Tütar:      Issi, kas need kõnelused on tõsised?

Isa:          Muidugi on.

T: Nad pole ju nagu mingid mängud, mida sa minuga mängid?

I:   Jumal hoidku... aga nad on küll justkui mingid mängud, mida me koos mängime.

T:  Siis nad ei ole tõsised!

* * *

I:   Ehk sa ütleksid mulle, mida sa mõtled sõnadega „tõsine“ ja „mäng“.

T:  Noh... kui sa... ma ei tea.

I:   Kui ma misasja?

T:  Ma mõtlen et... minu jaoks on need kõnelused on tõsised, aga kui sina ainult mängid mingit mängu...

I:   Rahu. Vaatame, mida on head ja mida halba „mängimises“ ja „mängudes“. Kõigepealt ei hooli ma võitmisest või kaotamisest, vähemalt mitte eriti. Kui su küsimused ajavad mind kitsikusse, siis muidugi üritan ma natuke täpsemini mõtelda ja ütelda selgesti, mida ma mõtlen. Aga ma ei bluffi ega sea lõksusid. Mul pole kiusatust petta.

T:  Selles just asi ongi. Sinu jaoks pole asi tõsine, vaid hoopis mäng. Inimesed, kes petavad, ei tea lihtsalt, kuidas mängida. Nad suhtuvad mängu, justkui oleks see tõsine.

I:   Aga ta ongi tõsine.

T:  Ei ole – sinu jaoks igatahes mitte.

I:   Sest ma ei taha isegi petta?

T:  Jah, osaliselt sellepärast.

I:   Aga kas sina tahad kogu aeg petta ja bluffida?

T:  Ei, muidugi mitte.

I:   Nonii.

T:  Ah, issi, sa ei saa üldse aru.

I:   Arvatavasti siis mitte.

I:   Vaata, ma sain just praegu omamoodi arutluspunkti, sundides sind tunnistama, et sa ei taha petta – ja siis ma sidusin selle möönduse külge järelduse, et ka sinu jaoks ei ole need vestlused järelikult „tõsised“. Kas see oli kah justkui pettus?

T:  Jah, justkui oli.

I:   Olen nõus, oli küll. Palun vabandust.

T:  Vaata, issi, kui ma petaks või tahaksin petta, tähendaks see, et ma ei võta tõsiselt neid asju, millest me räägime. See tähendaks, et ma vaid mängin sinuga mängu.

I:   Jah, see on arusaadav.

T:  Aga ei ole ju arusaadav, issi. Kõik on hoopis sassis.

I:   Jah, sassis, aga siiski omamoodi arusaadav.

T:  Mismoodi, issi?

* * *

I:   Oota üks hetk. Seda on raske öelda. Kõigepealt ma arvan, et need vestlused viivad kuhugi välja. Mulle meeldivad nad väga ja ma arvan, et sulle kah. Aga lisaks arvan ma ka, et me saame mõned ideed täpsemalt selgeks ja ma arvan, et segadused on siin abiks. Ma mõtlen, et kui me mõlemad räägiksime kogu aeg loogiliselt, ei jõuaks me eales mitte kuskile. Me vaid korrutaksime papagoidena samu vanu klišeesid, mida kõik on korrutanud juba sadu aastaid.

T:  Misasi on klišee, issi?

I:   Klišee? See on prantsuse sõna ja minu meelest oli see algselt trükkalite sõna. Lauset trükkima hakates peavad nad võtma eraldi tähti ja panema need ükshaaval teatud sorti soonega pulga külge, kirjutades nii tähthaaval terve lause. Aga sõnade ja lausete jaoks, mida inimesed sageli kasutavad, on trükkalil väikesed tähtedega pulgad juba ette valmis pandud. Ja neid valmislauseid nimetataksegi klišeedeks.

T:  Aga nüüd ma unustasin ära, mis sa klišeede kohta rääkima hakkasid, issi.

I:   Jajah – ma rääkisin segadustest, millesse me nende arutluste käigus satume ja kuidas segadusse sattumine on omamoodi mõistlik. Kui me ei satuks segadustesse, oleksid meie kõnelused nagu mängiks rummit ilma kõigepealt kaarte segamata.

T:  Jah, issi – aga mis ikka nende asjandustega oli – nende valmispandud tähtedest pulkadega?

I:   Klišeedega? Jajah – see on sama asi. Meil on kõikidel palju etteantud fraase ja ideesid, nii nagu trükkalil on valmis pandud pulgad tähtedega, mis on kõik fraasideks jaotatud. Aga kui trükkal tahab trükkida midagi uut – näiteks midagi mõnes teises keeles, peab ta vanal viisil asetatud tähed laiali lammutama. Selleks, et mõelda uusi mõtteid või öelda uusi asju, peame meie samuti kõik oma valmisideed laiali lõhkuma ning tükid ära segama.

T:  Aga issi, trükkal ei segaks ju kõiki tähti omavahel kokku? Eks ju? Ta ei raputaks ju neid kõiki koti sees segamini? Ta paneks nad ükshaaval oma kohtadele – kõik „a“-d ühte karpi ja kõik „b“-d teise ja kõik komad kolmandasse, ja nii edasi.

I:   Jah, täpselt nii. Muidu ta läheks mõnda „a“-d otsides peast segi, kui tal seda tarvis läheb.

* * *

I:   Mis sa mõtled?

T:  Ei, lihtsalt väga palju küsimusi on.

I:   Nagu näiteks?

T:  Noh, ma saan aru, mida sa nende sasipuntrasse sattumistega mõtled. Et see paneb meid ütlema uut moodi asju. Aga ma mõtlen ikka trükkali peale. Ta peab hoidma kõiki oma väikeseid kirjatähti korralikult sorteerituna, isegi kui ta kõik valmispandud fraasid katki teeb. Ja ma mõtlen, kuidas on meie segadustega. Kas me peaksime hoidma oma mõtete väikeseid killukesi kah mingisuguses korras, et mitte peast segi minna?

I:   Ma arvan küll, jah, aga ma ei tea, millises korras. See on vastamiseks üks kohutavalt raske küsimus. Ma ei usu, et me täna sellele küsimusele vastatud saaksime.

* * *

I:   Sa ütlesid, et sul on “väga palju küsimusi”. Kas sul on veel mõni?

T:  Jah, mängudest ja tõsimeelsusest. Sellest me alustasimegi, ja ma ei tea, kuidas ja miks see meid hoopis meie segadustest rääkima pani. See kuidas sa kõik segi ajad on samuti justkui pettus.

I:   Ei, absoluutselt mitte.

* * *

I:   Sa esitasid kaks küsimust. Ja neid on tõesti palju rohkem... Me hakkasime pihta küsimusest nende vestluste kohta – et kas nad on tõsised? Või on nad teatud sorti mäng? Ja sa oled solvunud, et mina võin äkki mängida mängu, sellal kui sina oled tõsine. Paistab nii, et vestlus on mäng, kui inimene võtab sellest osa ühtede emotsioonide või ideedega, aga ei ole “mäng” kui tema ideed või emotsioonid on teistsugused.

T:  Jah, sest kui sinu arusaamad vestlusest erinevad minu omadest...

I:   Kui me mõlemad võtaksime omaks mänguidee, kas siis oleks kõik korras?

T:  Jah, muidugi.

I:   Siis paistab, et mul tuleb selgitada, mida ma mänguideega silmas pean. Ma tean, et ma võtan tõsiselt – mida iganes see ka tähendab – neid asju, millest me räägime. Me räägime ideedest. Ja ma tean, et ma mängin ideedega selleks, et neid mõista ja neid kokku klapitada. Tegemist on “mänguga” samas mõttes nagu laps, kes “mängib” klotsidega... Ja ehitusklotsidega laps on oma “mängu” juures enamasti väga tõsine.

T:  Aga kas see on võistlusmäng, issi? Kas sa mängid minu vastu?

I:   Ei. Ma kujutlen pigem sind ja mind üheskoos ehitusklotside – ideede – vastu mängimas. Mõnikord omavahel natuke võistlemas – aga võistlemas selle nimel, kes järgmise idee õigesse kohta saab. Ja mõnikord me ründame teise ehitatut, või üritan mina enda ehitatud ideid sinu kriitika eest kaitsta. Aga lõppude lõpuks töötame me alati koos, ehitamaks ideed niimoodi üles, et nad jääksid püsima.

* * *

T:  Issi, kas meie kõnelustel on reeglid? Erinevus mängu ja lihtsalt mängimise vahel on see, et mängul on reeglid.

I:   Jah. Las ma mõtlen natuke. Ma arvan, et mingid reeglid on meil küll... ja ma arvan, et ka klotsidega mängival lapsel on reeglid. Klotsid ise loovad teatud sorti reegleid. Ühtedes asendites nad tasakaalustuvad ja teistes asendites ei tasakaalustu. Ja kui laps kasutaks liimi, et panna klotsid püsti seisma asendisse, kust nad muidu alla sajaksid, oleks see omamoodi pettus.

T:  Aga mis reeglid meil on?

I:   Noh, need ideed, millega me mängime, toovad sisse teatud reeglid. On olemas reeglid sellest, kuidas ideed vastu peavad ja üksteist toetavad. Ja kui nad on valesti kokku pandud, kukub kogu ehitis kokku.

T:  Ei mingit liimi, issi?

I:   Ei – ei mingit liimi. Ainult loogika.

* * *

T:  Aga sa ütlesid, et kui me räägiksime alati loogiliselt ja segadustesse ei satuks, ei suudaks me kunagi midagi uut ütelda. Me saaksime ütelda vaid juba valmis asju. Kuidas sa neid asju nimetasidki?

I:   Klišeedeks. Jah. Liim on see, millega klišeed on kokku kleebitud.

T:  Aga sa ütlesid “loogika”, issi.

I:   Jah, ma tean. Kõik on jälle sassis. Ainult et sellest sasipuntrast ei näe ma väljapääsu.

* * *

T:  Kuidas me sellesse sattusime, issi?

I:   Olgu peale, vaatame, kas me suudame oma jälgi mööda tagasi minna. Me rääkisime nende vestluste “reeglitest”. Ja ma ütlesin, et ideedel, millega me mängime, on loogikareeglid...

T:  Issi! Kas poleks hea, kui meil oleks veel mõned reeglid ja me järgiksime neid tähelepanelikumalt? Siis me vast ei satuks nendesse hirmsatesse segadustesse.

I:   Jah. Aga oota! Sa pead silmas, et me satume nendesse segadustesse minu pärast, sest ma teen sohki reeglite vastu, mida meil pole. Või ütleme teisiti. Et meil võiksid olla reeglid, mis hoiaksid meid segadusse sattumast, seni kuni me neid järgiksime.

T:  Jah, issi, selle jaoks mängureeglid ongi.

I:   Jah, aga kas sa ikka tahad muuta neid vestlusi selliseks mänguks? Ma mängiksin parem kanastat, mis on kah täitsa tore.

T:  Jah, on küll. Me võime kanastat mängida millal tahame. Aga praegu ma mängiksin pigem seda mängu. Ainult et ma ei tea, mis sorti mänguga on tegemist. Ega ka seda, millised on tema reeglid.

I:   Ja siiski oleme me juba mõnda aega mänginud.

T:  Jah. Ja see on olnud tore.

I:   Jah.

* * *

I:   Lähme tagasi su küsimuse juurde, mille kohta ma ütlesin, et see on täna vastamiseks liiga keeruline. Me rääkisime klišeesid tükkideks tegevast trükkalist ja sina ütlesid, et ta siiski katsuks hoida oma tähtede hulgas mingisugust korda, et mitte peast segi minna. Ja siis sa küsisid: “Millisest korrast tasuks kinni hoida, et me sasipuntrasse sattudes peast segi ei läheks?” Mulle tundub, et mängu “reeglid” on vaid teine nimetus sellise korra jaoks.

T:  Jah, ja petmine on see, mis meid puntrasse ajab.

I:   Teatud mõttes küll. Täpselt nii. Välja arvatud et kogu mängu mõte on selles, et me neisse segadustesse satuksime ja teiselt poolt ka välja tuleksime, ja kui poleks sasipuntraid, oleks meie “mäng” nagu kanasta või male – ja seda me ju ei tahaks.

T:  Kas see oled sina, kes reeglid välja mõtleb, issi? Kas nii on aus?

I:   See, tütar, on alatu trikk. Ja tõenäoliselt ka ebaõiglane. Aga las ma võtan seda sõna-sõnalt. Jah, see olen mina, kes reeglid välja mõtleb – ma ei taha ju, et me peast segi läheksime.

T:  Olgu pealegi. Aga issi, kas sa ka muudad reegleid? Mõnikord?

I:   Hmm, veel üks alatu trikk. Jah, tütar, ma muudan neid pidevalt. Mitte kõiki, aga mõningaid.

T:  Sa võiksid mulle öelda, kui sa neid muutma hakkad!

I:   Hmm, jah, taaskord. Ma tahaks, et ma saaksin. Kuid asjad ei käi niimoodi. Kui tegemist oleks male või kanastaga, võiksin ma sulle reeglid ära seletada ja kui tahaksime, võiksime mängimise lõpetada ja arutleda hoopis reeglite üle. Ja siis me võiksime alustada uut mängu uute reeglitega. Aga mis reeglid kehtiksid kahe mängu vahel? Siis kui me reegleid arutame?

T:  Ma ei saa aru.

I:   Jah. Asi on selles, et nende vestluste eesmärgiks on “reeglite” leidmine. See on nagu elu – mäng, mille eesmärgiks on leida reeglid, kuid need reeglid aga alati muutuvad ja on alati avastamatud.

T:  Aga ma ei nimeta seda mänguks, issi.

I:   Võib-olla mitte. Mina nimetaksin seda mänguks küll, või vähemalt “mängimiseks”. Aga kindlasti pole see nagu male või kanasta. Pigem nagu see, mida teevad kiisud ja kutsikad. Võib-olla. Ma ei tea.

* * *

T:  Issi, miks kiisud ja kutsud mängivad?