Teema: Lühijutud / Armastus

Mina jään.. (1)

Mina jään, siia, su südamesse. Kuidas sa ei üritaks mind ära unustada, ma jään su mälestustesse, sinu minevikusse, eluhetkedesse. Iga pisiasi tuletab sind meelde ja loodan, et minagi jooksen su mõttetes läbi, kui sa näed neid samu pisiasju. Rääkides pisiasjadest, mäletad kuidas kõik alguse sai? Ma ei tea, kas sa mõtled sellele või vastupidi, tahad ära unustada, aga ma mäletan seda päeva, seda hetke. Kõik sai alguse tol päeval kui otsustasin minna randa jalutama koeraga. Oli ilus päikeseline päev, kuum liiv varvaste vahel, mõnus merebriis, viskasin koerale pulga vette, koer aga ujus sellele järgi. Kõik oli vahva ja märg, kuni kuskilt ilmusid sina. Sel hetkel sa olid kuumem kui päike, ma tundsin, kuidas temperatuur tõusis. Sa kuulasid siis muusikat ja õrnalt tantsisid kaasa. Kui mitte minu koer, kes jooksis millegi pärast sinu juurde pulgaga suus, sa vist tantsiks minust mööda. Ei tea miks, aga sa meeldisid mu koerale. Ta kunagi ei jooksnud võõra inimese juurde, eriti mängima. Koer vist tundis, et meie vahel tekib midagi. Ta ulatas sulle pulga ja sa vaatasid talle nii naljakalt otsa, et ma hakkasin naerma. Sa võtsid kõrvaklapid peast ja küsisid, kas koer tahab mängida või ta ajas sind minuga sassi. Sel hetkel minu suust ei tulnud sõnagi, ma ei saanud kohe aru, et sa rääkisid minuga. See oli nii banaalne nagu filmides. Sina aga naeratasid vastu, viskasid koerale pulga ja tulid minuga rääkima. Ma olin näost punane nagu tomat, aga see ei peatanud mind sinuga rääkimast. Sina olid üks nendest inimestest, kellega saab lõpmatuselt juttu rääkida. Nii see meie õhtu mööduski, rannas jutu rääkimisega ja pulga loopimisega. Sealt meie romantiline seiklus hakkaski.
Kõik need aastad, mida me oleme koos veetnud, olid unustamatud. Ainult positiivsus ja naermine. Ei tülitsenud ega ei kakelnud. Võib-olla see oligi üks põhjustest, miks sa praegu minu kõrval pole. Nagu räägitakse, suhted ei saa olla alati tülitsemiseta. Aga seda ma ei saa teada kunagi, sest sa ei öelnud mulle põhjust, miks kõik nii lõppes. Kõik hakkas lagunema, kui sina hakkasid kaduma. Sa enam ei suhelnud minuga nagu varem ja lõpetasid minuga kohtuma. Hakkasid samm-sammult kaduma mu elust. Ma üritasin päästa olukorda, küsisin ja uurisin, mis lahti, aga sa ignoreerisid kõiki minu pingutusi. See oli valus. Üks päev ärkasin üles, käisin pesemas ja hakkasin hommikusööki tegema. Äkki uksele keegi koputab. Ma läksin ust lahti tegema ja ei saanud kohe aru, mis toimub. Ukse taga polnud kedagi, vaid väike paberileht kirjaga "Aitäh sulle". Kas see ongi kõik? Lahkusid minu elust ja isegi ei tulnud headaega ütlema. Ma hakkasin nutma ja nädala lõpuni ei lahkunud kodust, sest mu süda purunes väikesteks tükkideks. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et ma suudan armuda kellegisse ja tunda end nii allakäinud peale lahkuminemist, ma naeraks sellele inimesele vastu. See ei olnud võimalik kuni ilmusid sina. Aga nüüd siin ma olengi, rannas koeraga, sinu särk seljas ning kirjutan selle kirja, sulle! Juba paar kuud möödunud, kuid pole midagi sinust teada. Kuidas läheb? Millega tegeled?
Loodan, et sa vastad mulle, mitte ei jookse ära. Kui sa julged tulla rääkima, siis tea, et mind võib leida sealt, kus kõik alguse sai. Ma veedan siin nüüd suurem osa oma vaba ajast, mõtlen kõigest. Mina jään, siia, sind ootama..

Teavita ebasobivast sissekandest!