Tütar:      Issi, mis on instinkt?

Isa:          Instinkt, mu kallis, on seletuslik printsiip.

T: Aga mida ta seletab?

I:   Kõike, praktiliselt kõike. Mida iganes sa tahad, et ta seletaks.

T:  Ära ole rumal. Ta ei seleta gravitatsiooni.

I:   Ei. Aga ainult sellepärast, et keegi ei taha, et “instinkt” gravitatsiooni seletaks. Kui tahetaks, siis ka seletaks. Me võiksime lihtsalt öelda, et kuul on instinkt, mille tugevus muutub pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga...

T:  Aga see on ju totrus, issi.

I:   Otse loomulikult. Aga „instinktist“ hakkasid rääkima sina, mitte mina.

T:  Olgu pealegi – aga mis siis seletab gravitatsiooni?

I:   Mitte miski, mu kallis, sest gravitatsioon on seletuslik printsiip.

T:  Aa.

T:  Kas sa mõtled seda, et üht seletuslikku printsiipi ei tohi kasutada teise seletamiseks? Mitte kunagi?

I:   Hmm... vaevalt küll. Seda Newton mõtleski, kui ütles: “hypotheses non fingo”.

T:  Ja mida see tähendab? Palun ütle.

I:   Noh, sa tead, mis on “hüpoteesid”. Iga väide, mis liidab kokku kaks kirjeldavat väidet, on hüpotees. Kui sa ütled, et esimesel veebruaril oli täiskuu ja esimesel märtsil samuti, ja siis need kaks vaatlust mistahes viisil kokku liidad, on neid kahte kokku liitev väide hüpotees.

T:  Jah, ja ma tean, mida non tähendab. Aga mis on fingo?

I:   Noh, fingo on hilisladina sõna, mis tähendab “tegemist”. Temast moodustub sõna fictio, kust tuleb sõna “fiktsioon”.

T:  Issi, kas sa tahad öelda, et Sir Isaac Newtoni arust on kõik hüpoteesid välja mõeldud nagu jutud?

I:   Jah, just täpselt.

T:  Aga kas ta siis ei avastanudki gravitatsiooni? Selle õunaga?

I:   Ei, kullake. Ta leiutas selle.

T:  Aa... issi, kes leiutas instinkti?

I:   Ma ei tea. Arvatavasti piiblist keegi.

T:  Aga kui idee gravitatsioonist liidab kokku kaks kirjeldavat väidet, peab ju tegemist olema hüpoteesiga.

I:   Täpselt nii.

T:  Siis Newton ikkagi fingo-s ühe hüpoteesi.

I:   Jah, seda ta tõesti tegi. Ta oli väga andekas teadlane.

T:  Aa.

T:  Issi, kas seletuslik printsiip on sama mis hüpotees?

I:   Peaaegu, aga mitte päris. Vaata, hüpotees üritab seletada mingit teatavat asja, aga seletuslikud printsiibid, nagu “gravitatsioon” või “instinkt”, ei seleta tegelikult mitte midagi. Tegemist on justkui teadlaste omavahelise kokkuleppega mitte enam teatud hetkest alates asju edasi seletada.

T:  Siis kas seda Newton mõtleski? Kui “gravitatsioon” ei seleta midagi, vaid on ainult justkui nagu punkt seletuste rea lõpus, siis polnud gravitatsiooni leiutamine seesama, mis hüpoteesi leiutamine, ja ta võiski öelda, et ta ei fingo-nud ühtegi hüpoteesi.

I:   Täpselt nii. Seletuslikul printsiibil ei ole seletust. Ta on nagu must kast.

T:  Aa.

T:  Issi, mis asi on must kast?

I:   “Must kast” on teadlastevaheline tinglik kokkulepe lõpetada teatud hetkest alates kõik katsed midagi seletada.

T:  Aga see ei kõla eriti musta kasti moodi.

I:   Ei, aga nii seda nimetatakse. Asjad ei kõla sageli nii nagu nende nimed.

T:  Ei.

I:   See sõna pärineb inseneridelt. Kui nad joonistavad keerulise masina skeemi, kasutavad nad omamoodi kiirkirja. Selle asemel, et kõik detailid välja joonistada, panevad nad ühe kasti esindama tervet hulka juppe ja märgistavad kasti sildiga, mida see hulk juppe peaks tegema.

T:  Nii et “must kast” on silt selle kohta, mida mingi hulk asju peaks tegema...

I:   Täpselt nii. Aga see ei seleta kuidagi, kuidas see hulk töötab.

T:  Ja gravitatsioon?

I:   On silt selle kohta, mida gravitatsioon peaks tegema. See pole seletus, kuidas ta seda teeb.

T:  Aa.

T:  Issi, mis on instinkt?

I:   Instinkt on silt selle kohta, mida üks teatud must kast peaks tegema.

T:  Aga mida ta siis peaks tegema?

I:   Hm. See on väga keeruline küsimus...

T:  Palun räägi edasi.

I:   Noh. Ta peaks kontrollima – osaliselt kontrollima – mida üks organism teeb.

T:  Kas taimedel on instinktid?

I:   Ei. Kui botaanik kasutaks taimedest rääkides sõna “instinkt”, süüdistataks teda zoomorfismis.

T:  Kas see on halb?

I:   Jah. Botaanikute jaoks väga halb. Botaaniku jaoks on olla süüdi zoomorfismis sama halb nagu zooloogi jaoks on olla süüdi antropomorfismis. Tõesti väga halb.

T:  Aa. Saan aru.

T:  Mida sa mõtlesid “osaliselt kontrollimisega”?

I:   Noh. Kui loom kukub kaljult alla, kontrollib tema langemist gravitatsioon. Aga kui ta kukkudes vingerdab, võib see olla instinkti tõttu.

T:  Iseenda säilitamise instinkti tõttu?

I:   Ma arvan küll.

T:  Mis on ise, issi? Kas koer teab, et tal on oma mina?

I:   Ma ei tea. Aga kui koer teab, et tal on oma mina ja ta vingerdab, et seda mina säilitada, siis on ta vingerdamine ratsionaalne, mitte instinktiivne.

T:  Aa. Siis on “iseenese säilitamise instinkt” vasturääkivus.

I:   Noh, ta oleks justkui peatuspaik poolel teel antropomorfismini.

T:  Aa. See on halb.

I:   Aga koer võib ka teada, et tal on oma mina, ja mitte teada, et seda mina peaks säilitama. Siis oleks ratsionaalne mitte vingerdada. Nii et kui koer ikkagi vingerdab, oleks see instinktiivne. Aga kui ta õppis vingerdama, ei oleks see instinktiivne.

T:  Aa.

T:  Misasi ei oleks instinktiivne, issi? Õppimine või vingerdamine?

I:   Ei, ainult vingerdamine.

T:  Ja õppimine oleks instinktiivne?

I:   Noh... jah. Kui just koer ei pidanud õppima õppima.

T:  Aa.

T:  Aga issi, mida peaks instinkt seletama?

I:   Ma püüan kogu aeg seda küsimust vältida. Asi on selles, et instinktid leiutati enne kui keegi teadis midagi geneetikast, ja enamik tänapäeva geneetikast avastati enne kui keegi teadis midagi kommunikatsiooniteooriast. Seepärast on kahekordselt keeruline tõlkida “instinkti” tänapäevastesse terminitesse ja ideedesse.

T:  Jah, räägi edasi.

I:   Noh, sa ju tead, et kromosoomides on geenid, ja et geenid on justkui teatud sorti sõnumid, mis on seotud sellega, kuidas organism areneb ja kuidas ta käitub.

T:  Kas arenemine erineb käitumisest, issi? Mis vahe neil on? Ja kumb on õppimine? Kas “arenemine” või “käitumine”?

I:   Ei! Ei! Mitte nii kähku. Parem väldime neid küsimusi ja paneme arenemise-õppimise-käitumise kõik ühte patta kokku. Üheks fenomenide skaalaks. Nüüd katsume vaadata, kuidas instinkt aitab seda skaalat seletada.

T:  Aga kas see on ikka skaala?

I:   Ei, nii on lihtsalt mugavam rääkida.

T:  Aa.

T:  Aga kas instinkt pole mitte tervenisti selle „skaala“ käitumise poolses otsas? Ja kas kogu õppimine pole tingitud keskkonnast ja mitte kromosoomidest?

I:   Teeme ühe asja selgeks – kromosoomides endis pole ei käitumist ega anatoomiat ega õppimist.

T:  Kas neil polegi omaenda anatoomiat?

I:   Jah, muidugi on. Ja ka oma füsioloogia. Aga geenide ja kromosoomide anatoomia ja füsioloogia ei ole kogu looma anatoomia ja füsioloogia.

T:  Muidugi mitte.

I:   Vaid et nad käivad kogu looma anatoomia ja füsioloogia kohta.

T:  Anatoomia anatoomia kohta?

I:   Jah, täpselt nii nagu tähtedel ja sõnadel on oma vorm ja kuju, ja need kujud on osad sõnadest või lausetest, ja nii edasi – mis võivad käia ükskõik mille kohta.

T:  Aa.

T:  Issi, kas geenide ja kromosoomide anatoomia käib kogu looma anatoomia kohta? Ja geenide ning kromosoomide füsioloogia kogu looma füsioloogia kohta?

I:   Ei, ei. Pole mingit põhjust seda eeldada. Nii see asi ei käi. Anatoomia ja füsioloogia ei ole niimoodi lahus.

T:  Issi, kas sa kavatsed panna anatoomia ja füsioloogia ühte patta kokku, nagu sa tegid seda arenemise-õppimise-käitumisega?

I:   Jah. Kahtlemata.

T:  Aa.

T:  Samasse patta?

I:   Miks mitte? Ma arvan, et arenemine on täpselt selle korvi keskel. Just täpselt keskel.

T:  Aa.

T:  Kui kromosoomidel ja geenidel on anatoomia ja füsioloogia, peab neil olema ka areng.

I:   Jah. Järelikult küll.

T:  Kas sinu meelest võiks nende areng käia kogu organismi arengu kohta?

I:   Ma isegi ei tea, mida see küsimus võiks tähendada.

T:  Mina tean. See tähendab, et kromosoomid ja geenid areneksid kuidagi samal ajal kui areneb ka imik, ja muutused kromosoomides käiksid muutuste kohta imikus. Kontrollides neid või kontrollides neid osaliselt.

I:   Ei, ma arvan, et nii see ei käi.

T:  Aa.

T:  Kas kromosoomid õpivad?

I:   Ma ei tea.

T:  Nad kõlavad kangesti mustade kastide moodi.

I:   Jah, aga kui kromosoomid või geenid oskavad õppida, on nad märksa keerulisemad mustad kastid, kui keegi täna arvatagi oskab. Teadlased eeldavad või loodavad alati, et asjad on lihtsad, ja siis avastavad, et nad ei ole.

T:  Jah, issi.

T:  Issi, kas see on instinkt?

I:   Misasi on instinkt?

T:  Eeldada, et asjad on lihtsad.

I:   Ei. Muidugi mitte. Teadlasi tuleb õpetada seda tegema.

T:  Aga ma arvasin, et ühtegi organismi ei saa õpetada iga kord eksima.

I:   Noor daam, sa oled lugupidamatu ja sa eksid. Kõigepealt ei eksi teadlased mitte iga kord, kui nad eeldavad, et asjad on lihtsad. Väga sageli on neil õigus või vähemalt osaliselt õigus, ja veel sagedamini arvavad nad, et neil on õigus, ja nad räägivad sellest üksteisele. Ja sellest kinnitamisest piisab. Ja igatahes sa eksid, kui ütled, et ühtegi organismi ei saa õpetada iga kord eksima.

T:  Kui inimesed ütlevad, et miski on “instinktiivne”, siis kas nad üritavad asju lihtsamaks teha?

I:   Jah, nii see on.

T:  Ja kas nad eksivad?

I:   Ma ei tea. Oleneb, mida nad silmas peavad.

T:  Aa.

T:  Millal nad seda teevad?

I:   Jah, nii on seda küsimust parem esitada. Nad teevad seda siis, kui näevad mõnda olendit midagi tegemas, ja nad on kindlad, esiteks, et see olend ei ole seda tegevust õppinud ja teiseks, et see olend on liiga rumal, et aru saada, miks ta nii tegema peaks.

T:  Kas veel millalgi?

I:   Jah. Kui nad näevad, et kõik mingi liigi isendid teevad samades tingimustes samu asju ja kui nad näevad looma sama tegevust kordamas, isegi kui tingimused on muutunud, nii et tegevus ebaõnnestub.

T:  Nii et on neli viisi teadmaks, et miski on instinktiivne.

I:   Ei. On neli tingimust, mille puhul teadlased räägivad instinktist.

T:  Aga mis siis, kui üks tingimus on puudu? Instinkt kõlab päris palju harjumuse või kombe moodi.

I:   Aga harjumused on õpitud.

T:  Jah.

T:  Kas harjumused on alati kahekordselt õpitud?

I:   Mis sa sellega mõtled?

T:  Ma mõtlen, et kui ma õpin kitarril mõnda akordi, siis ma kõigepealt õpin ta selgeks või leian ta üles, ja siis hiljem harjutades omandan ma harjumuse neid niiviisi mängida. Ja mõnikord omandan ma halbu harjumusi.

I:   Õpid iga kord eksima?

T:  Oh, olgu pealegi. Aga kuidas ikkagi selle kahekordsusega on? Kas mõlemad õppimise osad oleksid puudu, kui kitarrimäng oleks instinktiivne?

I:   Jah. Kui mõlemad õppimise osad oleksid selgelt puudu, ütleksid teadlased, et kitarrimäng on instinktiivne.

T:  Aga mis siis, kui vaid üks osa õppimisest oleks puudu?

I:   Siis loogiliselt võttes võiks puuduvat osa seletada “instinktiga”.

T:  Kas mõlemad osad võivad puudu olla?

I:   Ma ei tea. Ma arvan, et keegi ei tea.

T:  Aa.

T:  Kas linnud harjutavad oma laule?

I:   Jah. Mõned linnud kuuldavasti harjutavad.

T:  Arvatavasti annab instinkt neile laulmise esimese osa, aga teise osa kallal peavad nad vaeva nägema.

I:   Võibolla.

T:  Kas harjutamine võib olla instinktiivne?

I:   Arvatavasti võiks olla küll, aga ma pole enam kindel, mis tähenduse on “instinkt” meie vestluses võtnud.

T:  Ta on seletuslik printsiip, issi, täpselt nagu sa ütlesid... Ainult et ühest asjast ma ei saa aru.

I:   Jah?

T:  Kas instinkti on palju? Või on hoopis suur hulk instinkte?

I:   Jah. Hea küsimus, teadlased on sellest väga palju rääkinud, teinud nimekirju eri instinktidest ja neid siis jälle ühte patta kokku pannud.

T:  Aga kuidas siis on?

I:   Noh. Asi pole päris selge. Aga üks on kindel: et seletuslikke printsiipe ei tohi ilma vajaduseta paljundada.

T:  Ja see tähendab? Palun ütle?

I:   Sellel ideel põhineb monoteism – et ideed ühest suurest Jumalast tuleks eelistada ideele kahest väikesest jumalast.

T:  Kas Jumal on seletuslik printsiip?

I:   Oo jaa, väga suur printsiip. Ei tohi kasutada kahte musta kasti ehk kahte instinkti, seletamaks seda, mida seletaks ka üksainus must kast...

T:  Kui see on piisavalt suur.

I:   Ei. See tähendab, et...

T:  Kas on olemas suured instinktid ja väikesed instinktid?

I:   Noh, tegelikult räägivad teadlased tõepoolest nii, nagu oleks. Aga nad nimetavad väikesi instinkte teiste nimedega – “refleksid”, “kaasasündinud vallandusmehhanismid”, “kinnistunud tegevusmustrid” ja nii edasi.

T:  Ahah, justkui seletaks üks suur Jumal ära kogu universumi ja paljud väikesed “kuradikesed” ja “paharetid” seletaksid erinevaid väikesi asju.

I:   Noh, jah. Üsna niimoodi jah.

T:  Aga issi, mismoodi asjad suurte instinktide saamiseks ühte patta pannakse?

I:   Noh, näiteks ei ütelda, et koeral on üks instinkt, mis paneb ta kaljult alla kukkudes vingerdama ja teine, mis paneb ta tule eest põgenema.

T:  Sa tahad öelda, et neid mõlemat seletatakse enesesäilitusinstinktiga?

I:   Midagi taolist. Jah.

T:  Aga kui sa paned need erinevad tegevused ühe instinkti alla kokku, ei pääse sa ütlemast, et koer saab kasutada mõistet “mina”.

I:   Ega vist mitte.

T:  Mida sa teeksid laulmise instinkti ja laulu harjutamise instinktiga?

I:   Noh, oleneb, milleks laulu kasutatakse. Nii laul kui harjutamine võivad kuuluda kas territooriumi hoidmise või soojätkamise instinkti alla.

T:  Mina ei paneks neid kokku.

I:   Ei paneks?

T:  Sest mis siis, kui lind harjutaks ka seemnete nokkimist, või midagi. Sa peaksid instinkte paljundama – kuidas see oligi? – ilma vajaduseta.

I:   Mis sa sellega mõtled?

T:  Ma mõtlen toidukorjamise instinkti, seletamaks seemnete nokkimise harjutamist, ja territooriumi hoidmise instinkti, seletamaks laulmise harjutamist. Miks ei võiks harjutamise instinkt käia mõlema kohta? See hoiaks ühe musta kasti kokku.

I:   Aga siis sa loobuksid ideest panna sama eesmärgiga asjad ühe instinkti alla kokku.

T:  Jah, sest kui harjutatakse mingil eesmärgil – ma mõtlen, et kui linnul on eesmärk – siis on harjutamine ratsionaalne ja mitte instinktiivne. Kas sa mitte ei öelnud midagi sarnast?

I:   Jah, ütlesin küll midagi sarnast.

T:  Kas me saaksime hakkama ka ilma ideeta “instinktist”?

I:   Kuidas sa siis asju seletaksid?

T:  Noh. Ma vaataksin ainult väikesi asju: kui midagi teeb “pauhh”, siis koer hüppab. Kui ta jalge all pole maapinda, siis ta vingerdab. Ja nii edasi.

I:   Sa mõtled, et kõiki kuradikesi aga mitte ühtegi jumalat?

T:  Jah, midagi taolist.

I:   Noh. Mõned teadlased katsuvadki niimoodi kõnelda, ja see on muutunud päris moekaks. Nad ütlevad, et nii on objektiivsem.

T:  Ja kas on?

I:   Oo jaa.

T:  Mida tähendab “objektiivne”?

I:   Noh. See tähendab, et sa vaatad neid asju, mida oled otsustanud vaadata, väga tähelepanelikult.

T:  Kõlab hästi. Aga mille järgi objektiivsed inimesed otsustavad, mille suhtes nad objektiivsed on?

I:   Noh. Nad valivad välja need asjad, mille kohta on kerge olla objektiivne.

T:  Sa mõtled, et lihtne nende jaoks?

I:   Jah.

T:  Aga kuidas nad teavad, et need asjad on lihtsad?

I:   Arvatavasti proovivad nad erinevaid asju ja saavad kogemuse kaudu teada.

T:  Nii et valik on subjektiivne?

I:   Oo jaa. Igasugune kogemus on subjektiivne.

T:  Aga ta on inimlik ja subjektiivne. Nad otsustavad, milliste loomade käitumise osade suhtes objektiivsed olla inimese subjektiivse kogemuse põhjal. Kas sa ei öelnud, et antropomorfism on paha?

I:   Jah, aga nad vähemalt üritavad mitte olla nagu inimesed.

T:  Mille nad välja jätavad?

I:   Mis sa sellega mõtled?

T:  Ma mõtlen seda, et subjektiivne kogemus näitab neile, milliste asjade suhtes on lihtne olla objektiivne. Nii et minnakse ja uuritakse just neid asju. Aga milliste asjade kohta ütleb nende kogemus, et need on rasked? Nii et nad neid asju väldivad. Mis need on, mida nad väldivad?

I:   Noh, ennist mainisid sa midagi, mida nimetatakse “harjutamiseks”. Selle üle on raske olla objektiivne. Ja on veel teisigi asju, mis on niisama rasked. Näiteks mäng. Ja uurimine. On raske olla objektiivne selles osas, kas rott tegelikult uurib või tegelikult mängib. Nii et neid asju ei uuritagi. Ja siis on veel armastus. Ja muidugi viha.

T:  Saan aru. Need on just need asjad, mille jaoks ma tahtsin eraldi instinktid välja mõtelda.

I:   Jah, just need asjad. Ja huumorit ei tasu kah unustada.

T:  Issi, kas loomad on objektiivsed?

I:   Ma ei tea, arvatavasti mitte. Ma ei usu, et nad subjektiivsed kah on. Ei usu, et nad on sedasi kahestunud.

T:  Kas pole tõsi, et inimestel on eriti raske olla objektiivne oma loomuse loomalikumate osade kohta?

I:   Arvatavasti. Igatahes ütles nii Freud, ja ma arvan, et tal oli õigus. Miks sa seda küsid?

T:  Sest issand küll, need vaesed inimesed. Nad üritavad uurida loomi. Ja nad süvenevad nendesse asjadesse, mida nad suudavad uurida objektiivselt. Ja nad suudavad olla objektiivsed vaid neis asjus, mille poolest nad ise on kõige vähem loomade moodi. See peab neile päris raske olema.

I:   Ei, nii ei pea paratamatult järeldama. Inimestel on siiski võimalik olla objektiivne mõnede oma loomaliku loomuse osade suhtes. Sa ei näidanud, et kogu loomalik käitumine kuulub nende asjade hulka, mille osas inimesed ei saa objektiivsed olla.

T:  Ei näidanud?

T:  Mis on kõige suuremad erinevused inimeste ja loomade vahel?

I:   Noh, intellekt, keel, tööriistad. Nihukesed asjad.

T:  Ja inimestel on kerge olla intellektuaalselt objektiivsed keeles ja tööriistade osas?

I:   Täpselt nii.

T:  Aga see peaks ju tähendama, et inimestel on terve hulk ideid või mis iganes, mis on kõik omavahel seotud. Justkui oleks inimese sees üks teine olend, ja sel teisel olendil peab olema täiesti erinev viis kõikide asjade üle mõelda. Objektiivne viis.

I:   Jah. Kõige kiiremini viivad teadvusse ja objektiivsusse keel ja tööriistad.

T:  Aga mis siis saab, kui see olend vaatab inimese neid osi, mille suhtes on inimestel raske objektiivne olla? Kas ta ainult vaatab? Või kas ta hakkab vahele segama?

I:   Ta hakkab vahele segama.

T:  Ja mis juhtub?

I:   See on üks väga paha küsimus.

T:  Räägi edasi. Kui me tahame loomi uurida, tuleb meil sellele küsimusele vastu astuda.

I:   Noh... Poeedid ja kunstnikud teavad vastust paremini kui teadlased. Las ma loen sulle siit:

      Thought chang’d the infinite to a serpent, that which pitieth

      To a devouring flame, and men fled from its face and hid

      In forests of night; then all the eternal forests were divided

      Into earths rolling in circles of space, that like an ocean rush’d

      And overwhelmed all except this finite wall of flesh.

      Then was the serpent temple form’d, image of infinite

      Shut up in finite revolutions; and man became an Angel,

      Heaven a mighty circle turning, God a tyrant crown’d.[1]

T:  Ma ei saa aru. See kõlab kohutavalt, aga mida see tähendab?

I:   Noh. Tegemist ei ole objektiivse avaldusega, sest ta räägib mõjust, mis objektiivsusel – mida poeet nimetab siin „mõtteks“ – on kogu inimesele või kogu elule. “Mõte” peaks jääma terviku osaks, kuid selle asemel hakkab ta end kõikjale levitama ja igale poole vahele sekkuma.

T:  Räägi edasi.

I:   Noh. Ta lõikab kõik juppideks.

T:  Ma ei saa aru.

I:   Noh, esimene lõige on objektiivse ja kõige ülejäänu vahel. Ning siis areneb selle olendi sees, kes on tehtud intellekti, keele ja tööriistade eeskujul, loomuldasa välja eesmärgipärasus. Tööriistadel on oma otstarve, ja kõik, mis ei lase seda otstarvet täita, on takistuseks. Objektiivse olendi maailm lõheneb “kasulikeks” asjadeks ja “takistavateks” asjadeks.

T:  Jah. Sellest saan ma aru.

I:   Hästi. Seejärel tarvitab olend seda jaotust kogu inimese maailma peal, ning “kasulikust” ja “takistavast” saab Hea ja Kuri, ning maailm jagunebki Jumala ja Mao vahel. Ning peale seda tuleb aina rohkem ja rohkem kahestumisi, sest intellekt muudkui klassifitseerib ja jaotab.

T:  Paljundab ilma tarviduseta seletuslikke printsiipe?

I:   Täpselt nii.

T:  Nii et paratamatult teeb objektiivne olend loomi vaadates jaotusi, ning loomad hakkavad paistma nagu inimesed pärast seda, kui nende intellektid on tunginud nende hingedesse?

I:   Just nimelt. Tegemist on justkui ebainimliku antropomorfismiga.

T:  Ja just sellepärast uurivad objektiivsed inimesed suuremate asjade asemel kõiki neid väikesi kuradikesi?

I:   Jah. Seda nimetatakse S-R psühholoogiaks. Lihtne on olla objektiivne seksi aga mitte armastuse osas.

T:  Issi, me oleme kõnelenud kahest viisist loomi uurida – suurte instinktide viisist ja S-R viisist, ja kumbki neist ei tundunud eriti mõistlikuna. Mis me nüüd teeme?

I:   Ma ei tea.

T:  Kas sa mitte ei ütelnud, et kõige kiirem tee objektiivsusse ja teadvusse läheb läbi keele ja tööriistade? Mis on kiireim tee teise poolde?

I:   Freud arvas, et unenäod.

T:  Aa.

T:  Mis on unenäod? Millest nad koosnevad?

I:   Noh, unenäod on väikesed killud kogu sellest värgist, millest me tehtud oleme. Mitte-objektiivsest värgist.

T:  Aga kuidas nad on kokku pandud?

I:   Kuule. Kas me ei kaldu juba liiga kaugele loomade käitumise seletamisest?

T:  Ma ei tea, minu arust mitte. Paistab, et me oleme igal juhul antropomorfistlikud, ükskõik mida me ka teeme. Ja on silmnähtavalt ekslik rajada oma antropomorfism inimloomuse selle poole najale, mis kõige vähem loomadele sarnaneb. Nii et proovime teisest küljest. Sa ütled, et unenäod kiireim tee teise poolde. Nii et...

I:   Mina ei öelnud. Freud ütles. Vähemalt midagi sarnast.

T:  Olgu. Aga kuidas on unenäod kokku pandud?

I:   Kas sa mõtled seda, et kuidas on kaks unenägu omavahel seotud?

T:  Ei. Sest sa ise ütlesid, et nad on ainult väikesed killud. Ma mõtlesin: kuidas on unenägu seestpoolt kokku pandud? Kas loomade käitumine võiks olla sama moodi kokku pandud?

I:   Ma ei tea, kust isegi pihta hakata.

T:  Noh. Kas unenäod põhinevad vastandustel?

I:   Oh issand! See vana rahvatarkus. Ei. Nad ei ennusta tulevikku. Unenäod on justkui ajas seisatud. Neil puuduvad ajavormid.

T:  Aga kui inimene kardab midagi, millest ta teab, et see juhtub homme, siis võib ta sellest täna öösel und näha?

I:   Kindlasti. Või millestki oma minevikus. Või nii minevikust kui olevikust. Aga unenäol ei ole silti, mis ütleks talle, “millest” see ses mõttes on. Nad lihtsalt on.

T:  Kas sa tahad öelda, et unenäol justkui puuduks tiitelleht?

I:   Jah. Ta on justkui vana käsikiri või kiri, mille algus ja lõpp on kaduma läinud, ja ajaloolane peab mõistatama, millest see räägib ja kes ta kirjutas ja millal, kõik selle põhjal, mis on tema sees.

T:  Siis tuleb ka meil objektiivne olla?

I:   Jah, tõepoolest. Aga me teame, et meil tuleb siin ettevaatlik olla. Meil tuleb jälgida, et me ei suruks keele ja tööriistadega tegeleva olendi mõisteid peale unenäo ainele.

T:  Mis sa sellega mõtled?

I:   Noh. Näiteks: kui unenägudel poleks nagu ajavorme ja nad on justkui ajas seisatud, siis me suruksime peale valet sorti objektiivsust, öeldes, et unenägu “ennustab” midagi. Ja samavõrd ekslik on ütelda, et unenägu käib mineviku kohta. Ta pole ajalugu.

T:  Vaid propaganda?

I:   Mis sa sellega mõtled?

T:  Ma mõtlen, et kas nad on justkui lood, mida kirjutavad propagandistid ja väidavad olevat ajalugu, aga mis tegelikult on lihtsalt muinasjutud?

I:   Olgu. Jah. Unenäod sarnanevad mitmeti müütidele ja muinasjuttudele. Aga propagandistid pole neid teadlikult välja mõelnud. Nad pole planeeritud.

T:  Kas unenäol on alati moraal?

I:   Ma ei tea, kas alati. Kuid mõnikord küll. Aga moraali ei öelda unenäos välja. Psühhoanalüütik katsub panna patsienti moraali üles leidma. Tegelikult on moraaliks terve unenägu.

T:  Mida see tähendab?

I:   Ma päris hästi ei teagi.

T:  Noh. Kas unenäod põhinevad vastandustel? Kas moraal on vastupidine sellele, mida unenägu paistab ütlevat?

I:   Oo jaa. Tihti. Unenägudes on sageli irooniline või sarkastiline pööre. Teatud sorti reductio ad absurdum.

T:  Nagu näiteks?

I:   Olgu pealegi. Üks mu sõber oli Teises maailmasõjas hävituslennuki piloot. Peale sõda sai temast psühholoog ja ta pidi doktorikraadi saamiseks läbima suulise eksami. Ta hakkas eksamit kartma, kuid ööl enne eksamit nägi ta painajat, kus ta koges uuesti läbi seda, kuidas ta oli allatulistatud lennukis. Järgmisel päeval läks ta hirmu tundmata eksamile.

T:  Miks?

I:   Sest hävituslenduri jaoks on tobe karta karja ülikooliprofessoreid, kes ei saa teda tegelikult alla tulistada.

T:  Aga kuidas ta seda teadis? Unenägu oleks võinud talle ka öelda, et professorid tulistavadki ta alla. Kuidas ta teadis, et unenägu on irooniline?

I:   Hmm. Vastus on, et ta ei teadnudki. Unenäol ei ole küljes silti, mis ütleks, et ta on irooniline. Ja kui inimesed on iroonilised ärkvel peetud vestluses, ei ütle nad kah enamasti, et nad on iroonilised.

T:  Ei. See on tõsi. Minu arust on see natuke pahatahtlik.

I:   Jah. Tihti ongi.

T:  Issi, kas loomad on kunagi iroonilised või sarkastilised?

I:   Ei. Ma arvan, et mitte. Aga ma pole kindel, kas me peaksime just neid sõnu kasutama. “Irooniline” ja “sarkastiline” on sõnad sõnumi ainese analüüsimiseks keeles. Ja loomadel ei ole keelt. Võibolla on tegemist valet sorti objektiivsusega.

T:  Olgu pealegi. Siis kas loomad tegelevad vastandustega?

I:   Noh, jah. Tegelikult küll. Aga ma pole kindel, kas see on seesama...

T:  Räägi edasi. Kuidas nad seda teevad? Ja millal?

I:   Noh. Sa ju tead, kuidas kutsikas lamab selili ja näitab suuremale koerale oma kõhtu. See justkui kutsuks suuremat koera ründama. Aga läheb hoopis vastupidi. Suurem koer jätab ründamise järele.

T:  Jah. Saan aru. Tõesti justkui kasutataks vastandit. Aga kas nemad ise teavad seda?

I:   Kas sa mõtled, et kas suur koer teab, et väike koer ütleb midagi vastupidist sellele, mida ta paistab ütlevat? Ja et kas väike koer teab, et just nii saab suurt koera peatada?

T:  Jah.

I:   Ma ei tea. Mõnikord tundub mulle, et väike koer saab aru natuke rohkem, kui suur koer. Igatahes ei anna väike koer mingit märki, mis näitaks, et ta teab. Ilmselgelt ei saakski ta seda teha.

T:  Siis on need nagu unenäod. Pole silti, mis ütleks, et unenägu tegeleb vastanditega.

I:   Täpselt nii.

T:  Ma arvan, et me oleme kuskile välja jõudmas. Unenäod tegelevad vastanditega ja loomad tegelevad vastanditega, ja kummalgi pole peal silte, mis ütleks, millal nad vastanditega tegelevad.

I:   Hmm.

T:  Miks loomad omavahel võitlevad?

I:   Oh, paljudel põhjustel. Territooriumi, soojätkamise, toidu pärast...

T:  Issi, sa räägid nagu instinktideteooria pooldaja. Ma arvasin, et me leppisime kokku seda mitte teha.

I:   Olgu pealegi. Aga millist vastust sa siis tahad küsimusele, miks loomad omavahel võitlevad?

T:  Noh. Kas nad tegelevad vastanditega?

I:   Aa. Jah. Paljud võitlused lõppevad mingi rahutegemisega. Ja kindlasti on mänguline võitlemine osaliselt viis sõprust kinnitada. Või sõprust leida või taasleida.

T:  Nii ma arvasingi...

T:  Aga miks silte pole? Kas unenägude ja loomade puhul pole neid samal põhjusel?

I:   Ma ei tea. Aga muide, unenäod ei tegele alati vastandustega.

T:  Ei, muidugi mitte, ja loomad kah mitte.

I:   Olgu siis pealegi.

T:  Läheme selle unenäo juurde tagasi. Tema terviklik mõju mehele oli sama, kui keegi oleks talle öelnud: ““sina hävituslennukis“ ei ole sama mis „sina suulisel eksamil.“”

I:   Jah. Aga unenägu ei ütelnud seda selgelt välja. Ta ütles ainult: “sina hävituslennukis.” Ta jätab välja “ei ole”, nagu ka juhtnöörid, et unenägu tuleks võrrelda millegi muuga, ja ta ei ütle, millega seda võrrelda tuleks.

T:  Olgu. Võtame kõigepealt selle “ei”. Kas loomade käitumises on mingit “ei-d”?

I:   Kuidas saakski olla?

T:  Ma mõtlen, et kas loom saab oma käitumisega öelda: “Ma ei hammusta sind”?

I:   Noh, esiteks. Käitumisega suhtlemisel ei saa kuidagi olla ajavorme. Need on võimalikud ainult keeles.

T:  Kas sa ei öelnud mitte, et unenägudel pole ajavorme?

I:   Hmm. Ütlesin küll.

T:  Olgu. Aga kuidas jääb ikkagi “ei-ga”? Kas loom saab öelda: “Ma ei hammusta sind”?

I:   Siin on ikka ajavorm sees. Aga vahet pole. Kui loom ei hammusta parajasti kedagi, siis ta ei hammusta, ja ongi kõik.

T:  Aga ta ei pruugi parajasti mitte teha ka paljusid teisi asju, nagu magada, süüa, joosta, ja nii edasi. Kuidas ta saab siis ütelda: “Hammustamine on see, mida ma parajasti ei tee”?

I:   Seda saab ta teha ainult siis, kui hammustamist on kuidagi mainitud.

T:  Kas sa mõtled nagu et ta võiks ütelda “ma ei hammusta sind”, näidates esmalt oma kihvu ja siis mitte hammustades?

I:   Jah. Midagi taolist.

T:  Aga kuidas on kahe loomaga? Nad peaksid mõlemad oma kihvu näitama.

I:   Jah.

T:  Ja mulle tundub, et nad võiksid üksteist vääriti mõista ja võitlema hakata.

I:   Jah. See oht on alati olemas, kui tegeletakse vastanditega ja ei ütelda või ei saada ütelda, mida tehakse, eriti kui sa ei tea, mida sa teed.

T:  Aga loomad ju teavad, et oma kihvad paljastasid nad ütlemaks “Ma ei hammusta sind”.

I:   Ma kahtlen, kas nad ikka teavad. Kindlasti ei tea kumbki loom seda teise kohta. Unenägija ei tea unenäo alguses, kuidas unenägu lõppeb.

T:  Siis on see justkui katse...

I:   Jah.

T:  Nii et nad võivad hakata võitlema, et teada saada, kas see oli ikka võitlemine, mida nad tegema pidid.

I:   Jah, aga ma sõnastaksin seda vähem eesmärgipärasena, et võitlus näitab neile pärast lõppemist, milline suhe nende vahel on. Ta pole planeeritud.

T:  “Ei-d” siis tegelikult justkui polegi, kui loomad oma hambaid näitavad?

I:   Ju siis mitte. Või vähemalt sageli pole. Vanad sõbrad võivad küll ehk mängulist võitlust pidada ja teada juba algusest peale, mida nad teevad.

T:  Olgu pealegi. Loomade käitumisest on “ei” siis puudu, sest “ei” on verbaalse keele osa ja “ei” jaoks ei saa olemas olla ühtegi tegevuspõhist signaali. Ja kuna “ei-d” ei ole, siis ainus viis eitamises kokku leppida on kogu reductio ad absurdum läbi mängida. Kogu lahing tuleb läbi mängida, tõestamaks, et tegemist polegi lahinguga, ning siis tuleb mängida alistumist, tõestamaks, et teine sind ära ei söö.

I:   Jah.

T:  Kas loomad pidid selle kõik ise välja mõtlema?

I:   Ei. Sest kõik siin on paratamatult tõene. Ja see, mis on paratamatult tõene, reguleerib käitumist sõltumata sellest, kas sa tead, et asi on paratamatult tõene. Kui sa paned kaks õuna kolme õuna juurde, tuleb kokku viis õuna isegi siis, kui sa ei oska loendada. Ka nii saab asju “seletada”.

T:  Aa.

T:  Aga miks siis unenäost “ei” välja jääb?

I:   Ma arvan, et üsna samal põhjusel. Unenäod koosnevad enamasti piltidest ja tunnetest, ja kui hakata suhtlema piltides ja tunnetes ja muus taolises, kerkib jällegi üles tõsiasi, et “ei” jaoks puudub pilt.

T:  Aga võib ju näha unes “Stopp”-märki, millest on joon läbi tõmmatud, mis tähendaks “Mitte peatuda.”

I:   Jah. Kuid nii oleme juba poolel teel keeleni. Ja läbikriipsutav joon ei ole sõna “ei”. Vaid hoopis sõna “mitte”. “Mitte” on tegevuse keeles väljendatav – kui teine inimene teeb liigutuse, mainimaks seda, mida sina tahad keelata. Und on isegi võimalik sõnades näha, ja sõna “ei” võib olla nende seas. Aga ma kahtlen, kas on võimalik näha und “ei-st”, mis käib sama unenäo kohta. Ma mõtlen “ei-d”, mis tähendab: “seda unenägu ei tohi otseselt võtta.” Mõnikord, väga kerge une korral, tead sa, et näed und.

T:  Aga issi, sa pole ikka veel vastanud küsimusele, kuidas unenäod on kokku pandud.

I:   Ma arvan, et tegelikult olen vastanud küll. Aga las ma proovin uuesti. Unenägu on metafoor või metafooride segapundar. Kas sa tead, mis on metafoor?

T:  Jah. Kui ma ütlen, et sa oled nagu siga, on tegemist võrdlusega. Aga kui ma ütlen, et sa oled siga, on see metafoor.

I:   Umbes nii jah. Kui metafoor on tähistatud kui metafoor, saab temast võrdlus.

T:  Ja just selle tähistamise jätabki unenägu välja.

I:   Täpselt nii. Metafoor võrdleb asju ilma võrdlust kätte näitamata. Ta võtab ühe grupi tõed ja rakendab neid teise peal. Kui me ütleme, et riik “mädaneb,” kasutame metafoori, osutades, et mõned muutused riigis on justkui need, mida bakterid tekitavad puuviljades. Aga me ei hakka mainima ei puuvilja ega baktereid.

T:  Ja unenägu on kah niisugune?

I:   Ei. Vaid hoopis vastupidi. Unenäos näidatakse puuvilju ja vahest ka baktereid, kuid ei mainita riiki. Unenägu kirjeldab üksikasjalikult seoseid, kuid ei erista asju, mida seostatakse.

T:  Issi, kas sa oskad mulle unenägu teha?

I:   Mis sa mõtled, et selle retsepti alusel? Ei. Võtame selle värsipala, mille ma sulle äsja ette lugesin, ja muudame ta unenäoks. Niigi on ta on juba päris unenäoline. Enamuses osas tuleb lihtsalt asendada sõnad kujutlustega. Ja sõnad ongi juba päris väljendusrikkad. Kuid kogu see metafooride või kujutluste rida on paigale kinnitatud, aga unenäos nii ei oleks.

T:  Mis sa sellega mõtled, et “paigale kinnitatud”?

I:   Tahan öelda, et esimese sõnaga: “Mõte”. Seda sõna kasutab kirjanik otseselt, ja see üksainus sõna ütleb, millest räägib kõik ülejäänu.

T:  Ja unenäos?

I:   Oleks ka see sõna olnud metafoorne. Sel juhul oleks kogu salm olnud palju keerulisem.

T:  Olgu peale, muuda ta siis ära.

I:   Kuidas oleks: “Barbara muutis lõpmatuse...” ja nii edasi.

T:  Aga miks? Kes see veel on?

I:   Noh, ta on barbaarne, ta on naine, ja ta on mnemooniline nimi süllogistlikule kõneviisile. Mulle paistis ta “mõtte” koletislikuks sümboliks päris hästi sobivat. Ma juba näen teda oma vaimusilmas, pitsitamas mõõtesirkliga oma aju, et enda universumit muuta.

T:  Jäta järele.

I:   Olgu pealegi. Aga sa saad nüüd vast aru, mida ma tahan ütelda sellega, et unenägudes ei ole metafoorid paigale kinnitatud.

T:  Kas loomad kinnitavad oma metafoore kah paigale?

I:   Ei. Nad ei pea seda tegema. Vaata, kui täiskasvanud lind käitub vastassugupoolele lähenedes nagu linnupoeg, kasutab ta metafoori, mis on võetud ema ja lapse vahelistest suhetest. Aga ta ei pea kuidagi kinnitama, kelle suhetest ta räägib. Ilmselgelt käib see ta enda ja teise linnu vahelise suhte kohta. Nad mõlemad on ju kohal.

T:  Aga kas nad ei kasuta kunagi metafoore – ei mängi läbi metafoore – millestki muust kui nende endi suhted?

I:   Ma arvan, et mitte. Ei, imetajad mitte. Ja ma arvan, et linnud kah mitte. Mesilased võibolla. Ja inimesed kindlasti.

T:  Ühest asjast ma ei saa aru.

I:   Jah?

T:  Me oleme leidnud unenägudes ja loomade käitumises palju ühist. Mõlemad tegelevad vastanditega, kummalgi neist pole ajavorme, kummalgi pole “ei-d”, nad mõlemad töötavad metafoorselt ja kumbki ei kinnita metafoore paigale. Aga millest ma aru ei saa on see, et miks siis, kui loomad neid asju teevad, on see arusaadav. Ma mõtlen, et neil tegeleda vastanditega. Ja neil ei ole tarvis oma metafoore kinnitada – aga ma ei saa aru, miks unenäod peaksid kah sellised olema.

I:   Mina kah mitte.

T:  Ja veel üks asi.

I:   Jah?

T:  Sa rääkisid geenidest ja kromosoomidest, mis kannavad sõnumeid arengu kohta. Kas nemad räägivad kah nagu loomad ja unenäod? Ma mõtlen et metafoorides ja ilma “ei-deta”? Või räägivad nad nagu meie?

I:   Ma ei tea. Aga ma olen kindel, et nende sõnumite süsteem ei sisalda Instinktide teooria lihtsat teisendust.