Tütar:      Issi, miks on asjadel piirjooned?

Isa:            Kas neil on? Ma ei tea. Milliseid asju sa silmas pead?

T: Ma mõtlen seda, et kui ma asju joonistan, siis miks on neil piirjooned?

I:   Noh, aga kuidas on teistsuguste asjadega – lambakarjaga? Või vestlusega? Kas neil on piirjooned?

T:  Ära ole rumal. Ma ei saa joonistada vestlust. Ma mõtlen asju.

I:   Jah, ma üritasin aru saada, mida sa täpselt silmas pead. Kas sa mõtled, et “miks me anname asjadele piirjooned, kui me neid joonistame?” või mõtled sa, et asjadel on piirjooned, kas me joonistame neid või mitte?

T:  Ma ei tea, issi. Ütle sina mulle. Kumba sina mõtled?

I:   Ma ei tea, mu kallis. Kunagi elas üks väga vihane kunstnik, kes kritseldas igasuguseid asju üles, ja kui ta oli surnud, vaadati tema päevikutesse ja ühes kohas leiti, et ta oli kirjutanud: “Targad näevad piirjooni ja seetõttu joonistavad neid”, aga teise kohta oli ta kirjutanud: “Hullumeelsed näevad piirjooni ja seetõttu joonistavad neid.”

T:  Aga kumba ta mõtles? Ma ei saa aru.

I:   Noh, William Blake – see oli ta nimi – oli väga suur kunstnik ja väga vihane mees. Ja mõnikord veeretas ta oma ideed kokku väikesteks tatipallideks, et neid inimeste pihta pilduda.

T:  Aga miks ta siis nii hullusti käitus, issi?

I:   Aga miks ta siis hullusti käitus? Aa, saan aru, sa mõtled “vihaselt”. Blake’ist rääkides tuleb meil need kaks “hullu” tähendust selgelt lahus hoida. Sest paljud inimesed arvasid, et ta oli hull – tõeliselt hull, peast põrunud. Ja see oligi üks asju, mille pärast ta hullult vihane oli. Ja siis oli ta veel hullult vihane mõnede kunstnike peale, kes maalisid pilte, justkui poleks asjadel piirjooni. Ta kutsus neid “plätserdajate koolkonnaks”.

T:  Ta polnud eriti tolerantne, eks, issi?

I:   Tolerantne? Jumal küll. Jah, ma tean küll – seda teile koolis pähe taotaksegi. Ei, Blake polnud eriti tolerantne. Ta isegi ei pidanud tolerantsust heaks asjaks, vaid järjekordseks plätserdamiseks. Ta arvas, et see muudab kõik piirjooned ähmasteks ja ajab kõik sassi – et see teeb kõikidest kassidest hallid. Nii et keegi suuda enam midagi selgelt ja teravalt näha.

T:  Jah, issi.

I:   Ei, see pole mingi vastus. Tähendab, et “jah, issi” pole mingi vastus. See ei ütle muud kui seda, et sa ei tea, milline on su enda arvamus – ja sul on täitsa ükstapuha, mida ütlen mina või mida ütleb Blake ja et kool on su pea juttudega tolerantsusest nii segi ajanud, et sa ei suuda enam üldse ühe ja teise asja vahel vahet teha.

T:  (nutab)

I:   Jumal küll. Anna andeks, ma olin vihane. Aga tegelikult mitte sinu peale. Vaid vihane üldise pudrutamise peale inimeste käitumises ja mõtlemises – ja kuidas jutlustatakse segapudru ning nimetatakse seda tolerantsuseks.

T:  Aga issi...

I:   Jah?

T:  Ma ei tea. Paistab, et ma ei suuda väga hästi mõtelda. Kõik on sassis.

I:   Palun vabandust. Ma vist ajasin sul kõik sassi, kui hakkasin auru välja laskma.

* * *

T:  Issi?

I:   Jah?

T:  Miks peaks selle peale vihastama?

I:   Miks peaks vihastama mille peale?

T:  Ma mõtlen, et selle peale, kas asjadel on piirjooned? Sa ütlesid, et William Blake läks selle peale vihaseks. Ja siis läksid sina selle peale vihaseks. Miks, issi?

I:   Jah, ma arvan, et mõnes mõttes peakski. Ma arvan, et see on tähtis. Mõnes mõttes on võibolla tegemist justnimelt sellega, mis on tähtis. Ja teised asjad on tähtsad vaid seetõttu, et nad osa sellest.

T:  Mis sa sellega mõtled, issi?

I:   Ma mõtlen et, noh, räägime tolerantsusest. Kui mittejuudid tahavad juutidega tüli norida, sest nood tapsid Kristuse, muutun ma ebatolerantseks. Ma arvan, et mittejuutidel on peas kõik sassis ja nad hägustavad piirjooni. Sest juudid ei tapnud Kristust, seda tegid itaallased.

T:  Tegid või, issi?

I:   Jah, ainult et neid, kes seda tegid, nimetatakse tänapäeval roomlasteks, ja meil on nende järeltulijate kohta teine sõna. Me kutsume neid itaallasteks. Näed, siin on kaks segadust ja ma tegin teise segaduse meelega, et me selle ära tabaksime. Kõigepealt on segadus sellega, et ajaloost saadakse valesti aru ja öeldakse, et seda tegid juudid, ja siis on segadus arvamusega, nagu peaksid järeltulijad vastutama selle eest, mida nende esivanemad ei teinud. Kõik on nii lohakas.

T:  Jah, issi.

I:   Olgu pealegi, ma katsun mitte jälle vihastada. Ma tahtsin vaid ütelda, et sasipuntrad ongi need, mille peale tasub vihastada.

T:  Issi?

I:   Jah?

T:  Me juba rääkisime ükspäev sassis asjadest. Kas me tõesti räägime praegu samast asjast?

I:   Jah. Muidugi räägime. Seepärast see ongi oluline – mis me tookord rääkisime.

T:  Ja sa ütlesid, et Teadus ongi mõeldud asjade selgeks tegemiseks.

I:   Jah, see on jälle sama asi.

* * *

T:  Ma ei saa sellest kõigest siiski eriti aru. Kõik on seotud kõige ülejäänuga ja ma eksin siia sisse ära.

I:   Jah, ma tean, et on raske. Asi on selles, et meie vestlustel kuidagi nagu ikka on piirjooned – kui me vaid saaks neid selgesti näha.

* * *

I:   Mõtleme vahelduseks ehtsa, konkreetse, läbi ja lõhki segaduse peale, ja vaatame, kas see meid aitab. Kas sa mäletad kroketimängu raamatus „Alice Imedemaal“?

T:  Jah – seda flamingodega?

I:   Täpselt nii.

T:  Ja okassigadega pallide asemel?

I:   Ei, siilidega. Need olid siilid. Inglismaal pole okassigasid.

T:  Aa. Kas see oli Inglismaal, issi? Ma ei teadnudki.

I:   Muidugi oli see Inglismaal. Ameerikas pole ka hertsoginnasid.

T:  Aga Windsori hertsoginna on ju, issi.

I:   Jah, aga tal ei ole okkaid, vähemalt mitte nagu päris okasseal.

T:  Räägi Alice’ist edasi ja ära ole rumal, issi.

I:   Jah, me rääkisime flamingodest. Asi on selles, et mees, kes kirjutas Alice’i, mõtiskles samade asjade üle, mis meiegi. Ja ta lõbustas end väikese Alice’iga, kujutades endale ette kroketimängu, mis oleks üleni sassis, täielik virrvarr. Nii ta ütleski, et kurikatena tuleks kasutada flamingosid, sest flamingod väänavad oma kaelu, nii et mängija ei tea isegi mitte seda, kas tema kurikas palli tabab või kuidas ta palli tabab.

T:  Pealegi võib pall omatahtsi minema jalutada, sest ta on ju siil.

I:   Täpselt nii. Kõik on nii sassis, et keegi ei suuda üldse arvatagi, mis juhtuma hakkab.

T:  Ja väravad kõndisid kah ringi, sest need olid sõdurid.

I:   Täpselt nii – kõik võis liikuda ja keegi ei teadnud öelda, kuhu miski liigub.

T:  Kas kõik pidid olema elus, et tekitada täielikku segadust?

I:   Ei, ta oleks võinud sellest virrvarri korraldada ka... ei, ma arvan, et sul on õigus. Väga huvitav. Jah, asi pidigi olema just nõnda. Oota üks hetk. Huvitav küll, sul on täiesti õigus. Sest kui ta oleks asjad segamini ajanud ükskõik millisel muul viisil, võinuks mängijad selgeks õppida, kuidas segavate detailidega hakkama saada. Tähendab, oletame, et kroketiväljak on konarlik või et pallid on veidra kujuga või et kurikate pead vaid loperdavad, mitte ei ole elus, siis saaksid inimesed ikkagi õppida ja mäng oleks lihtsalt raskem, mitte aga võimatu. Aga niipea kui tuua sisse elu, muutub mäng võimatuks. Vaat seda ma poleks oodanudki.

T:  Kas poleks, issi? Mina küll oleks. Mulle tundub see täitsa loomulik.

I:   Loomulik? Ikka, täitsa loomulik. Aga ma poleks oodanudki, et asjad nii käivad.

T:  Miks mitte? Mina oleks küll oodanud.

I:   Jah. Aga mina poleks oodanud järgmist asja. Et loomad, kes on ise võimelised asju ette nägema ja tegutsema vastavalt sellele, mida nad arvavad, et juhtuma hakkab – kass saab hiire kätte, maandudes hüpates sinna, kus hiir tõenäoliselt hüppe lõppedes on – kuid just asjaolu, et loomad on võimelised ette nägema ja õppima, teeb neist ainsad tõeliselt etteaimamatud asjad maailmas. Mõelda vaid, et me üritame teha seadusi, justnagu oleksid inimesed täitsa korrapärased ja ennustatavad.

T:  Või äkki tehakse seadusi just seepärast, et inimesed ei ole etteaimatavad, ja inimesed, kes seadusi teevad, soovivad, et teised inimesed oleksid ennustatavad?

I:   Jah, ma arvan küll.

* * *

T:  Millest me rääkisimegi?

I:   Ma ei tea täpselt – veel mitte. Aga sa liikusid teises suunas, küsides, kas kroketimängust saab teha tõelist virrvarri alles siis, kui kõik asjad seal on elusad. Ja ma katsusin sellele küsimusele pihta saada ja ma ei usu, et ma oleksin talle veel järele jõudnud. Selle küsimuse juures on midagi veidrat.

T:  Misasi?

I:   Ma ei tea täpselt – veel mitte. Midagi seoses elusate asjadega ja erinevusega nende ning asjade vahel, mis ei ole elusad – masinad, kivid, ja nii edasi. Hobused ei sobi automobiilide maailma. Ja see käib sama asja juurde. Nad on ennustamatud, nagu flamingod kroketimängus.

T:  Aga inimesed, issi?

I:   Mis nendega on?

T:  Noh, nemad on elus. Kas nad sobivad? Ma mõtlen tänavale?

I:   Ei, mulle tundub, et nad päriselt ikka ei sobi – või vahest ehk vaid enda kaitsmiseks ja kohandamiseks kõvasti vaeva nähes. Jah, neil tuleb teha end etteaimatavateks, vastasel korral saavad masinad vihaseks ja tapavad nad ära.

T:  Ära ole rumal. Kui masinad saaksid vihastada, ei oleks nemad etteaimatavad. Nad oleksid nagu sina, issi. Sina ju ei suuda ette ennustada, millal sa vihastad, onju?

I:   Ei, arvatavasti mitte.

T:  Aga issi, mina eelistaks sind ennustamatuna, vähemalt mõnikord.

* * *

T:  Mida sina mõtlesid sellega, et kõnelustel on piirjooned? Kas sellel kõnelusel on piirjooned?

I:   Oh, aga muidugi. Aga me ei näe neid veel, sest vestlus pole läbi. Neid ei näegi kunagi, kuni selle keskel ollakse. Sest kui sa neid näeksid, oleksid sa etteaimatav nagu masin. Ja mina oleksin ennustatav, ja meie kahekesi koos oleksime ennustatavad...

T:  Aga ma ei saa aru. Sa ütled, on tähtis asjad selgeks teha. Ja sa vihastad inimeste peale, kes piirjooned ähmaseks ajavad. Ja sellest hoolimata me arvame, nagu oleks parem olla etteaimamatu ja mitte olla nagu masin. Ja sa ütled, et me ei näe meie vestluse piirjooni, enne kui see läbi saab. Aga siis ju pole vahet, kas me teeme asjad selgeks või mitte. Sest me ei saaks sinna mitte midagi parata.