Teema: Lühijutud / Muu

Molen (0)

Puidust liistud, üks, teine, kolmas, neljas... jooksen mööda koridori. Mu kurgus pulbitseb juba skarletikarva rauamaik, ent sunnin liikuma oma tüsedaid ja viigipükse lämmatavaid jalgu. Viiulikohver riivab üht lakitud tooli ja see tõmbab vaiba kortsu. Kümned, kui mitte sajad helehallid uksesildid mööduvad mu silmist, sulades üheks. Huh.

Viimaks jõuan koridori lõppu, tõmban ühe kähiseva hingetõmbe ja uurin krüptilist plaani Nokia 1280st. Wifi... olen sunnitud pisut tagasi liikuma, õnneks vaid natuke... ei, siiski tagasi ukse poole... viimaks jään peatuma kreemika sissepääsu lävel, pulgad annavad märku.
Paar momenti jõllitan ekraani ja hingamine taastub. Ma ei saa sellest plaanist mitte midagi aru. Mitte kui midagi. Mis asi on E6? Mis asi on B5? Mis asi on parter 86A, A1, A10, 61D, 7B? Miks nad ei võiks inimeste keeles kõnelda, miks? Kas nad eeldavad, et ma sellest aru saan? Oleksin ma pidanud selle välja printima? Nii palju küsimusi, aga mitte vastuseid. Mul on kõrgharidus, jumal hoidku!

Olgu pealegi, rahustan ennast. Ma lähen sellest uksest praegu läbi ja trepist üles. Mu intuitsioon ütleb, et asun allpool, sest olen läbinud ainult kolm korrust. Kuigi kontserdisaal asub vist teisel... aga kõik need riietus- ning ettevalmistusruumid. Hmm, peab mõtlema.

Niisiis, teen ukse lahti ja astun mööda treppe üles. Väike pilk kellale kallab taas diislit jalgadesse ja asun vudima, kuigi süda ähvardab sõrmeotstest välja tulla. Jõuan punakasse koridori, eelmine oli kollane. Hmm, juba parem. Punakas tundub nagu teatriinimeste pesa või nii. Aina kultuursemaks läheb. Külm, soe, kuum... pilk peatub ühe ukse sildil ja jalad ka. See ei saa õige olla. Rekvisiitorite koridor. Olgu, lähen koridori lõppu, vaatan kas seal on mõni uks, ja siis tulen tagasi.

Kui mu sim kaart lumme kukkus, ei osanud ma arvatagi, kui peatselt asjake tarvilikuks osutub. Enamus asjaajamised ajan meilide kaudu. Säh sulle porgandit.
Märge kaks, kumbki neist üksikutest personalitiiva inglitest keda ma hingeldades tunnistasin, ei osanud mulle teed näidata, sest

"Ik ben Urmet en kijk..."
"Kakoi ad?"

Selles majas olen teist korda. Esimene kord oli kolmkümmend kaheksa aastat tagasi poistekoori liikmena. Märge kolm finished.
Klõmaki. Lukus. Pöördun jalapealt ringi ja kobin tagasi, aga olen juba nii väsinud, et pean hetkeks ühele toolile istuma jääma. Four, five... püsti, jooks, sammumarss. Tagasi koridori.

Samamoodi läbin ka sinise ja analoogselt kollase inimtühja koridori - mis nende koridoridega on. See ei saa õige olla. Kõik uksed lukus. Mitte ühtegi hingelist. Kas sellepärast, et on jõululaupäev? Kui vaatan uuesti mobiili ja näen et aega on vaid kakskümmend minutit, arvan hetkeks et näen und. Sellegipoolest sunnin otsustavalt liikuma, teate, sellised šokist tuimad jalad. Võtan uuesti plaani välja ja üritan aru saada kus olen, ent topin selle siis taskusse tagasi.

Täna õhtul toimub selles majas minu soolokontsert. Kahe tuhande tooliga saal on välja müüdud. Ja mina olen siin praktiliselt inimtühjas koridoride rägastikus lõksus.
Oleks ma pidanud arvama, et see nii keeruline on? Ma ei tea, mida arvasin. Mida mõtlesin. Ilmselt seda, et lihtsalt jalutan majja ja mingi nähtamatu koolitatud personalist koosnev lift kannab mu õigesse kohta. Et ma lasen ennast teenindada, sest olen ju... solist või nii. Reaalsus on aga see, et sain personalitiiva kiibi, majaplaani mida ei viitsinud välja printida ning magasin õhtupoolikuni, kuulmata äratust - ja pärast taksojuhile võlgu jäämist sisenesin majja. Mis sisenemine see oli, kasutasin kiipi ühel miljoneist ustest ning sattusin koristajate koridori. Mis sattumine see oli, jäin armetult lõksu. Uks ei avanenud, kui üritasin seda uuesti avada. Ja nüüd olen ma siin umbes nelikümmend minutit sihitult tiirelnud, mu kontsert algab kahekümne minuti pärast ning mul pole sim kaarti, sest see kukkus lumme mu teel Zeistist siia.

Nõme ja hukkamisele määratud plaan helendab ikka veel mu viigitaskus, kui abitult ühte kaamerasse viipan. Ekraan lülitub unerežiimile hetkeks, mil taipan, et tegu suitsuanduriga. Ma soovin et oleksin suits ja saaksin sellest õuduste majast välja heljuda ning kuhugi Hispaaniasse lennata. Rändaksin mööda kollaseid kraave valgete puidust aknaluukide vahelt sisse, Semaldino banaanikastmesse ja sulgeksin klappsilmad.

Urmet!
Jah.

One, two, three, four... seekord vasakpoolne uks.
Jõulukontsert. Kingitus ehk? Saaksin soovida?
Five, six, seven... see koridor tundub liiga tume... põrandad läigivad linoleumi järele. See pole piisavalt luksuslik, et olla teatriinimeste pesa. Ruumid 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, kas, mis.
Selliseid asju lihtsalt päriselus ei juhtu? Kas kellegiga on juhtunud?
25, 24... ei, välja siit tumedast, kustus lampidega hullumajast.
Sooviksin olla koristaja, kelle tööpäev hakkab lõppema. Longiksin koju ja jooksin tassi teed. Võtaksin Liptonit. Mõnda head puuvilja- või marjateed, need on mu lemmikud. Kodus on üks pood, kus...
Järgmine uks lukus, aga see, too.
Kiirustan korraks alla ja vaatan, kas see vasakpoolne suur uks avaneb.
Imekombel avanebki. Mahagonsammas-minisaal valgete kardinate ja siniste seintega. Sinna Urmeti õnnetud jalad saavad.

Ma ei taha telefoni vaadata, kui spurdin aina kiiremini mööda vaipa, kohvrisang higis... hea küll, need kolm pruuni ust, keskmine would do. Mulle nende ilme juba täitsa meeldib, tundub teatri moodi. Kõlaritest kostub vaheajameloodia. Sooviksin olla seal, kus... taipan, et tegu hoopis liftiga. Astun sisse. Tegelikult, mis pall see ikkagi on? Bowlingupall. Niigi alaliselt karmiinikarva, nüüd registri võrra tumedamaks tõmbunud ning leemendab. Hall ülikondki laiadel õlgadel paistab silma vesinikoksiidi rohkuse poolest.
Millist vajutame, Urmet? Vajutame B4. Uksed sulguvad ja teen peegli keharaskuse all nii märjaks et paar nire voolavad nikerdustesse. Mul pole aega passida, kas see tundub... issake, ma ei suuda enam. Samasugune nagu kõik muud. Kas peaksin lifti tagasi minema? Ei. Ei, välja. Vaatab natuke veel. Vaatab ringi. Kohe leian. Kohe olen seal. Uksed 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, koridori lõpp. Uus ussike… 29 11 12 three four... Röögatan ahastuse koridori luksuslikku sametisse. Ma ei taha vaadata seda telefoni, ma kardan. Aidake!
Jooksen edasi.

Lõpuks mil järjekordne hall trepikoda mu silme ees avaneb, võtan tuurid üles ning hakkan astmetest vantsima. Otsustan, et lähen nii üles kui võimalik. Koridor polegi nii lõpmatu kui arvasin ja juba pooleteise minuti pärast avastan end ühe puust raske ukse ees. Avan asjanduse peaaegu alistunult ja mul hakkab paugupealt külm. Kas see on, mis... proovin mitmeid uksi. Xibalba jääkelder jahutamas mu niisket kehakatet. Väga, väga mittesoe.

Olin parasjagu käpakese lingile asetanud, kui see kukub sealt suure võpatusega. Keeran ringi ja teretan vastu.
Inimene...
Mitte küll kõige harilikuma välimusega, ent siiski inimene. Mõne sekundi vältel ujun kergenduses.

"Ik ben Urmet..."
Aga ta ei lase mul edasi rääkida. See imelik teatraalne kuju võtab mul laiast hallist varrukast kinni ja hakkab kuhugi vedama, nagu oleks seda terve elu oodanud. Mu silme eest ujuvad mööda seigad, mil olin veel väike sõrnik ja õpetaja mind kättpidi teiste juurde juhatas, kui olin ekskursioonil ära eksinud.

Pikas punase-oranžilaigulises suvekleidis, ent silmnähtavalt poiss. Jah, ütleks et poiss mitte mees... ent sellest on raske aru saada. Ta gingerjad juuksed nagu oleks parukas, aga ei oleks ka, meheohtu poisi või poisiohtu mehe kohta on need nagu titesalgud, nagu pajutibukesed kraavipervel. Jah, need kaunid naturaaloranžid salgud on seotud kahte punupatsi ja lehvivad hoogsasti. Karvased jalad on täiesti paljad ja kõhnad, ta on minust pisut pikem, aga, aga... ta liigutustes on midagi graatsilist, midagi vilunut... ent samas dramaatilist. Ta on nagu Hamlet lõpuvaatuses, mind vedades mööda tolmuseid koridore, mina lummatuna talle järgnemas - viigu kuhu iganes - ma ei pea enam ise pea kaotanuna tormama, see kõhetu Pipi tunneb teed. Sulgen lausa silmad ja kujutlen end Semaldino banaanikastmes, kui löön pea nii tugevasti vastu üht puidust pööninguposti, et terve pea kõmiseb. Oiatan tahtmatult ja traatjas Efraimipoeg oiatab nagu sarkastiliselt kaasa. Ta oie kestab umbes neli sekundit kauem kui minu oma ja lõppeb vilina ning delfiinilaksatusega. Aga nii pime on et ma ei näe näppugi suhu pista, tema näost rääkimata.

Viimaks jõuame mingisse... kohta. Musta ruumi, kus lõhnab nagu teatririie. Hingeldan, hingan sisse ja välja, oodates et midagi juhtuks. Ma ei pea seda kaua tegema.

"Pasi."

Sirutan tervituseks käe, aga ta jõuab must ette ja surub silmnäo mu kraesse. Ehmun ja ei suuda end kohmetusest eriti liigutada. Kas ta nutab...? Või naerab? See oleks nagu midagi vahepealset. Aga kummalisel kombel pole mul kuigi ebamugav. Ma nagu kuulun siia stseeni, stseeni, mida pole filmitud ja mis ei valluta kinolinasid üle terve maailma.

Seal me oleme, Pasi ja mina, sõnatus vaikuses, tema kummaline natüürmortlik presents olukorra eksistentsi õigustamas. Kui ta silmad uuesti minu poole tõstab, need on kuivad, näen ta nägu - silmade värvi vist polegi, aga tumedad kulmud on paksud ning vormitud, nägu piklik, jonnakas, kahvatu, terav...

"Pasi..." kostub mu liiga hele hääl ja hakkan taskust telefoni võtma, et kella vaadata. Ta peatab mu käe - ta randmed on väga kondised ja külmad.

"Pasiiiiii," kordab ta mu häälitsust, imiteerib kui lustakas mudilane. Pisut kõigub üles ja alla, värvikalt ja ilmekalt. Jalad on ta lootoseasendisse ristanud, ta kõõlub kondiste ristluude peal. "Pasi!" "P, p..." korraga jääb vait ning kandilised silmad vaatavad teraselt minu omadesse. Need suurenevad, kulmud kerkivad. Mu käsi on telefoni ümber higiseks tõmbunud, ma miskipärast ei julge seda välja tõmmata. Ta nägu ligineb paar sentimeetrit ja see helendus tungib minust läbi, kui ta jälle eemale tõmbub, seljaga minu poole kaob ning nurga taga midagi kohmitsema hakkab.

Tõmban telefoni järsu liigutusega taskust välja.

21:24. Mu suu hüppab lahti, midagi kuuma nöörib kurku. Ilmselt paanika. Ma ei saa siia jääda, peaksin olema juba, ma tahan olla...

Võpatan, kui mu selja taga kostub kurin. Pasi väänab teravate küüntega, haiglaslikult palavikuliste liigutustega telefoni ja raputab metsikult mu kätt, kui ma kohe korpusest lahti ei lase. "Pasi..." üritan ma. Raputused lähevad üha tugevamaks, neisse sugeneb noormehele iseloomulikku jõulisust. Mu käsi liigub trotslikult kaasa nagu tiigri suus olev makaron. "Pasi, palun..." ütlen nagu naine, aga oleksin pidanud kohe lahti laskma sest ta muutub agressiivsemaks. Lasen telefonist lahti alles siis, kui Pasi on oma terava küünarnuki vastu mu kõhtu surunud ja mobiil katuseaknast välja lendab. Jah, selle on ta avanud, õlapaeltega pikkadele naistele mõeldud suvekleit pakases lehvimas, nii palju kui saan seda kasinas valguses üldse näha. Kuuleme mõlemad, kuidas see nuppudega armetu seebikarp katuseharjalt alla libiseb, siis sulgeb ta ropsuga katuseakna ja toob esile paar nuuksatust. Nina luristades kaob ta taas gobelääni taha ning jään talle nõutult järele vaatama. Tunnen end nagu Marss, kellele Veenus andestab.

Korraga kaigub üle kogu ruumi ootamatult valjusti ksülofoni meloodia - see kuulutab vaheaja lõppu. Kuulen musta raske ja tolmuse kanga tagant, kuidas Pasi liigutused muutuvad rapsimiseks, samas on neis midagi korrapärast. Viimaks ilmub ta varjudest välja ja liigub pikkade sammudega mu selja taha. Ta võtab oma tugevate haaradega mu õlatekstiilidest kinni, pole aga kahjuks selleks piisavalt tugev et mind marionetina liigutada, pean ise püsti tõusma. Seda ma teengi, endiselt lummatuna et teise hingelise leidsin, valmis andestama nii mõnegi viperuse. Kui tahan astuda väikesesse puidu järele lõhnavasse koikusse, kus on üllatavalt soe, hüppab ta lustakalt minuni, nagu ei olekski hetk tagasi olnud raevumas. Naeratusega, korrapäraste hammaste välkudes lükkab ta mind kahe peopesaga vastu rindu natuke tahapoole, pean ise selja taha vaatama, et ei komistaks. Ma peaaegu teen seda, vaarun pisut, aga ta lükkab mind edasi, kuni jõuame ühe väikese lauakese juurde. Sealt ta võtab kartongist sünnipäevastiilis torbikumütsi ja asetab selle mulle hellalt pähe. Ta ei laksata kummiga, vaid sätib ettevaatlikult torbiku paika ning pühib servadelt tolmu. Tunnen end nagu ema käte all, kui ta ülestõstetud käsi, kaunist kleiti ja vaikset nohisemist kuulen. Seejärel paneb ta ühe ka endale ja laksatab naljaviluks väga räigelt kummi vastu kurku. Kummi alla tekib momentaalselt verevalum, krimpsutan nägu.
Pasi võtab mul taas varrukast ja tirib natuke edasi. Puit kriiksub. Kergenduseks tunnen, et läheb veel soojemaks, ausaltöeldes olin külmumas. Paistab et oleme kohale jõudnud, sest ta seab mind istuma ja võtab ära osa põrandast, see on nagu mingi luuk, see on nagu mingi...

Tardun. See on kontserdisaal! Me oleme kontserdisaali kohal!
Ma ei näe väga palju... tegelikult näen küll. Ma näen suhteliselt kõike. Ma näen inimesi, ma näen pominat, mõned indiviidid liiguvad veel ridade vahel. Ma ei näe orkestriauku, sest seda polegi. Kontserdisaal. Me oleme kontserdisaali kohal. Muutun valvsaks. Kas see pole...

Korraga tahaksin kergendusest nutta. Mis siis, et olen oma ettenähtud lokatsioonist umbes sada meetrit kõrgemal ja mu etteasteni on arvestatavalt neli minutit aega. Teate, milline tunne on joosta mööda neid lõputuid koridore ja olla nii abitu, mitte kusagil näha seda ainsat paika, kus pidin lõpetama. Olin eksinud. Ma ei teadnud, kus on kontserdisaal. Nüüd tean. Nii on palju parem. Lõpuks olen kohal... naeratan Pasile läikivate silmadega, aga ta ei pane tähele, sest nokitseb midagi enda ees oleval... ma ei tea, mis asi see on, ent sel pole tähtsust. Kindlasti viib siit nüüd alla mõni trepp või mõni lift või...

"Pasi..." teen ettevaatlikult katset. Ta vaatab momentaalselt minu poole.
"Kun je me vertellen, hoe kan ik beneden komen... downstairs? Can you lead me downstairs... please?" võtan oma halva inglise keele kokku.
Ta ei tee mind kuulmagi. Ta pöörab oma järsu lõuajoone minu poole ja jätkab oma tegevust. Muutun närviliseks. "Pasi." Ta ei reageeri.
Ma ei taha praegu mingeid jamasid.
Aga ma pean teda kõnetama. Ta ei reageeri. Aga ma pean teda segama. See on täiesti minu tahte vastane akt. Otsustan, et hakkan isetegevusega olukorda lahendama. Mul on pahaendeline tunne, aga mul ei jää valikut, ma ei saa kontakti. Pealegi märkasin siin vahetus läheduses mingeid platvorme, mis sarnanevad üsnagi heli- ja valgustehnikute tõstukitele... niisiis jätan Pasi keskendunult kohmitsema, tõusen aeglaselt püsti ja hiilin hästi vaikselt ruumi vasakusse poolde - see on ka eraldatud musta tolmuse kanga abil. Liikudes näen, et ilmselt on kogu territoorium poisi omanduses, kõik on tegelikult üsna korrapäraselt sätitud. Kindlasti ei tohiks ma siin olla, see teadmine vibreerib jalataldadest kuulmenahkadeni.

Ma ei näe kella, aga tean, et see saab iga minut pool. Pean kohe midagi ette võtma, pean alla saama, näitama, et olen kohal. Publik ei tea veel midagi, kuigi seal taga nad on ilmselt lõhkumas.
Jah! Jep! Vähemalt midagi on selge. Need on tõepoolest puldid. Korralikud puldid vilkuvate tulukeste ja sadade arusaamatute nupukestega. Kummardun ühe kohale ja uurin pingsalt peaaegu pimeduses nupustikku, kui ma näeksin siin midagi... ma ei julge neid hetkel vajutada, aga üritan sotti saada. Kui see poiss ometi räägiks minuga. Võpatan... aga ainult sellepärast, et saalist kostub järjekordne ksülofonimeloodia ning meeldetuletus selle kohta, et telefonid tuleb välja lülitada. Kui ma ometi saaksin siit kuidagi...
"Parimaid kontserdielamusi soovib..." ning kõik inimesed ongi oma kohtadele jõudnud. Laetuled pimenevad. Kui ma kohe midagi ette ei võta, siis...
Ja hakkan tegutsema.

Vajutan otsustavalt üht nuppu. Koheselt kustub ära üks massiivne orkestrile suunatud tuli. Pasi märkas. Pidi märkama. Siiski ei kuule ma midagi. Mul on vähe aega, seega hakkan kõiki nuppe segiläbi toksima, et kuidagi tõstukini rihtida. Jätan ühe puldi sinnapaika, kui taipan et see on vaid valgustusele... kuidas selle vasakpoolsemaga? See tundub olevat...

Jõudsin just märgata, et üks tõstuki ümbruses olevatest laekonstruktsioonidest kergelt nõksatas ning hakata ülejäänud nuppusid tuhlama, kui aeg sai otsa. Kuulsin enda taga samme ja tõmbasin viimases ahastuses labakäega üle terve puldi - tõstuk liikus tõepoolest -, kui Pasi räme jäine käsi mu sõrmed plastmassilt ära pühkis. Issand, kuidas ma teda tegelikult kartsin. Aga adrenaliin sai minust võitu. Võtsin kokku jõu, suutsin end, selg ees, välja vingerdada ja roomasin metsikult oma viiulini. Keegi haarab mu torbikumütsi tipust ja ma peaaegu lämbun topeltlõua ja veniva kummi koosjõu mõjul. Õnneks laksatab see katki ja Pasi kukub, selg ees, otse musta kardinasse. Kasutan viimast hetke ja hüppan, viiulikast käes, tõstukisse, kahmates kaasa ka puldi. See oli õige pult, olin olnud andekas - tõstuk liigub paar korda abstraktselt edasi-tagasi.

Olin hüpates kõhuli käepidemele vajunud - see oli tegelikult väga valus - ei üritanudki end püsti ajada, kahlasin näppudega üle klaviatuuri selle osa, mis minu arvates oli tõstuki liikuma pannud. Liikusin siia ja sinna, üritasin hoida näppe pikemalt nuppudel, ent platvorm ei allunud mu korraldustele nii nagu oleksin tahtnud. Korraga jääb platvorm üldse paigale, nõksatab paika, väriseb natuke ja sureb siis välja. Palun, palun, palun... mõtlen ma nuppe toksides. Järgmine nõksatus aga lükkab pea juba ettepoole, kaelaga vastu trossi, sest hakkan selg ees liikuma, vales suunas.

Kahvatud sõrmed varitsevad ämblikuna seadmetel. Samal hetkel hakkab mängima orkester. Kaunid helid saadavad poissi, kui ta valge nägu aina suuremaks muutub. Pisarad ja tatt on ta näo täiesti ära määrinud, mingiks abstraktseks olluseks. Tagurpidi U ning grimassis moondunud viha jõuab peaaegu minuni, kui ma teen viimase lükke, kahman viiulikasti, võtan kahe treenimata käega tumerohelisest velvet-teatrikangast kinni ning hüppan tõstuki pealt lava suunas.

Publikut läbib ühtlane karjatus, hetke pärast veel suurem, segiläbi kiljatuste ning appihüüetega. Lendun kalkuleerimata viske ja pooliku saltoga kardinat rebestades puulaudadele, ise olen siruli maas, löön ka lõua keskmise jõuga vastu pinnast ära. Ülikond läheb katki. Kardin pehmendab mingil määral mu maandumist.

Mulle küll, ent mitte talle. Seal ta ongi, liikumatult lebamas, nägu vastu maad. Ta, raisk, oli mu viiulikastist kinni hakanud. Tundsin ta vääramatut - tegelikult mitte eriti suurt - keharaskust, kui võrestikult alla libisesin, siiski läksid ta sõrmed enne lahti kui oleksid ka minu kaasa vedanud.

Saan end kuidagimoodi püsti ja kummardan. Publiku seas valitseb vaikus, enamik vahivad pipi-poissi, kelle pea ümber olevad puulauad ei ole enam puhtad. Orkestriliikmetest pooled on püsti karanud, mina aga suunan nad solisti kombel kohtadele ning naeratan rahustavalt. Pilgutan ühte silma ja astun dirigendipulti, et anda verbaalse suhtluseta märku - me jätkame. Olen nii suures kergenduses et oma etteasteks jõudsin, kõik muu on nagu udu. Tegelikult võiksin hõljuda. Niisiis, orkestriliikmed istuvad kuulekalt maha, kuigi pooled neist vahivad veel pipi-poissi. Lavale jäid õnneks mõned suhteliselt ägedad ja huvitavate värvidega tuled, milled ma olin kogemata sisse lülitanud, kuigi üsna korratult. Pipi-poiss jääb pimedusse, ainult üks ta karvane jalg on sinises valgusvihus, sellepärast nad ilmselt vahivadki.

Teen viiulikasti lahti ja annan terveks jäänud viiulile musi - minu tuhande kahesaja eurone viiul! Isegi poogen on terve. Hõõrun pisut kampoliga lumivalgeid jõhve ning võtan välja noodid. Laotan need hoolikalt noodihoidjale, niisutan suus sõrme ja sirvin õige koha. Repertuaar on mul igatahes peas nagu aktsiisimäär, selle eest laita ei saa. Sirutan parema käe välja nagu kotkas ning tõmban sujuvalt esimesed noodid. Orkester teab mida teha, me oleme harjutanud. Üsna pea hakkab mu tagantki kostma nii tšello-, kontrabassi-, viiuli-, flöödi-, trompeti- kui harfihelisid. Kõik jõulumaiguline, vaid kauneim klassika. Mängime laitmatult ning poole etenduse pealt hakkab sadama programmeeritud lumi, just nagu algselt plaanitud. Meie taga hiiglaslikul projektoril kuvatakse katkendeid populaarsetest jõulufilmidest nagu Grinch, Üksinda kodus, Polaarekspress ning paljud teised. Üllatusena kuvatakse ka jõulukohandusi paljudest ajatutest filmidest, mõned lausa mustvalgel. Ühel hetkel patsab mu taga Chaplin, teisel jälle Méliés oma hoolikalt konstrueeritud kavanditega... etenduse lõppedes kohtame tormilist aplausi ning mitte ainult mina, vaid mu tore orkester, kõik me jagame autogramme südaööni.

Seekord läks õnneks! Vrolijk kerstfeest seitsme tuuliku maalt!
Urmet.

Teavita ebasobivast sissekandest!