Tütar:      Miks luik?

Isa:          Jah, ja miks nukuke Petruškas?

T:  Ei, see on midagi muud. Nukk on ikkagi justkui inimene – ja see konkreetne nukk on väga inimlik.

I:   Veel inimlikum kui inimesed seal?

T:  Jah.

I:   Aga ikka vaid justkui inimene? Ja lõppeks on luik ju samuti justkui inimene.

T:  Jah.

* * *

T:  Aga kuidas on tantsijaga? Kas ta on inimene? Muidugi on ta päriselt inimene, aga laval paistab ta ebainimliku või isikupäratuna – justkui üleinimlikuna. Ma ei tea.

I:   Sa mõtled, et sellal kui luik on vaid justkui luik ja tal pole varvaste vahel ujulesti, paistab tantsija olevat ainult justkui inimene.

T:  Ma ei tea, võibolla jah midagi taolist.

* * *

I:   Ei, mul läheb kõik sassi, kui räägin “luigest” ja tantsijast nagu kahest erinevast asjast. Ma ütleks pigem, et asi, mida ma laval näen – luige tegelaskuju – on nii “justkui” inimene kui ka “justkui” luik.

T:  Aga siis sa kasutad sõna “justkui” kahes eri tähenduses.

I:   Jah, nii see on. Igatahes kui ma ütlen, et luige tegelaskuju on “justkui” inimene, ei mõtle ma, et see (või tema) kuulub tollesse liiki või sorti, mida meie nimetame inimeseks.

T:  Ei, muidugi mitte.

I:   Pigem et tema (või see) kuulub ühte teise alajaotusse mingist suuremast grupist, mis sisaldaks endas ka Petruška nukke ja balletiluiki ja inimesi.

T:  Ei, siin pole nagu perekonnad ja liigid. Kas sinu suurem grupp sisaldaks ka hanesid?

I:   Olgu pealegi. Ilmselt ma siis ei tea, mida sõna “justkui” tähendab. Aga ma tean, et kogu fantaasia, poeesia, ballett ning kunst üldiselt saavad oma tähenduse ja tähtsuse suhtest, millele ma osutan öeldes, et luige tegelane on “justkui” luik – või “järeletehtud” luik.

T:  Siis me ei saa mitte kuidagi teada, miks tantsija on luik või nukk võik ükskõik mis, ega saa ka täpselt ütelda, mis on kunst või poeesia, enne kui keegi ütleb, mida “justkui-ga” tegelikult silmas peetakse.

I:   Jah.

* * *

I:   Aga meil ei tuleks sõnamänge vältida. Prantsuse keeles kannab väljend espèce de (sõna-sõnalt “justkui”) erilist laengut. Kui üks inimene kutsub teist “kaameliks”, võib solvang olla sõbralik. Aga kui ta kutsub teist espèce de chameau – justkui kaameliks – on asi halb. Veelgi halvem on kutsuda inimest espèce d’espèce – justkui justkuiks.

T:  Justkui justkui misasjaks?

I:   Ei, lihtsalt justkui justkuiks. Teisest küljest aga kui sa ütled inimese kohta, et ta on tõeline kaamel, on solvangul vastumeelse imetluse maik juures.

T:  Aga kui üks prantslane kutsub kedagi justkui kaameliks, kas ta kasutab fraasi justkui vähegi samal viisil kui mina, kui ma ütlen, et luik on justkui inimene?

* * *

I:   Asi on nii et... Macbeth’is on üks lõik. Macbeth räägib mõrtsukatega, keda ta lähetab Banquo’d tapma. Nood väidavad, et nad on inimesed, kuid tema ütleb neile, et nad on justkui inimesed.

      Nimekirjas

      te seisate kui mehed. Nii ka hurdad

      ja hagijad ja krantsid, voostrid, puudlid

      ja mopsirakatsid kõik koera nime

      koos kannavad.

                                („Macbeth“, kolmas vaatus, esimene stseen)

T:  Ei, see on sama mis sa just enne ütlesid. Kuidas see oligi? “Üks teine alajaotus mingist suuremast grupist?” Minu meelest ei ole asi üldse selles.

I:   Ei, asi pole jah ainult selles. Macbeth kasutab oma võrdluses siiski just nimelt koeri. Ja “koer” võib tähendada nii üllast hagijat kui ka raipesööjat. Asi ei jääks samaks, kui ta oleks kasutanud kodukasse või metsrooside alamliike.

T:  Olgu pealegi, olgu pealegi. Aga mis on vastus mu küsimusele? Kui prantslane kutsub inimest “justkui” kaameliks, ja mina ütlen, et luik on “justkui” inimene, kas me siis mõlemad mõtleme “justkui-ga” sama asja?

* * *

I:   Olgu pealegi, katsume analüüsida, mida “justkui” tähendab. Võtame ühe lause ja uurime teda. Kui ma ütlen, et “nukk Petruška on justkui inimene,” väljendan ma suhet.

T:  Mille ja mille vahelist?

I:   Ideede vahelist, ma arvan.

T:  Mitte nuku ja inimeste vahelist?

I:   Ei. Vaid suhet mõnede ideede vahel, mis mul on nukkudest, ja mõnede ideede vahel, mis mul on inimestest.

T:  Aa.

* * *

T:  No millist suhet siis?

I:   Ma ei tea. Metafoorset suhet?

* * *

I:   Ja siis on olemas veel see teine suhe, mis on rõhutatult mitte “justkui”. Palju inimesi on saadetud tuleriidale väite pärast, et leib ja vein ei ole “justkui” ihu ja veri.

T:  Aga kas see on seesama? Ma mõtlen, et kas luigeballett on sakrament?

I:   Jah, ma arvan küll, vähemalt mõnede inimeste jaoks. Protestantlikus kõnepruugis me võiksime öelda, et tantsija kostüüm ja luigelikud liigutused on naiste “mingi sisemise ja hingelise graatsia välised ja nähtavad märgid.” Aga katoliiklikus kõnepruugis teeks see balletist pelga metafoori, mitte sakramendi.

T:  Aga sa ütlesid, et mõnede inimeste jaoks on tegemist sakramendiga. Kas sa mõtlesid protestante?

I:   Ei, ei. Ma mõtlen seda, et kui mõnede inimeste jaoks on leib ja vein vaid metafoorid, samas kui teiste – katoliiklaste – jaoks on leib ja vein sakramendiks, siis kui on olemas kedagi, kelle jaoks ballett on metafoor, võib olla ka teisi, kelle jaoks see on kindlasti midagi enamat kui metafoor – on pigem sakrament.

T:  Katoliiklikus mõttes?

I:   Jah.

* * *

I:   Ma mõtlen seda, et kui me oskaksime selgesti väljendada, mida mõeldakse väitega, et “leib ja vein ei ole “justkui” ihu ja veri”, siis me peaksime mõistma paremini ka seda, mida me mõtleme öeldes, et luik on “justkui” inimene või et ballett on sakrament.

T:  Noh, kuidas siis teha vahet?

I:   Mis vahet?

T:  Sakramendi ja metafoori vahel.

* * *

I:   Oota üks hetk. Me räägime siiski esinejast või kunstnikust või poeedist, või mõnest publiku liikmest. Sa küsid minult, kuidas ma teen vahet sakramendi ja metafoori vahel. Kuid minu vastus peab puudutama isikut ja mitte sõnumit. Küsi mult parem, kuidas ma otsustaksin, kas mõni tants mõnel kindlal päeval on või ei ole sakramentaalne konkreetse tantsija jaoks.

T:  Olgu pealegi, aga hakka juba pihta.

I:   Noh, ma arvan, et see on justkui saladus.

T:  Kas see tähendab, et sa ei ütle mulle?

I:   Ei, see pole selline saladus. Mitte selline, mida ei tohi rääkida. Vaid selline, mida ei saa rääkida.

T:  Mis sa sellega mõtled? Miks mitte?

I:   Oletame, et ma küsin tantsijalt: “preili X, öelge mulle palun, kas see tants, mida te esitate – on see teie jaoks sakrament või pelk metafoor?” Ja kujutleme, et ma suudan teha selle küsimuse arusaadavaks. Võibolla ta põikleb vastusest kõrvale, öeldes: “Sa ju nägid seda – su enda asi on otsustada, kui vaid tahad, kas see oli või ei olnud sinu jaoks sakramentaalne.” Või ta võib öelda: “Mõnikord on ja mõnikord mitte.” Või: “Kuidas ma eile õhtul tundusin?” Kuid igal juhul ei saa tal olla asja üle otsest kontrolli.

* * *

T:  Kas sa tahad öelda, et iga selle saladuse teadja võimuses on saada andekaks tantsijaks või suureks poeediks?

I:   Ei, ei, ei. Asi pole üldse selles. Ma arvan esiteks, et suur kunst ja religioon ja kõik muugi pöörlevad selle saladuse ümber, aga saladuse teadmine tavalisel teadvustatud viisil ei annaks tema teadjale mitte mingit mõjuvõimu.

* * *

T:  Issi, mis juhtus? Me püüdsime teada saada, mida “justkui” tähendab, kui me ütleme, et luik on “justkui” inimene. Mina ütlesin, et “justkuil” peab olema kaks tähendust. Üks väljendis “luige tegelaskuju on “justkui” luik” ja teine väljendis “luige tegelaskuju on “justkui” inimene.” Ja nüüd räägid sa müstilistest saladustest ja mõjuvõimust.

I:   Olgu pealegi. Alustame otsast peale. Luige tegelaskuju ei ole päris luik, vaid teeseldud luik. Ta on ühtlasi ka mitte-teeseldud inimolend. Ka on ta “päriselt” valget kleiti kandev noor naine. Ja päris luik meenutab teatud küljest noort naist.

T:  Aga milline neist on sakramentaalne?

I:   Oh issand, hakkab jälle pihta. Ma võin öelda vaid üht: sakramenti ei moodusta mitte mõni üksik neist väidetest, vaid nende kombinatsioon. „Teeseldud“ ja „mitte-teeseldud“ ja „tegelikult“ sulavad kuidagi ühte tähendusse kokku.

T:  Aga meil tuleks nad lahus hoida.