eesti

postitas: masik - 15.02.2008, 2008-02-15 11:54, loetud: 4738x

esti Vabariik on riik Euroopas, mis piirneb läänest ja põhjast Läänemerega (sealhulgas põhjast Soome lahega), lõunast Lätiga ja idast Venemaaga. Üle Soome lahe põhja pool on Soome, üle Läänemere lääne pool on Rootsi.

Alates 1. maist 2004 on Eesti Euroopa Liidu liikmesriik ning 27. märtsist 2004 NATO liikmesriik.
Sisukord
[peida]

* 1 Loodus
o 1.1 Kliima
o 1.2 Jõed
o 1.3 Järved
o 1.4 Saared
o 1.5 Loomastik
o 1.6 Maastikud
+ 1.6.1 Metsad
+ 1.6.2 Niidud ja loopealsed
+ 1.6.3 Sood
o 1.7 Kaitsealad
o 1.8 Vaata ka
* 2 Rahvastik
o 2.1 Demograafilised näitajad
o 2.2 Asustus
+ 2.2.1 Vaata ka
* 3 Riik
o 3.1 Põhiseadus
o 3.2 Riigikord
+ 3.2.1 Vaata ka
o 3.3 Presidendid
+ 3.3.1 Vaata ka
o 3.4 Peaministrid
o 3.5 Sümbolid ja tähised
+ 3.5.1 Eesti rahvuslill
+ 3.5.2 Eesti rahvuslind
+ 3.5.3 Eesti rahvuskala
+ 3.5.4 Eesti lipp
+ 3.5.5 Eesti vapp
+ 3.5.6 Hümn
+ 3.5.7 Eesti riigipühad
o 3.6 Haldusjaotus
* 4 Ajalugu
o 4.1 Nimi
o 4.2 Esiajalugu
o 4.3 Põhjala ristisõjad ehk eestlaste muistne vabadusvõitlus
o 4.4 Keskaeg
o 4.5 Rootsi aeg
o 4.6 Tsaariaeg
+ 4.6.1 Ärkamisaeg
o 4.7 Vabadussõda
+ 4.7.1 Põhjused
+ 4.7.2 Tulemused
o 4.8 Eesti Vabariik (1918–1940)
+ 4.8.1 Sõjaväeline riigipööre
+ 4.8.2 Vaikiv ajastu
o 4.9 Teine maailmasõda (1939–1944)
o 4.10 Stalinism, Hruštšovi sula ja stagnatsioon (1944–1986)
o 4.11 Uued tuuled (1987–1991)
o 4.12 Taasiseseisvumine
* 5 Kultuur
o 5.1 Ristiusustamine
o 5.2 Reformatsioon ja valgustus
o 5.3 Ärkamisaeg
o 5.4 Rahvuskultuur ja omariiklus
o 5.5 Nõukogude periood
o 5.6 Tänapäeva Eesti kultuur
o 5.7 Vaata ka
* 6 Majandus
o 6.1 Eksport
o 6.2 Import
o 6.3 Keskmine palk
o 6.4 Inflatsioon
* 7 Vaata ka
* 8 Allikad
* 9 Välislingid

[redigeeri] Loodus

[redigeeri] Kliima

Eesti on mandrilise ja merelise kliima ristumispaik. Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal. Aastas sajab 550–880 mm sademeid. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel. Aasta keskmine temperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem. Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine temperatuur on -5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine temperatuur on +18 °C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul).

[redigeeri] Jõed

Vaata artiklit Eesti jõed

Eesti jõgedevõrk sai alguse üle 10 tuhande aasta tagasi. See arenes tihedas seoses mandrijää taandumisega viimase jääaja lõppedes.

Eesti jõgedevõrk on suhteliselt tihe: vooluveekogusid on üle 7000 ja nende kogupikkus on umbes 31 000 km. Vooluvetevõrk on kõige hõredam Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel, kõige tihedam Põhja-Eestis.

Kõige veerohkemad jõed on Narva jõgi, Emajõgi, Pärnu jõgi ja Kasari jõgi.

[redigeeri] Järved

Vaata artiklit Eesti järved

Eestis on üle tuhande järve. Suuremad on Peipsi järv idapiiril ja Võrtsjärv Lõuna-Eestis. Sügavaim järv on Rõuge Suurjärv (38 m).

Järvede paigutus on väga ebaühtlane, suuremad järvedepiirkonnad asuvad Kagu- ja Lõuna-Eestis. Lääne- ja Kesk-Eestis on seevastu suuri maa-alasid, kus pole ühtegi järve.

Enamik Eesti järvi on tekkelt mandrijäätekkelised. Leidub ka laukajärvi, rannajärvi, jõelookeist moodustunud järvi, karstijärvi, tehisjärvi ja meteoriiditekkeline Kaali järv.
Manilaiu tulepaak on tulepaak Kihnu väinas Manilaiu edelatipul
Manilaiu tulepaak on tulepaak Kihnu väinas Manilaiu edelatipul

[redigeeri] Saared

Vaata artiklit Eesti saared

Eestis on ligikaudu 1520 saart. Neist suurimad on Saaremaa ja Hiiumaa.
Siniraag on Eestis I kategooria looduskaitsealune liik
Siniraag on Eestis I kategooria looduskaitsealune liik

[redigeeri] Loomastik

Vaata artiklit Eesti loomastik

Eesti faunat võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks. See on tingitud suhteliselt jahedast kliimast, loomastiku võrdlemisi hilisest väljakujunemisest ja Eesti territooriumi ja akvatooriumi väiksusest. Praegune loomastik on välja kujunenud peamiselt pärast viimast jääaega. Imetajaid esineb 68 liiki, linde 359, roomajaid 5, kahepaikseid 11 ning kalu 71 liiki.

[redigeeri] Maastikud

Vaata artiklit Eesti maastikuline liigestus

[redigeeri] Metsad

Vaata artiklit Eesti metsad

Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike: metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit. Umbes 40% Eesti metsadest kuulub riigile. Riigimetsi hoiab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus.

Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Tänapäeval suudavad Eestis looduslikult metsi moodustada ainult kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised. Inimese vahelesegamiseta asenduvad need lõpuks okaspuumetsadega. Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.

[redigeeri] Niidud ja loopealsed

Vaata artiklit Eesti niidud ja loopealsed

Niidud on rohumaad, mida kasutatakse põhiliselt heinamaana, vahel ka karjamaana. Eesti praegustest niitudest on enamik kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.

Suur osa Eesti niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud. Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordselt liigirikkad. Läänemaal asuval Laelatu puisniidul loendati 1 m² suurusel alal 2000. aasta suvel 76 liiki rohttaimi, mis on Põhja-Euroopa rekordiks.

Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga-aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis setitavad niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aidates kaasa mullaviljakuse tõusule.

Loopealsed ehk alvarid on levinud Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuid toitaineterikka mullaga paepealsed alad. Nad on tuntud kadakase karjamaa nime all. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, kuid värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel ainult Lõuna-Rootsis.

Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. Neid on seal üle 3000 hektari. Erinevalt sisemaa niitudest on rannaniitudel palju soolalembeste taimede liike. Kohati esinevad haruldased soolakud.

Mereäärsetel rannaniitudel on paljude linnuliikide pesitsus- ja puhkealad. Karjatamise ja niitmise lakkamisel rannaniidud hääbuvad: peaaegu kogu rannaniidule võib 5–10 aasta jooksul levida pilliroog.

[redigeeri] Sood

Vaata artiklit Eesti sood ja rabad

Sood on Eesti rikkus. Kui paljud Kesk-Euroopa riigid on oma sood peaaegu täielikult hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega, siis Eesti territooriumist on soodega kaetud viiendik. Terve rida neist kuulub kaasajal ka looduskaitse alla. Varasematel aastakümnetel on paljusid soid ja rabasid paljus ka kuivendatud nii põllumaa saamise kui ka rabaturba kaevandamise eesmärgil, kuid õnneks on see suure osa märgalasid jätnud siiski puutumata.

Kuresoo lõunaosas asuv 8 meetri kõrgune rabarinnak on väidetavalt maailma kõrgeim.

Sood jaotatakse arenguastmeti madalsoodeks, siirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabadeks.

[redigeeri] Kaitsealad

Vaata artiklit Eesti kaitsealad

[redigeeri] Vaata ka

* Eesti hiidrahnude loend
* Eesti jugade loend
* Eesti kaitsealade loend
* Eesti lahtede loend
* Eesti mägede loend
* Eesti neemede loend
* Eesti puuliikide loend
* Eesti poolsaarte loend
* Eesti soode loend

[redigeeri] Rahvastik

Lähemalt vaata artiklist Eesti rahvastik

[redigeeri] Demograafilised näitajad

Seisuga 1. jaanuar 2007 oli Eestis 1 342 409 elanikku. Neist 618 245 ehk 46,05% olid mehed ning 724 164 ehk 53,95% olid naised. Sündimuse üldkordaja oli 2006. aastal 11,07‰, suremuse üldkordaja 12,89‰ ja loomulik iive -1,82‰. 68,6% elanikest olid eestlased, 25,7% venelased, 2,1% ukrainlased 1,2% valgevenelased, 0,8% soomlased, 0,2% tatarlased, 0,2% lätlased, 0,2% poolakad, 0,1% juudid, 0,2% leedulased, 0,1% sakslased ja 0,7% muud rahvused. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 15,1%, tööealisi (vanuses 15-64) 68,2% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 16,7%. Töötuse määr oli 7,9%. Rahvastiku tihedus on 29,7 in/km².

Arvestuslik rahvaarv oli 1 366 959 (1. jaanuar 2001), 1 361 000 (1. jaanuar 2002), 1 356 045 (1. jaanuar 2003), 1 351 069 (1. jaanuar 2004), 1 347 510 (1. jaanuar 2005), 1 344 684 (1. jaanuar 2006), 1 342 409 (1. jaanuar 2007).

2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv 1 376 743 (31. märts). Eesti rahvastikust oli eestlasi 930 219 ehk 67,9%. Teistest suurematest rahvusrühmadest oli venelasi 351 178 ehk 25,6%, ukrainlasi 29 012 ehk 2,1%, valgevenelasi 17 241 ehk 1,3%, soomlasi 11 837 ehk 0,9%.

Võrreldes 1989. aastaga on Eestis elavate eestlaste arv kahanenud 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus on kasvanud 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses. 1989. ja 2000. aasta vahel on eestlaste koguarv vähenenud 3,4%, venelaste arv 26%, ukrainlaste arv 40%, valgevenelaste arv 37,8%, soomlaste arv 28,8%. Aastaks 2000 on Eesti rahvastikunäitajad üldarvudes ning erinevate rahvuste esindatuse suhtarvudes sarnased umbes 1975. aasta seisuga.

Alates taasiseseisvumisest on eestlaste osatähtsus kõigi sündinute seas olnud vahemikus 70%–74% ja surnute seas 64%-68%.

Eesti keele oskajate osatähtsus on aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv on 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.

Eesti keelt kõneles emakeelena 67,3% Eesti elanikest, vene keelt 29,7%.

Elanike arv Eesti suuremates linnades 2000. aasta rahvaloenduse andmeil (Algallikana kasutatud osaliselt Statistikaameti väljaannet "2000. aasta rahva ja eluruumide loendus II osa")
Linn ↓ Elanikke ↓ Eestlasi ↓ Eestlaste osakaal ↓
Tallinn 400387 215114 53,7 %
Tartu 101169 80397 80 %
Narva 68680 3331 4,9 %
Kohtla-Järve 47679 8479 17,8 %
Pärnu 45500 36112 80 %
Viljandi 20756 18995 91,5 %
Sillamäe 17199 719 4,2 %
Rakvere 17097 14496 84,8 %
Maardu 16738 3331 20 %
Valga 14323 8970 62,6 %
Kuressaare 14925 14548 97,5 %
Võru 14879 13414 90 %
Jõhvi 12112 4022 33,2 %
Haapsalu 12054 9587 80 %
Paide 9642 8683 90 %

Tallinna elanike arv oli 2000. aastal 400 378, nendest eestlasi 215 114 (53,7%), venelasi 146 208 (36,5%), muid rahvusi ning teadmata rahvusega inimesi 39 056 (9,7%). Tallinna rahvastikuregistris olevate elanike arv erines 2000. aasta alguses rahvaloenduse andmetest kuni 30 000 võrra, ent tänu elanike registreerimiskampaaniale on see erinevus vähenenud ning augustis 2004 ületas Tallinna elanike registri järgi Tallinna elanike arv taas 400 000 piiri.

Eeltoodud arvud on kõik ligikaudsed, sest paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase kümne aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal. Seega täpne rahvastikustatistika piirkondade kaupa Eestis hetkel puudub.

[redigeeri] Asustus

Lähemalt artiklis Eesti asustus

[redigeeri] Vaata ka

* Eesti linnad
* Eesti linnade loend
* Eesti alevite loend
* Eesti alevike loend
* Eesti külade loend

[redigeeri] Riik

Rannajoone pikkus on 3794 km. Maismaapiiri kogupikkus on 633 km, sealhulgas 339 km Lätiga ja 294 km Venemaaga.

[redigeeri] Põhiseadus

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega.

[redigeeri] Riigikord

Eesti riigikord on parlamentaarne vabariik, kus valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord parlamendis. Parlament on ühekojaline. Presidendi valib parlament iga 5 aasta tagant. Valitsuse moodustab peaminister, kelle nimetab president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.

Seadusandlikku võimu teostab ühekojaline parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valib rahvas neljaks aastaks. Kõrgeim kohtuorgan on Riigikohus. See koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.

Täidesaatvat võimu teostab Eesti Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil:

* ministeeriumid
* maavalitsused
* ametid
* inspektsioonid
* muud valitsusasutused

[redigeeri] Vaata ka

* Eesti valimised
* Eesti Vabariigi valitsus

[redigeeri] Presidendid

Eesti Vabariigi presidendid pärast taasiseseisvumist 1991. aastal on olnud Lennart Meri (1992–2001) ja Arnold Rüütel (2001–2006). Rüütli ametiaeg lõppes 8. oktoobril 2006. Uueks presidendiks valiti 23. septembril 2006 Toomas Hendrik Ilves. Järgmised korralised presidendivalimised peaksid toimuma aastal 2011.

[redigeeri] Vaata ka

* Eesti presidentide loend
* Eesti riigipeade täielik loetelu

[redigeeri] Peaministrid

Vaata ka Eesti peaminister, Eesti peaministrite loend

Eesti Vabariigi peaministrid alates taasiseseisvumisest on olnud:

* Edgar Savisaar (3. aprill 1990 – 30. jaanuar 1992)
* Tiit Vähi (30. jaanuar 1992 – 21. oktoober 1992)
* Mart Laar (21. oktoober 1992 – 8. november 1994)
* Andres Tarand (8. november 1994 – 17. aprill 1995)
* Tiit Vähi (17. aprill 1995 – 17. märts 1997)
* Mart Siimann (17. märts 1997 – 25. märts 1999)
* Mart Laar (25. märts 1999 – 28. jaanuar 2002)
* Siim Kallas (28. jaanuar 2002 – 10. aprill 2003)
* Juhan Parts (10. aprill 2003 – 13. aprill 2005)
* Andrus Ansip (13. aprill 2005 – ... )

[redigeeri] Sümbolid ja tähised
Rukkilill on Eesti rahvuslill
Rukkilill on Eesti rahvuslill

[redigeeri] Eesti rahvuslill

Eesti rahvuslill on rukkilill.

[redigeeri] Eesti rahvuslind

Eesti rahvuslind on suitsupääsuke.

[redigeeri] Eesti rahvuskala

Eesti rahvuskala on räim.

[redigeeri] Eesti lipp

Eesti riigilipp, mis on ühtlasi ka rahvuslipuks, on ristkülik, mis koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Lipu normaalsuurus on 105x165 sentimeetrit. Esimese sinimustvalge lipu pühitsemine ja õnnistamine Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna toimus Otepääl 4. juunil 1884. Järgnevate aastakümnete jooksul võeti vastu määrus Eesti riigilipu kohta Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse poolt 21. novembril 1918. Juunis 1922 kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.

Uuesti ilmusid Eesti rahvusvärvid avalikkuse ette aastatel 1987–1988 alanud Eesti vabanemise ja taasiseseisvumise protsessis. Pika Hermanni torni heisati Eesti riigi sinimustvalge rahvuslipp taas 24. veebruaril 1989. 1990. aasta augusti seadusega otsustati sinimustvalge lipp uuesti võtta kasutusele riigilipuna. Riigilipu seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993.

[redigeeri] Eesti vapp

Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi. Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.

[redigeeri] Hümn

Eesti Vabariigi riigihümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".

[redigeeri] Eesti riigipühad

Lähemalt vaata artiklist Eesti riigipühad

[redigeeri] Haldusjaotus

Vaata ka: Eesti maakonnad

Eesti jaguneb 15 maakonnaks (1. järgu haldusüksus). 2. järgu haldusüksusteks on vallad (vallad ja linnad).

Maakonnad:

* Harju maakond
* Hiiu maakond
* Ida-Viru maakond
* Jõgeva maakond
* Järva maakond
* Lääne maakond
* Lääne-Viru maakond
* Põlva maakond
* Pärnu maakond
* Rapla maakond
* Saare maakond
* Tartu maakond
* Valga maakond
* Viljandi maakond
* Võru maakond

[redigeeri] Ajalugu

Vaata artiklit Eesti ajalugu

[redigeeri] Nimi

Vaata artiklit Eesti nimi teistes keeltes

Nimi tuleneb tõenäoliselt germaani sõna "Estland" ladinakeelsest versioonist või nimest "Aestia". Tõenäoliselt tähendas see algselt "ida pool asuvat rahvast". Esimesena kasutas teadaolevalt mõistet Tacitus, mõeldes sellega ilmselt balti hõime. Eestit ja eestlasi tundsid ka viikingid. Nimetust estones kasutab ka Läti Henrik. Eestlased ise on end ajalooliselt nimetanud maarahvaks, eestlaste hulgas juurdus nimetus "eesti" alles 19. sajandil.

[redigeeri] Esiajalugu

Vaata artiklit Eesti esiajalugu

Arheoloogilistel andmetel jõudsid esimesed inimesed Eesti alale pärast jääaja lõppu umbes 11000 aasta eest, sellest ajast on teada Pulli asulakoht Pärnu lähedalt. Veidi hilisem on Kunda Lammasmäel olnud asulapaik, mille järgi varaseimat inimasustust on nimetatud Kunda kultuuriks. Umbes samasse aega võib paigutuda ka Reiu asulakoht.

Eestlased on Euroopa rahvaste seas üks kõige kauem oma praegusel asualal elanud rahvaid. Eestlaste esivanemaid seostatakse kammkeraamikakultuuriga, mille kandjad elasid Eesti alal juba üle 5000 aasta tagasi.

1030. aasta paiku vallutas Vene suurvürst Jaroslav Tark tõenäoliselt Kagu-Eesti ning rajas eestlaste Tartu linnuse kohale Jurjevi linnuse ning asula. 1054 püüdis tema poeg Izjaslav allutada ka Kesk- ja Põhja-Eestit, mis tal osaliselt võis ka õnnestuda, ilmselt vallutati Keava linnus (Kedepiv). 1061 aga said venelased lüüa ning nad aeti ka Kagu-Eestist välja. Seejärel oli Eesti ala kuni 13. sajandi alguseni võõrvõimust vaba.

Eestlased olid tegevad ka merenduses. Skandinaavia saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja isegi Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast ei suutnud viikingid Eestis kanda kinnitada. Sai lüüa Norra kuninga Ingvari sõjavägi, ta ise tapeti. Saarlased sõitsid oma laevastikuga Peipsile ning Pihkva lähedal tambiti vürst Isaslavi Novgorodi maakaitsevägi mutta. Suure ulatuse saavutas eestlaste merendus viikingiaja lõpul. 1187 Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletanud piraadid olid tõenäoliselt eestlased või kurelased.

Nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid eestlased algselt majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni arvati, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste tööd on tõestanud, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii võim kui ka maa ja tootmisvahendid olid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.

Keskvõimu Muinas-Eestis ei olnud. Maakonnad ja kihelkonnad tekkisid alles 2. aastatuhande alguses. Kroonikates on juttu küll üle-eestilistest nõupidamistest Raikkülas. 13. sajandi alguses elas Eestis hinnanguliselt 150 000 - 180 000 inimest ligikaudu 45 muinaskihelkonnas. Suur osa kihelkondi oli koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Koos Läänemere idakalda teiste rahvastega - muinaspreislaste, žemaitide, aukštaitide (kaasaaja leedulaste esivanemad), latgalite, kurelaste, semgalite, liivlaste ja seelidega (kaasaja lätlaste esivanemad) - olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, mis ei olnud ristiusustatud.

[redigeeri] Põhjala ristisõjad ehk eestlaste muistne vabadusvõitlus

Vaata artiklit Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Rahvusvaheline ajalooteadus tunneb seda põhjala ristisõdade nime all, mille üheks osaks oli ka eestlaste suures osas vägivaldne ristimine.

Alates 1208. aastast hakkasid ristisõdijad koos juba alistatud liivlaste ja latgalitega tegema sõjaretki Eesti alale, esialgu lõunapoolsete suurte muinasmaakondade Ugandi ja Sakala aladele. Eestlased osutasid ägedat vastupanu ja mõnikord rüüstasid ka ristisõdijate (liivlaste ja latgalite) ala. Eestlaste üheks olulisemaks võiduks peetakse 1210. aastal Ümera jõe ääres toimunud lahingut. Pikemas perspektiivis sellel võidul siiski erilist tähendust polnud. Ilmselt oli olulisem eestlaste, kuralaste ja ülestõusnud liivlaste katse vallutada 1211. aastal Riiat, kuid see lõppes läbikukkumisega. Pärast 1212–1215 kehtinud Turaida vaherahu, mille tulemusena pidid Lõuna-Eesti muinasmaakonnad Sakala ja Ugandi ristiusku tunnistama, toimus ristisõdijate uus pealetung. 1217. aastal toimunud Madisepäeva lahingu järel langes Eesti ala järk-järgult võõrvallutajate kätte. Võitlusse sekkusid ka vene vürstide väed, kes kohati tegutsesid eestlaste liitlastena, samas aga Eestit ka omal käel rüüstates. 1219. aastal vallutasid Lindanise linnuse ja selle juures asunud asula (tulevase Tallinna) taanlased. 1220. aastal püüdsid Läänemaad vallutada rootslased, kuid saarlased vallutasid nende kätte langenud Lihula linnuse juba samal aastal. 1222. aastaks oli kogu Eesti mandriala läinud ristisõdijate (sakslaste ja taanlaste) kontrolli alla.

1222. aastal algas Eestis aga üleüldine ülestõus ning kõik olulisemad linnused peale Lindanisa langesid eestlaste kätte. Ristisõdijad kogusid end siiski ruttu ja 1223. aastaks oli enamus Eestist taas nende kontrolli all. Lõplikult otsustas Mandri-Eesti saatuse Tarbatu langemine 1224. aastal. 1227. aastal alistasid ristisõdijad ka Saaremaa. Võitlus oli kestnud 22 aastat. Ristimine ja uutele valitsejatele allutamine toimus reeglina relva jõul ja alistumine võeti vastu alles pärast meeleheitlikku sõdimist. Tugevamat vastupanu osutasid suurmaakonnad Ugandi, Sakala ja Saaremaa. Väikemaakonnad ja nõrgemalt organiseerunud Virumaa alistati suhteliselt kiiresti.

Saaremaa alistamisega 1227. aastal (Valjala maalinna piiramise lõpetanud lepinguga) loetakse traditsiooniliselt muistne vabadusvõitlus ka lõppenuks. Siiski ei saa öelda, et sellega oleksid lõppenud eestlaste vabadusepüüded ja ülestõusud (eriti Saaremaal). Lõplikuks eestlaste alistamiseks ja vabadusvõitluse lõpuks on siiski õigem pidada 1345. aastat, mil Liivi ordu surus veriselt maha Jüriöö ülestõusu Saaremaal (olles seda juba kaks aastat varem teinud mandril). Enamiku oma õigustest kaotasid eestlased 16. sajandiks, kui talupoegadel keelati relva kandmine, kuna just see oli tol ajal vaba mehe tunnus. Selleks ajaks olid eesti ülikuperekondadest tekkinud aadliperekonnad enamjaolt saksastunud.

[redigeeri] Keskaeg

Eesti ala ristiusustamist ning allutamist peamiselt saksa soost ristisõdijate poolt 1227. aastaks võib pidada muinasaja lõpuks ning keskaja alguseks Eestis. Eesti ala jaotati võõrvallutajate vahel. Põhja-Eesti (Harjumaa, Revala ning Virumaa) läks Taani alluvusse, sellest moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. Saaremaal ja Läänemaal loodi Saare-Lääne piiskopkond ning Kagu-Eestis (muistse Ugandi aladel) Tartu piiskopkond. Ülejäänud Eesti ala (Järvamaa ja Sakala, samuti ka osa Läänemaast ja Saaremaast) läks esialgu Mõõgavendade ordu, hiljem Saksa ordu haru: Liivi ordu alluvusse. 1346. aastal (pärast Jüriöö ülestõusu) müüs Taani Eestimaa ordule veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest. 1347 sai Liivi ordust Eestimaa haldaja, omanik aga alles 1525, kui kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern selle Liivi ordumeistrile Wolter von Plettenbergile müüs.

Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu. Ruhnu saar kuulus Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla.

14. sajandil jooksul, võib-olla ka juba 13. sajandi lõpul, asusid Eestisse elama rannarootslased, kes moodustasid siin vanuselt teise olulise vähemusrahvuse grupi.

Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583). Nii keskaja lõpuks Eestis kui ka Vana-Liivimaa lõpuks on peetud 2. augustil 1560 hilisemate Omuli ja Holdre mõisate vahelises metsas toimunud Härgmäe lahingut, mille käigus Vene väed purustasid Liivimaa ordu väliväed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. Juriidiliselt võttes on sobivamaks terminiks peetud 1561. ja 1562. aasta vahetust, mil Liivi ordu alistus lõplikult Poolale, samas kui Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eestit okupeerisid aga Vene väed.

[redigeeri] Rootsi aeg

Vaata artiklit Rootsi aeg

Liivi sõja tulemusena jagati Eesti ala ära Rootsi, Poola ja Taani vahel. Põhja-Eesti (Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa) läks Rootsile, Lõuna-Eesti aga Poolale. Saaremaa läks Taani omandusse. Ajapikku allutas Rootsi endale kogu Eesti (Lõuna-Eesti Altmargi rahuga 1629. aastal pärast pikki Rootsi-Poola sõdu; Saaremaa Bromsebrö rahuga 1645. aastal).

Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu: kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikooli ning mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.

Rootsi aeg on sageli eestlaste poolt leidnud äramärkimist kui "vana hea Rootsi aeg" (näiteks Villem Reimani kirjutistes), ehkki just Rootsi võimu ajal suutsid baltisaksa aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, mida on sageli peetud ka pärisorjuse alguseks. Positiivne visioon kujund ajast põhineb peamiselt Karl XI ajal (1680. ja 1690. aastatel) toimunud suurele mõisamaade reduktsioonile, mille tulemusena sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust ning edendati talupoegkonna harimist (Forseliuse seminar). Paraku takistas neid arenguid Suur Nälg (1695–1697) ning Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.

[redigeeri] Tsaariaeg

1700–1721 kestnud Põhjasõja tulemusena läks Eesti Rootsi alluvusest Vene tsaaririigi koosseisu. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu ja Narva, sellega läksid Ida- ja Kagu-Eesti nende kontrolli alla. 1708. aastal hävitati Tartu ja Narva ning elanikud küüditati Venemaale. 1709. aastal asusid venelased ülejäänud Liivimaad vallutama. Otsustavaks sai 1710. aasta, mil nende kätte langes kogu Eesti ala. Olulist rolli mängis selle juures Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud nn Harku rahu, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene keisrile tingimusel, et säilivad aadlike endised privileegid, säilib luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas nn Balti erikorra ja muutis Eesti ala (samuti kogu Balti provintside ala, kuhu kuulusid lisaks veel Liivimaa, Saaremaa ja alates 1795 ka Kuramaa) Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks, milleks ta jäi järgnevaks kahesajaks aastaks ehk kuni Esimese maailmasõjani.

[redigeeri] Ärkamisaeg

Vaata artiklit Ärkamisaeg

A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel.Sauniku eluhooned on tüüpiliseks näiteks eestlaste tolleaegsetest eluhoonetest.
A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel.
Sauniku eluhooned on tüüpiliseks näiteks eestlaste tolleaegsetest eluhoonetest.

Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine, vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (1855–1881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.

1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm.

Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris “ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba “valmis” saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana.

Eesti rahva rahvusliku ärkamisele panid teadliku aluse meie esimesed kõrghariduse saanud mehed – Kristian Jaak Peterson üliõpilasena ning arstid Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald.

Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907) kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson (1841–1882), pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik, esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (ilmus aastatel 1878–1882) asutaja. Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta Vene keskvalitsuses.

[redigeeri] Vabadussõda

Lähemalt vaata artiklist Eesti Vabadussõda. Vaata ka artiklit Eesti lähiajalugu.

Vabadussõda algas 28. novembril 1918 ja lõppes 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuga.

[redigeeri] Põhjused

* Nõukogude Venemaa valitsejate lootus maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele
* Nõukogude Venemaa tahtis taastada endise Tsaari-Venemaa piirid
* Nõukogude Venemaa tahtis laialdasemat väljapääsu Läänemerele
* Eesti tahtis iseseisvuda

[redigeeri] Tulemused

Sõda lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahulepinguga, mis määratles Eesti ja Venemaa piiri. Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa tunnustasid teineteist. Seega oli Nõukogude Venemaa esimene riik, mis tunnustas Eesti iseseisvust.

Tartu rahulepingus sätestatud Eesti idapiiri alusel oli Eesti Vabariigi pindala üle 47 000 ruutkilomeetri. Praeguse kontrolljoonega võrreldes kuulusid Eestile suurematest asulatest veel Petseri, Irboska, Jaanilinn ja Laura.

[redigeeri] Eesti Vabariik (1918–1940)

1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud Tartu rahu järel tunnistas Eestit kui iseseisvat riiki de jure 1920ndate algul enamik maailma riike. Järgneva kahe aastakümne vältel ehitas Eesti tasapisi üles kõik ühe iseseisva rahvusriigi eksisteerimiseks vajalikud institutsioonid.

Kuni 1934. aastani valitses Eestis parlamentaarne demokraatia, alates 1934. aastast aga autokraatne valitsemisstiil. Selle viimasega kaasnes aga märgatav majandustõus, kultuuri areng jpm, mistõttu just 1930ndate aastate teist poolt mäletati hiljem rahva poolt "vana hea Eesti ajana".

[redigeeri] Sõjaväeline riigipööre

1934. aasta aprillis pidid toimuma Riigivanema ja Riigikogu valimised. Suurt edu ennustati populaarsetele vabadussõjalastele. Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enda kätte, panid riigivanema kandidaadid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil toime 1934 sõjaväelise riigipöörde. Eestis kuulutati välja kaitseseisukord. Vabadussõjalaste organisatsioonid suleti ja keelustati poliitilised meeleavaldused ja koosolekud. Riigikogu saadeti suvepuhkusele. Valimised lükati edasi. Ametist tagandati nii vabadussõjalased kui ka Laidonerile ja Pätsile ebasobivad inimesed. Vangistati 400 juhtivat vabadussõjalast. Kõike seda põhjendati vabadussõjalaste väidetava riigipöördekavaga.

[redigeeri] Vaikiv ajastu

Vaata artiklit Vaikiv ajastu

1934. aasta septembris tuli Riigikogu kokku ning nõudis tagasipöördumist demokraatliku riigivalitsemisviisi juurde. Valitsus kuulutas Riigikogu istungi lõpetatuks ning keelas parlamendil kokku tulla. Parlament jäi vaikivasse olekusse.

Loodi riiklik ainupartei Isamaaliit ning keelustati kõik teised erakonnad. Kõikidele elualadele kehtestati riiklik kontroll. Ajakirjandus allutati tsensuurile ning paljud ajalehed suleti. Demokraatlik kord asendus autoritaarse diktatuuriga. Paljud poliitikud ja teised demokraatlikult meelestatud inimesed protestisid autoritaarse diktatuuri vastu. Kaitseseisukorra tingimustes demokraatliku korra taastamine ebaõnnestus.

Aastal 1937 koostati Konstantin Pätsi nõudmisel kolmas põhiseadus, et säilitada tema võim riigis. Põhiseaduse kohaselt oli Eesti Vabariigi riigipeaks president, kes määras ametisse valitsuse. Loodi parlament, kuid presidendil oli õigus see laiali saata. Uus põhiseadus piiras paljusid kodanikuvabadusi. Parlamendivalimistel saavutas valitsus võidu. Riigikogu kujunes valitsusele väga kuulekaks. Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks kinnitati Konstantin Päts. President nimetas ametisse uue valitsuse, mille eesotsas oli peaminister Kaarel Eenpalu. Jätkati sama poliitikat: püsis kaitseseisukord, erakonnad olid keelatud, tsensuur püsis ja riigi kontroll süvenes. Olulised seadused ilmusid presidendi dekreetidena.

[redigeeri] Teine maailmasõda (1939–1944)

Vaata artiklit Eesti Teises maailmasõjas

Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt päästis valla Teise maailmasõja. Eesti jäi selle pakti salaprotokollide kohaselt Nõukogude Venemaa mõjusfääri. Selle tulemusena okupeeris ja annekteeris Nõukogude Venemaa Eesti ajavahemikul oktoobrist 1939 kuni augustini 1940.

Vormiliselt sõlmiti esmalt vastastikune abistamise leping koos baaside lepinguga (mis tõi Nõukogude väed Eestisse). Seejärel lavastati nn "rahvademokraatlik riigipööre": valiti ebademokraatlikul viisil uus parlament (Riigivolikogu), Eesti muudeti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning otsustati paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Tegelikult olid kõik need sündmused fabritseeritud ja peale sunnitud Nõukogude Liidu poolt Eestit pidevalt sõjalise jõuga ähvardades. Maailma tähelepanu ja võimalikku meelepaha neilt sündmustelt aitas kõrvale juhtida samal ajal toimuv Prantsusmaa annekteerimine Natsi-Saksamaa poolt.

Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine, mis on Eesti rahva mällu sööbinud "Eesti rahva kannatuste aastana". Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted natsionaliseeriti, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 toimus esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

See kõik suurendas eestlaste meelepaha uute võimurite vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel, ning Saksa väed jõudsid kuu-pooleteisega Eesti aladele, võeti neid seetõttu vastu kui vabastajaid. Tuleb märkida, et valdav enamik eestlastest ei toetanud sellise käitumisega mitte natsipoliitikat, vaid nägid sakslastes eelkõige vabastajaid bolševistlikust hirmuvalitsusest, kes oli aasta jooksul Eestimaale ja eestlastele nii palju kurja teinud.

Samal põhjusel astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Massiline eestlaste astumine Natsi-Saksamaa sõjaväkke algas 1943. aasta lõpul peale Jüri Uluotsa pöördumist rahva poole kutsega kodumaad kaitsta ja 1944. aastal, mil oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks, ning loodeti kaitsta oma kodumaad bolševike eest. Eesti rahvusväeosadest – nn Eesti Leegionist – moodustati terve 20. Eesti diviis. Kogu seda protsessi võimendas Saksa poliitika, kus Eesti iseseisvust ei taastatud, kuid toonitati, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse idakampaanias (s.o võitluses bolševike vastu). Enamik Saksa sõjaväkke nii vabatahtlikult läinud kui ka mobiliseeritud eestlasi lootsid sisimas võidelda siiski oma kodumaa eest. Natsiideoloogia ja SSi põhimõtted olid jätkuvalt eestlastele võõrad – Relva-SSi kuulus Eesti Leegion vaid põhjusel, et Wehrmachti võitlejateks võeti vaid sakslasi, eestlasi aga mitte.

Tuntumad eestlased Saksa armees olid Johannes Soodla, Henn-Ants Kurg, Paul Vent, Alfons Rebane, Paul Maitla, Harald Riipalu, Hando Ruus ning Harald Nugiseks.

Nõukogude väed vallutasid Eesti ala ajavahemikul jaanuari lõppust kuni novembrini 1944. Jaanuarist juulini toimusid ägedad lahingud Narva jõel ja Auvere pladsdarmil, juulis ja augustil 1944 Eesti kirdeosas toiminud ägedad Sinimägede kaitselahingud (kus osales ka 20. Eesti diviis ja teised eestlastest komplekteeritud väeosad) pidurdasid vallutusprotsessi üle poole aasta. Kirde Eestis toimunud kaitselahingute tõttu jõudis ligikaudu 100 000 eestlast augustis-septembris 1944 sõjapõgenikena Rootsi. Hiljem sealt osalt omakorda USAsse, Kanadasse jm emigreerununa panid nad aluse väliseestlaste elujõulisele kogukonnale.

Samuti jõuti augustis-septembris 1944 deklareerida Eesti iseseisvust ning panna kokku Otto Tiefi juhitud valitsus, kes pidas oma viimase istungi 22. septembril 1944 Läänemaal Põgari palvemajas. Mitmetel valitsuse liikmetel õnnestus põgeneda Rootsi, kus nad panid aluse Eesti eksiilvalitsusele. Suuresti tänu Tiefi valitsuse olemasolule sai hiljem Eesti vabariigi taasiseseisvumisel rakendada õigusliku järjepidevuse printsiipi.

Taasokupeeritud ja -annekteeritud Eestis taaskehtestati nõukogude võim ning 1940. aastal alanud Eesti NSV valitsemiskord.

[redigeeri] Stalinism, Hruštšovi sula ja stagnatsioon (1944–1986)

Eesti taasokupeerimise ja -annekteerimisega 1944 sai Eestist taas liiduvabariik Nõukogude Liidus. Autonoomia liiduvabariigi näol oli suuresti aga näiline, kuna NSV Liit oli suuresti autoritaarne tsentraliseeritud majanduse ja poliitikaga riik.

Kuigi NSV Liit oli eesti taasokupeerinud, jätkasid paljud võitlust metsades. Neid võitlejaid kutsuti metsavendadeks. See ebavõrdne võitlus oli määratud lõpule, kuna nõukogude võim likvideeris metsavendade peamisi toetajaid s.o talupoegkonda küüditamistega. Siiski viimane metsavend August Sabbe tabati alles 1978 (sooritas siis enesetapu).

Alates 1944. aastast jätkusid taas repressioonid ning Eesti Vabariigi ajal 1918–1940 loodud väärtuste hävitamine. 25. märtsil 1949 viidi läbi teine rahva massküüditamine Siberisse – erinevalt 1941. aastast pandi seekord suur rõhk maapiirkondadele, sh jõukamate talude peremeestele. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused nende liitmisega kolhoosidesse. Muutus ka rahvuspoliitika – Tallinnasse, Ida-Virumaale ja mujalegi rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi suuresti sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli.

Peale Stalini surma 1953. aastal algas nn sulaaeg – 1956.–57. aastal said kodumaale naasta näiteks enamik Siberisse küüditatuid. Senisest enam lubati arendada ka rahvuskultuuri, kuigi nõukogude võimu range kontrolli ja järelevalve all.

[redigeeri] Uued tuuled (1987–1991)

1987. aasta kevadel algas nn. fosforiidisõda, millega rahvas protesteeris uute kaevanduste rajamise vastu. 25. mail asutati ENSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu. 23. augustil korraldas Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG) Hirvepargis pakti aastapäeval meeleavalduse. Sügisel hakati revideerima ametlikku ajalookäsitlust. 26. septembril ilmus ajalehes Edasi ettepanek viia Eesti üle täielikule territoriaalsele isemajandamisele (IME). 12. detsembril asutati Eesti Muinsuskaitse Selts.

1988. aasta 2. veebruaril tähistati Tartus Tartu rahulepingu 68. aastapäeva. 24. veebruaril toimus Eesti Vabariigi 70. aastapäeva puhul miiting A. H. Tammsaare mälestussamba juures ning Estonia teatris. Eesti Muinsuskaitse Selts nõudis 25. märtsil esimest korda avalikult küüditatute nimekirja avalikustamist. 13. aprillil tegi Edgar Savisaar ettepaneku Rahvarinde moodustamiseks. 14. – 17. aprillini peetud Tartu muinsuskaitsepäevadel toodi välja eesti rahvuslipp. 30. aprillil ilmus ajalehes Edasi deklaratsioon Rahvarinde moodustamise kohta. 10.–14. juunini toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod, millele pandi mitteametlik ja siiani tsenseeritud alus juba aasta varem. 16. juunil vabastati Karl Vaino ametist ning EKP Keskkomitee I sekretäriks sai senine NSVL suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas. 19. juuni avati esimene taastatud Vabadussõja mälestusmärk. 19. juulil sai alguse Interliikumine. 10. augustil avaldati Rahva Hääles Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll. 20. augustil asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. 26.–28. augustini toimus Tallinna lauluväljakul esimene Rock Summer. Septembris peetud EKP Keskkomitee XI pleenumil taaselustati Eesti-keskne poliitika. 11. septembril peeti lauluväljakul suurüritus Eestimaa laul 88, millel nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. Sellel üritusel osales üle 300 000 inimese. 1. – 2. oktoobril peeti Tallinna Linnahallis Rahvarinde asutamiskongress. 30. oktoobril ilmus keeleseaduse eelnõu. Oktoobris-novembris koguti NSV Liidu konstitutsioonimuudatuste rahvaarutelul selle vastu üle 800 000 allkirja. 16. novembril peetud ENSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul kinnitati ENSV konstitutsiooniparandused ja Eesti NSV suveräänsuse deklaratsioon. 26. novembril võttis NSVL Ülemnõukogu vastu seadluse "16. novembril 1988 vastuvõetud Eesti NSV seaduse "Muudatuse ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses)" ja Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsiooni "Eesti NSV suveräänsusest" mittevastavuse kohta NSV Liidu konstitutsiooni ja NSV Liidu seadustega". 5. – 7. detsembrini peetud ENSV Ülemnõukogu IX istungjärgul otsustati stalinismaegsed repressioonid inimsusevastasteks kuritegudeks ning võeti vastu otsus Eesti NSV riigikeele kohta. 10. detsembril asutati Eesti Roheline Liikumine. 24. detsembril tähistati üle hulga aja avalikult jõule.

1989. aasta 14. jaanuaril taasloodi Eesti Olümpiakomitee. 17. veebruaril kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium 24. veebruari Eesti iseseisvuspäevaks. 24. veebruaril heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. 13. – 14. mail peeti Eestimaa Rahvarinde, Läti "Tautas Fronte" ja Leedu "Sajūdise" korraldamisel Tallinnas I Balti Assamblee. 18. mail võttis Ülemnõukogu XI istungjärk vastu otsuse ülemineku kohta isemajandamisele ja võttis seisukoha MRP suhtes. 25. juunil taasavati Konstantin Pätsi ausammas Tahkurannas. 23. augustil, MRP 50. aastapäeval moodustati "Balti kett". 15. detsembril asutati Eesti Pank. 24. detsembril tunnistas NSVL rahvasaadikute kongress MRP lisaprotokolli olemasolu ning kuulutas selle kehtetuks algusest peale.

1990. aasta 17. veebruaril taasasutati Eesti Kaitseliit. 19. veebruaril rehabiliteeris ENSV Ülemnõukogu Presiidium umbes 60 000 nõukogude võimu poolt represseeritud isikut. 23. veebruaril tühistas ENSV Ülemnõukogu Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi kommunistliku partei juhtiva rolli kohta. 24. veebruarist – 1. märtsini toimusid Eesti Kongressi valimised, sellest kogust sai esimene täievoliline Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu pärast Eesti okupeerimist. Kongressi I istungjärk 11.–12. märtsil kinnitas rahva tahet taastada iseseisev riik; alaliselt tegutsevaks organiks moodustati Eesti Komitee. 23. – 25. märtsini peetud EKP XX kongressil lõhenes partei ning sündis otsus luua iseseisev EKP. NLKP-le truuks jäänud parteiliikmed moodustasid hiljem oma juhtorganid. 29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu esimees. 30. märtsil tunnistas Eesti NSV Ülemnõukogu NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas, et algab üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Indrek Toome valitsus astus tagasi. 3. aprillil nimetati Edgar Savisaar Eesti NSV valitsuse esimeheks.

8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse "Eesti sümboolikast". Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik nimetati ümber Eesti Vabariigiks.

7. augustil võeti vastu seadus riigilipu ja -vapi kohta; riigilipuks sai taas trikoloor. 23. augustil võeti Tartus maha Lenini kuju. 21. oktoobril maeti Konstantin Päts kodumulda Tallinna Metsakalmistule.

13. jaanuaril 1991 pärast NSV Liidu juhtkonna sanktsioneeritud veriseid sündmusi Leedus kirjutati Tallinnas alla Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Vene NFSV ühisavaldusele ning lähetati see ÜRO peasekretärile. Moodustati Erakorraline Kaitsenõukogu. 18. jaanuaril hakati Toompeale püstitama barrikaade. 1. märtsil sai miilitsast politsei.

19. augustil toimus riigipöördekatse NSV Liidus. Tallinna poole hakkasid liikuma sõjaväekolonnid. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu andis Eesti Vabariigi Erakorralisele Kaitsenõukogule erakorralised volitused.

[redigeeri] Taasiseseisvumine

20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. 21. augustil anti Pärnus kätte esimesed Eesti Vabariigi isikutunnistused.

Island tunnustas 22. augustil esimese riigina Eesti Vabariiki. 23. augustil võeti Tallinnas maha Lenini kuju – Lenini puiesteest sai Leninita puiestee. Eesti Vabariigi Valitsus otsustas lõpetada NLKP vabariikliku organisatsiooni tegutsemise Eesti territooriumil. 24. augustil tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi riiklikku isesesvust. 27. augustil tunnustasid Euroopa Ühenduse 12 riiki Balti riikide iseseisvust. 29. augustil avati Tallinnas esimene välisriigi suursaatkond – Rootsi saatkond. 2. septembril tunnustasid ka Ameerika Ühendriigid Balti riikide iseseisvust. 3. septembril otsustati moodustada Eesti Vabariigi kaitsejõud. 6. septembril tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust.

10. septembril võeti Eesti vastu Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise liikmeks. 13. septembril alustas tööd Eesti Vabariigi Põhiseaduslik Assamblee. 17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. 18. septembril võeti Eesti Olümpiakomitee Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmeks.

1. oktoobril tulid müügile esimesed taasiseseisvunud Eesti postmargid. 9. oktoobril taastati Eesti ja NSV Liidu diplomaatilised suhted, 24. oktoobril sõlmiti need Eesti ja Vene NFSV vahel. 8. detsembril аllkirjastatud Belovežje kokkuleppega otsustati likvideerida NSV Liit ning moodustada Sõltumatute Riikide Ühendus. NSV Liit riigina lõpetas eksistentsi 26. detsembril, kui iseennast saatis laiali selle riigi kõrgeim võimuorgan NSVL Ülemnõukogu.

20. juunil 1992 toimus Eestis rahareform – võeti kasutusele Eesti kroon. 28. juunil võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis jõustus 3. juulil. 20. septembril toimusid Riigikogu ja vabariigi presidendi valimised. Sellega jõudis lõpule riigi taasiseseisvumine. 1994. aastal viis Venemaa oma väed Eestist välja.

[redigeeri] Kultuur

Vanimateks teadaolevateks Eesti territooriumi kultuurinähtusteks on Pulli ja Kunda asulakohtadest leitud kunda kultuuri kuuluvad arheoloogilised leiud. Mõningate meieni jõudnud rahvakultuuri (nt usundiliste) nähtuste juured ulatuvad tõenäoliselt aastatuhandete taha. Eesti kultuuriloo seisukohast oluline oli soome-ugri hõimude saabumine Eesti territooriumile. Paljud kultuuri-uurijad on püüdnud eestlaste mõttelaadis ja kultuuriilmingutes näha soomeugrilisi ilminguid.

Muinasaja lõpuks kujunesid vanade hõimude ja hõimumurrete baasil eesti rahvas ja eesti keel. Eestlased olid paiksed põlluharijad, kes nimetasid end maarahvaks. Kujunesid rahvakultuuri iseloomulikud piirkonnad – Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti ja saared. Lääne-Eestile ja saartele olid iseloomulikud Skandinaavia mõjutused. Lõuna-Eestis (eriti Mulgimaal) säilisid mitmed vanapärased kultuurinähtused kõige kauem. Kogu eesti rahvakultuuri seisukohast olulisemate ja püsivamate ühiste elementidena võib nimetada regilaulu, rehielamut, rukkileiba, pulma- ja jõulukombeid ning sügisest hingedeaega.

Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, setude, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur.

[redigeeri] Ristiusustamine

Pärast Eesti vallutamist 13. sajandi ristisõjas läks Eesti Lääne-Euroopa kultuuri mõjusfääri, kuid jäi kauaks selle perifeeriasse – Ida ja Lääne kultuuriruumide piirile. Kujunes seisuseühiskond, kus ülemkihiks ja valitsejateks olid valdavalt sakslased. Saksa kultuuri mõju eesti kultuurile on olnud ajaloos märkimisväärne. Uue nähtusena hakkas tekkima linnakultuur; linnade, kiriku, kloostrite ja mõisate kaudu hakkas eesti talurahvakultuur saama mõjutusi Kesk- ja Lääne-Euroopast ning sealsetest kunstivooludest. Gooti ja renessanss-stiili ornamendid jõudsid ka maarahva rõivastele ja tarbeesemetele. Kloostrid olid eesti esimesed hariduskeskused. Järk-järgult sai eestlastele omaseks ristiusk, mis segunedes kohaliku eelkristliku usundiga moodustas nn külakatoliikluse.

[redigeeri] Reformatsioon ja valgustus

16. sajandil Saksamaal alguse saanud reformatsiooniga kinnitas Eestis kanda luteri kirik. Kirjaoskusele ja trükisõnale rõhku panev luterlus pani alguse eestikeelsele kirjasõnale ja talurahvakoolile. Ka luterlikku tööeetikat peetakse eestlastele omaseks. Esimene eestikeelne raamat trükiti 1535. aastal, selleks oli Tallinna pastorite Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus (Wanradt-Koelli katekismus).

18. sajandil levis baltisakslastest valgustajate kaudu Eestis ratsionalism, hakkasid ilmuma esimesed ilmaliku sisuga rahvavalgustuslikud trükised. Linnades rajati barokkehitisi, mille üheks väljapaistavamaks näiteks on Kadrioru loss Tallinnas. Samal ajal levinud herrnhuutlaste liikumisel oli oluline osa vanade rahvausundi ning rahvakultuuri elementide väljatõrjumises ning kristluse tugevas juurdumises maarahva teadvuses. 18. sajandi teisest poolest on pärit klassitsismklassitsistlikud hooned Tartu vanalinnas.

[redigeeri] Ärkamisaeg

Pärisorjuse kaotamine ning 1860. aastail alanud talude päriseksostmine andis eestlastele võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks. Kasvas eestlaste rahvaarv. Euroopas levivate natsionalismi ja rahvusromantismi ideede toel sai alguse rahvuslik ärkamine, eesti rahvuse, iseseisva rahvuskultuuri ja rahvusliku haritlaskonna kujunemine. Oluliseks kultuurikeskuseks oli Tartu ja sealne ülikool. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus ja määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist.

Väljapaistvad rahvusliku kultuuri viljelejad olid pastor Jakob Hurt, Mihkel Veske, kirjanik Friedrich Kuhlbars ning teised eesti soost kirjamehed ja kooliõpetajad. Koostati eesti rahvuseepos Kalevipoeg. 1857 hakkas ilmuma esimene eestikeelne püsiv ajaleht "Perno Postimees" (väljaandja Johann Voldemar Jannsen). Jannsen võttis senise maarahva asemel omanimetusena kasutusele mõiste eestlased. Asutati laulu- ja mängukoore, 1869 toimus esimene üldlaulupidu, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel). 1870. aastatel lülitus rahvuslikku liikumisse uusi tegelasi, kellest väljapaistvamad olid Carl Robert Jakobson, Juhan Kurrik ja mitmed teised. Hakati koguma rahvaluulet ning ainelist vanavara, mille kogude vahendusel saame tänapäevalgi pilku heita 18.-19. sajandi talupojakultuur. 19. sajandi lõpul toimus samas traditsionaalse külaühiskonna ning rahvakultuuri märkimisväärne muutumine, rahvarõivad taandusid kasutusest, rehielamutest asuti korstna, laudpõranda ja suurte akendega elumajadesse.

Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, muinasühiskonda idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti "muinaseesti maailmapilt", millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.

Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts (teatriühing) "Vanemuine" pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus 1870).

Viljandimaalt alguse saanud liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste korraldamisega.

Ärkamisaega pidurdas 1880. aastatel alanud venestamine.

[redigeeri] Rahvuskultuur ja omariiklus

19.–20. sajandi vahetusel mõjutas eesti kultuuri industrialiseerumine ja moderniseerumine ning linnade kiire areng. 1905. ja 1907. aasta revolutsioonide mõjul tekkis rahvusliku liikumise teine laine, mis võttis suuna omariikluse rajamisele. Baltisaksa kultuur oli Eestis jäämas tagaplaanile võrreldes eesti rahvuskultuuriga. Eestikeelses kirjanduses ilmusid täiesti kunstiküpsed teosed sellistelt autoritelt nagu Eduard Vilde, August Kitzberg, Juhan Liiv, Anna Haava, Gustav Suits; rühmitus "Noor-Eesti" võttis sihiks rahvuskultuuri viimise kooskõlla Euroopa arengutega – "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" 1913 valmis Estonia teatri hoone Tallinnas.

1918. aastal saavutatud iseseisvus andis võimaluse luua eesti rahvuskultuuri toeks riiklikud institutsioonid. Rahvuskultuuri arengut toetas koolikorraldus ning emakeelne kõrgharidus ja teadus. 1932-37 ilmus "Eesti entsüklopeedia", 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Riikliku kultuuripoliitika ja kultuurkapitali toel muutus kunst professionaalseks. 1922 asutati Kirjanike Liit, 1923 alustas ilmumist ajakiri "Looming". Tegutsesid kirjanduslikud rühmitused "Siuru", "Tarapita" ja "Arbujad". Kõrge kunstiväärtusega proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare jt. Tartus tegutses kunstikool "Pallas", eesti kunsti jõudsid modernistlikud suunad. Muusikaelu kesksed kujud olid Artur Kapp, Heino Eller, Eduard Tubin, Mart Saar jt. Iseseisvusajal jätkus seltsielu, maale jõudis linlik elulaad. Algatati kodukaunistamise aktsioon; Konstantin Pätsi valitsusajal pandi rõhku isamaalisele kasvatusele.

[redigeeri] Nõukogude periood

1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis – Rootsis, Kanadas jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Vastupanu ja kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross. Nõukogude ajastu eesti kirjandusele sai üldiselt iseloomulikuks n-ö ridade vahele kirjutamine ning kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga. 1960. aastate "sula" võimaldas mõnevõrra suuremat vabadust; luules kerkis esile nn kassetipõlvkond (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik jt). 1970. aastate armastatumaks luuletajaks oli Jüri Üdi ehk Juhan Viiding. Kunstis kestsid pallaslaste traditsioonid 1960. aastateni, pärast seda hakkasid levima avangardistlikumad lähenemised (Jüri Arrak, Tõnis Vint, Ando Keskküla, Leonhard Lapin), mis said algselt inspiratsiooni tehnika- ja kosmoseoptimismist (Elmar Kits, Nikolai Kormašov). 1970. aastail pääses taas rohkem mõjule traditsioonilisem suund (Olev Subbi, Aili Vint, Malle Leis), mis arenes kohati fotorealismini. Eesti heliloomingusse jätsid olulise jälje Gustav Ernesaks, Ester Mägi, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt jt. Vaatamata võimude jahedale suhtumisele jõudis Eestisse taas džäss ja nüüd ka rock-muusika.

[redigeeri] Tänapäeva Eesti kultuur

Tänapäeva Eesti kultuurile on iseloomulik kiire sidemete taastamine maailmaga, tehnoloogiline areng ja otsingud uute kunstivormide alal. Samal ajal on Eestis kanda kinnitanud globaalse loomemajanduse toodang ja massikultuur.

[redigeeri] Vaata ka

* Eesti filmide loend
* Eesti keraamika
* Eesti kunst
* Eesti kunstnike loend
* Eesti muusika

[redigeeri] Majandus

Vaata artiklit Eesti majandus

Eesti on kõrge sissetulekuga[1] turumajanduslik riik, mille majandust iseloomustab kiire kasv. Eesti tähtsaimad kaubanduspartnerid on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 13. novembril 1999 liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Rahvuslik valuuta Eesti kroon on seotud euroga.

[redigeeri] Eksport

Eesti veab välja masinaid ja seadmeid (33% aastasest ekspordimahust), puitu ja paberit (15%), kangaid (14%), toidukaupu (8%), mööblit (7%), metalle ja keemiatooteid. Aastas eksporditakse 1,562 miljardit kWh elektrienergiat. Maailmas ainulaadsena põhineb Eesti energeetika põlevkivil. Tähtsaimad ekspordi sihtmaad on Soome (26,4%), Rootsi (12,9%), Läti (8,8%), Venemaa (6,5%), Saksamaa (6,2%) ja Leedu (4,8%)[2].

[redigeeri] Import

Sisse veetakse masinaid ja seadmeid (33,5% aastasest impordimahust), keemiatooteid (11,6%), tekstiili (10,3%), toidukaupu (9,4%) ja sõidukeid (8,9%). Ka impordib Eesti aastas 200 miljonit kWh elektrienergiat[2].

[redigeeri] Keskmine palk

Eesti keskmine palk oli 2007. aasta teises kvartalis 11 550 Eesti krooni (kasv 2006. aasta teise kvartaliga võrreldes 21,2%).

[redigeeri] Inflatsioon

Tarbijahinnaindeks tõusis augustiks 2007 võrreldes augustiga 2006 5,7%, septembriks 2007 võrreldes septembriga 2006 7,2& (sealhulgas teenused 11,6%, eluasemekulutused 16,1%, kaubad 4,9%, toidukaubad 6,8%, tööstuskaubad 3,5%). Võrreldes augustiga 2007 tõusis tarbijahinnaindeks septembriks 2007 1,1%.

[redigeeri] Vaata ka

* Eesti NSV
* Eesti tähestik
* Eesti riigiametid
* Maarjamaa Risti teenetemärk
* Eesti valitsejad
* Maavald
* Eesti Töörahva Kommuun
* Eesti piir
* Eesti NSV Ülemnõukogu
* Üleminekuperiood (1990–1992)
* Eesti rahapoliitika
* Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP)
* Eesti kodakondsus
* Eesti maksusüsteem
* Eesti jalgpalliklubide loend
* Ober-Ost
* Kes? Mis? Kus?
* Eesti eksiilvalitsus
* Eesti linnad
* Eesti Vabariigi rahareform aastal 1928
* Eesti Vabariigi rahareform aastal 1992
* Eesti kloostrid
* Eesti filosoofia
* Eesti jalgpallikoondis
* Eesti jäähokikoondis

Märksõnad: kaitsealad  loodus  kliima  euroopa  metsad  niidud  sood  NATO  liikmesriik  maastikud  vabariik  sealhulgas