Melomaani ülestunnistus (7)

Kujutage endale ette pikka hilisõhtust jalutuskäiku mööda mustvalget udupilve mattunud männimetsa. Päike on juba pikemat aega loojunud ning Teid ümbritsev atmosfäär on hõre. Totaalse pimeduse saabumist on märgata justkui kiht-kihi haaval ja samas kattub maapindki öökülmaga.
Jõudnuna sügavamale, ei paista enam ühestki ilmakaarest väljapääsu sest metsast, ent see Teid ei heiduta, kuna lõpuks pole Te sel randevuul üksi. Siin kohtute Teie ning Te parim sõber - võimalik, et ka Te hingesugulane. Tal võivad olla pikad siidpehmed juuksed, mis lehvivad õrna jaheda tuulekese käes ning puhevil rinnuni ulatuv habe, mis kaitseb teda külma eest. Samas võib ta olla hoopis lühikeste juustega või täielikult palja peaga. Tal võivad olla tumepruunid silmad, mis jätavad mulje nagu oleks nad musta värvi või siis rohelised silmad, mis on maailmas teiste silmavärvide kõrval üpris haruldased. Ta võib olla keskmist kasvu ja tugevate käte ning mõnusalt pehme kõtuga (''kõht'' hellitavalt) või pikk ja kondine. Ta võib riietuda üleni musta või paista välja värvilise ja kirjuna. Kuid üks on kindel - Ta on väga tähtis osa Te elust.
Ta on alati olnud Teiega läbi paremate ning halvemate aegade ning on seda edaspidigi. Ta on Teiega alati, kui Te tunnete, et on raske leida kübetki õnne ja rõõmu elus ning siis, kui Te ei suuda oma eufooriatunnet ohjeldada. Te kujundate, täiustate ning parendate üksteist. Teievaheline side on surematu.
Olen melomaanina enam kui kindel, et oma parima sõbra, muusikata, oleks elu palju masendavam. Seega, tahan ma südamest tänada muusikat oma eksistentsi, kuulatavuse ning kujundatavuse eest.