:  Oh. Vahel mul lihtsalt on selline tunne.

I:   Võib-olla on ka prantslastel “lihtsalt selline tunne”, kui nad kätega vehivad.

T:  Aga neil ei saa ju kogu aeg selline tunne olla, issi, lihtsalt ei saa.

I:   Sa tahad öelda, et kindlasti ei ole prantslastel kätega vehkides täpselt samasugune tunne nagu sinul, kui sa vehiksid enda omadega. Ja sul oleks kindlasti õigus.

T:  Aga mis tunne tal siis on?

I:   Noh, oletame, et sa räägid prantslasega ja ta vehib oma kätega, ning siis, keset vestlust, peale seda, kui sa midagi ütlesid, jätab ta järsku kätega vehkimise järele ja hakkab niisama rääkima. Mida sa siis mõtleksid? Et ta lihtsalt enam ei ole tobe ja elevil?

T:  Ei... ma oleks ehmunud. Ma arvaksin, et ma ütlesin midagi, mis teda solvas ja võib-olla on ta väga vihane.

I:   Jah, ja sul võib olla õigus.

* * *

T:  Olgu pealegi — nii et nad jätavad kätega vehkimise järele, kui nad saavad vihaseks.

I:   Oota üks hetk. Lõppude lõpuks on küsimus ju selles, mida üks prantslane teisele prantslasele kätega vehkides ütleb? Ja osa vastusest on meil olemas — ta ütleb talle midagi selle kohta, mida ta sellest teisest inimesest arvab. Ta ütleb talle, et ta ei ole tegelikult vihane — et ta on valmis ja võimeline olema selline, mida sina nimetad „tobedaks“.

T:  Aga — ei — see ei ole mõistlik. Ta ei näe ometi kogu seda vaeva selleks, et ta saaks hiljem sellele teisele inimesele lihtsalt oma käsi paigal hoides öelda, et ta on vihane. Kuidas ta teab, et ta võib hiljem vihaseks saada?

I:   Ta ei teagi. Aga lihtsalt igaks juhuks...

T:  Ei, issi, see pole mõistlik. Mina ei naerata selleks, et ma hiljem saaksin sulle mitte naeratades öelda, et ma olen vihane.

I:   Jah, ma arvan, et see on üks osa põhjusest, miks me naeratame. Ja on suur hulk inimesi, kes naeratavad, et sulle öelda, et nad ei ole vihased, kuigi nad tegelikult on.

T:  Aga see pole see, issi. See on justkui oma näoga valetamine. Nagu pokkerit mängides.

I:   Jah.

* * *

I:   Kuhu me jäimegi? Sinu meelest ei ole mõistlik, et prantslased näevad nii palju vaeva selleks, et üksteisele öelda, et nad ei ole vihased või solvunud. Aga lõppude lõpuks, mille üle enamik vestlusest käib? Ma mõtlen ameeriklaste hulgas?

T:  Aga issi, need on igasugustest asjadest — pesapallist ja jäätisest ja aedadest ja mängudest. Ja inimesed räägivad teistest inimestest ja iseendast ja sellest, mida nad jõuluks said.

I:   Jah, jah — aga kes kuulab? Ma mõtlen, et olgu pealegi, nad räägivad pesapallist ja aedadest. Aga kas nad vahetavad informatsiooni? Ja kui nii, siis millist informatsiooni?

T:  Muidugi, kui sa tuled kalalt tagasi ja ma küsin sinult: „Kas sa said mõne kätte?“ ja sina ütled: „Ei saanud,“, ei tea ma, et sa ühtegi kätte ei saanud, enne kui sa seda mulle ütled.

I:   Hmm.

* * *

I:   Olgu pealegi — sa mainisid mu kalalkäike, asja, mille suhtes ma olen tundlik, ja siis on vestluses lünk, vaikus — ja see vaikus ütleb sulle, et mulle ei meeldi naljad selle kohta, kui palju kalu ma kätte ei saanud. See on täpselt nagu prantslasega, kes lõpetab kätega vehkimise, kui ta on solvunud.

T:  Palun vabandust, issi, aga sa ju ütlesid...

I:   Ei, oota üks hetk, ärme lase kahetsusel end segadusse viia — ma lähen homme jälle kalale ja ma tean isegi, et tõenäoliselt ei saa ma ühtegi kala kätte.

T:  Aga issi, sa ütlesid, et kogu vestlus on ainult selleks, et teistele inimestele öelda, et sa ei ole nende peale kuri...

I:   Ütlesin või? Ei, mitte kogu vestlus, kuid suur osa sellest. Mõnikord, kui mõlemad inimesed on valmis tähelepanelikult kuulama, on võimalik teha rohkem, kui tervitusi ja viisakusi vahetada. Teha isegi rohkem, kui informatsiooni vahetada. Need kaks inimest võivad isegi teada saada midagi, mida kumbki neist varem ei teadnud.

* * *

I:   Igatahes on enamik vestlustest üksnes sellest, kas inimesed on vihased või midagi taolist. Nad muudkui räägivad üksteisele, kui sõbralikud nad on — mis mõnikord on vale. Sest mis juhtub, kui nad ei oska enam midagi öelda? Kõik tunnevad end ebamugavalt.

T:  Aga kas ka see pole informatsioon, issi? Ma mõtlen — informatsioon, et nad ei ole pahased?

I:   Kindlasti on. Aga see on erinevat sorti informatsioon kui „kass on mati peal“.

* * *

T:  Issi, miks ei võiks inimesed lihtsalt öelda: „Ma ei ole sinu peale pahane,“ ja asja sinnapaika jätta?

I:   Ahaa, nüüd me jõuame tegeliku probleemini. Asi on selles, et sõnumid, mida me žestide abil vahetame, ei väljenda päris sedasama, mida ükskõik milline nende žestide tõlge sõnadesse.

T:  Ma ei saa aru.

I:   Ma mõtlen seda, et ükskõik, kuidas me ka ei püüaks kellelegi vaid sõnade abil selgeks teha, et keegi on või ei ole vihane, ei ole see seesama, kui öelda seda neile žestide või hääletooni abil.

T:  Aga issi, ei saa ju olla sõnu ilma mingisuguse hääletoonita, kas pole? Isegi kui keegi kasutab nii vähe hääletooni kui võimalik, kuulevad teised inimesed, et ta hoiab end tagasi, ja see on ju teatud laadi hääletoon, kas pole?

I:   Jah, ma arvan küll. Seda ma ütlesin just äsja ka ju žestide kohta, et prantslane saab öelda midagi olulist, kui ta žestikuleerimise lõpetab.

* * *

I:   Aga mida ma siis mõtlen, kui ma ütlen, et „ainult sõnad“ ei saa iial väljendada sama sõnumit, mis žestid — kui „ainult sõnu“ pole olemas?

T:  Noh, sõnad võivad olla kirjutatud.

I:   Ei, see ei muuda asja minu jaoks lihtsamaks. Sest kirjutatud sõnadel on ikkagi teatav rütm ja neis kõlavad läbi teatud varjundid. Asi on selles, et mingeid ainult sõnu ei eksisteeri. Olemas on ainult sõnad koos žestide või hääletooni või muu säärasega. Aga žestid ilma sõnadeta on muidugi küllalt tavalised.

* * *

T:  Issi, kui nad õpetavad meile koolis prantsuse keelt, miks ei õpeta nad meid kätega vehkima?

I:   Ma ei tea. Ma kohe tõesti ei tea. See on arvatavasti üks põhjustest, miks keelte õppimine inimestele nii raske tundub.

* * *

I:   Igatahes on see kõik totrus. Ma mõtlen, et arusaam, et keel koosneb sõnadest, on totrus — ja kui ma ütlesin, et žeste ei saa „ainult sõnadeks“ tõlkida, rääkisin ma totrusi, sest ei ole olemas selliseid asju nagu „ainult sõnad“. Ja kogu süntaks ja grammatika ja kogu see värk on totrus. See kõik põhineb ideel, et „ainult“ sõnad on olemas — kuid neid pole ühtegi.

T:  Aga issi...

I:   Tead mis, me peame kõike uuesti otsast peale alustama ja eeldama, et keel on eeskätt žestide süsteem. Loomadel on lõppude lõpuks ju ainult žestid ja hääletoonid — sõnad leiutati hiljem. Palju hiljem. Ja peale seda leiutasid nad õpetajad.

T:  Issi?

I:   Jah.

T:  Kas oleks hea, kui inimesed sõnadest loobuksid ja jälle ainult žeste kasutama hakkasid?