Teema: Võistlused / Kord ühel vihmasel ja tormisel suveööl... TULEMUSED

Iida (0)

Ärkan võpatades. Elutuba lööb hetkeks valgeks, seejärel kõlab kõue kõmin. Tuba mattub taas pimedusse. Olin jäänud vist diivanile magama. Mudin käega oma kanget kaela ja tõusen püsti. Õues valitseb torm. Vihmapiisad peksavad halastamatult akent ja lähedal seisva puu oksad kraabivad maja seina.

Torm pidi algama, kui ma magasin.

"Iida," ütlen vaikselt.

Minu armas segavereline koer Iida elab väljas kuudis ja ta kardab väga välku. Tavaliselt olen ma ta tuppa võtnud äikesetormi ajaks. Jooksen kähku välisukse juurde selle lahti lükates. Vihm ja tugev tuul tervitavad mind.

"Iida!" karjun ja näen, et kuut on tühi. Teda pole seal. Torkan kähku jalga tossud ja viskan selga kileka enne, kui ma välja kihutan. Näen, et Iida on ennast ketist lahti tõmmanud.

Mind haarab paanika. Kas ta jooksis hirmust metsa? Mul pole aega kaotada ja tuiskan metsa puude vahele. Jooksen teadmata täpselt, kuhu. Hüüan Iida nime ise aina edasi liikudes. Ma pean ta leidma. Pisarad tahavad silma tungida. Iida on mu ainus sõber.

Jään äkki seisma. Ma ei tea, kus ma olen. Proovin tuldud teed pidi tagasi minna, aga ma ei mäleta õiget suunda. Hakkan taas jooksma. Sammal ja maas vedelev puusodi mööduvad mu jalge alt aina kiiremini. Puuoksad löövad valusalt vastu nägu, aga ma ei peatu. Kuulen enda valju hingeldamist isegi üle metsiku raju. Pean siiski lõpuks hingamiseks peatuma.

Kuskil mu lähedal raksatab puu.

Ehmatusest astun paar sammu tagasi, komistades ja selili kukkudes. Tunnen, kuidas miski mu paremat kätt vigastab. Uratan korra valust ja taipan tõsiasja.

Ma ei jaksa enam. Kõik mu lihased on väsinud. Ainus, mida ma tahaksin teha on sulgeda silmad ja sinnasamma igaveseks jääda.

Sulgengi lõpuks silmad.

Ma olen märg ja mul on külm. Ma ei tea, kas ma pääsen siit kunagi.

Äkki võbeleb miski mu suletud laugude kohal. Avan kiirelt silmad, nägemaks midagi kollaselt helendavat mu kohal hõljumas. Asi pole suurem, kui hernetera. Otsin endast jõu, et uuesti püsti tõusta. Pisike kera ei hakka enne liikuma, kui mina olen turvaliselt kahejalaga maas.

Järgnen hüpnotiseeritult helendusele. Mulle meenuvad vanad jutud, kus virvatulukesed inimesi hoopis sügavamale sohu juhatasid, kuid see tuluke on mu ainuke lootus.

Korraga seisan ma oma maja trepil. Ma ei mäleta, kuidas ma metsast välja sain ja kuhu kadus, mind aidanud tuluke. Mu selja tagant kostab nuuksumist. Keeran end ringi ja näen Iidat oma tavalisel kohal hirmunult kössi tõmbunult. Torman koerani ja kallistan teda. Vabastan looma kiirelt ketist ja suuna ta tuppa.

Kaminas põleb juba tuli, kuigi ma ei mäleta seda süüdamast. Iida lippab kiirelt tule äärde ennast soojendama. Ma võiksin arvata, et metsa sattumine oli uni, kuid mu käe ümber on valge side. Teen endale kiirelt tee ja istun pehmesse tugitooli kamina juurde.

Vaatan maas pikutavat tuhakarva Iidat.

Mõtted ei anna mulle siiski rahu ja ma otsustan kirjutada üles need kummalised sündmused, mis toimus, kas mu peas või päriselt metsas.

Ma ei saa iial teada, mis tegelikult sellel ööl juhtus.

Teavita ebasobivast sissekandest!