Sõda aastast 1978 (122)

Sõda aastast 1978 täpsemalt viiendast juulist oli alanud. Üheski sõjas ei osalenud nii palju sõdureid, üle 10 miljoni inimese hukkus. Ühel pool sõdisid : Saksamaa, USA, Türgi ja Bulgaaria ning tesel pool : Venemaa Austria-Ungari ja Prantsumaa

Ema lausus : " Paljud pered, vangid, orjad, naised ja mehed üritavad põgeneda, aga see ei õnnestu ilmselt mitte kellegil asjatu vaev lihtsalt jooksevad ise surma ." Ma ei olnud ema suhtumisega nõus mu hinges pesitses väikene tahe minna sõtta ja võidelda, ma ei saanud aru miks, alati olen ju mina see tüdruk kes kaitseb teisi, aitab ja on kõigiga sõber, aga nüüd tahab see tüdruk minna sõtta võidelda, tappa, langeda ? Vaatasin kalendrit oli September ja see tähendas, et Saksamaa oli jõudnud Pariisi, meie kodulinna kohta mida oli Saksamaa juba ammu tahtnud hävitada. Kuulsin röökeid, anumisi ja pauke, ning tardusin oma tuppa kartes, et kohe tullakse ja rünnatakse ka meid võtsin oma päeviku, kirjutsin sinna kõik mida arvasin, kõik sõjast mida hetkel teatsin, isegi oma testamendi, kuigi mul eriti mingit vara ei olnud. Kirjutasin sinna isegi oma viimased soovid ja oma kõige suuremad saladused, sest enam ma ei hoolinud nendest pisiasjadest, hoolisin ainult oma elust ja perest, lõpetasin päeviku sõnadega : " Kõik mis siin maailmas hetkel toimub on VALE ! " Panin päeviku võtmega lukku, luku ja päeviku padja alla tagasi, ning läksin kööki kus oli meie maja ainukene aken, ültse oli meil majas kokku kolm tuba. Kui aknast välja vaatasin, nägin põlevat maja ja selle maja kõrval lebas üks poiss... ta oli surnud. Poiss oli ju kõigest viie aastane, pisarad aina voolasid allapoole. Ma karjusin ja jooksin uksest välja, ema palus, et ma ei läheks ja üritas mind takistada kuid see ei õnnestunud. Jooksin otsides vastust sellele toimuvale, kiirustasin kirikusse, et palvetada kõigi pärast kõigi hea ja kurja, õige ja vale. Kuid minu silme all tapeti preester, tardusin kõigest väest, aga ka mind võeti kinni. Tuntsin kuidas mulle nool jalga lendas. Sellel hetkel tundus, nagu oleks mu hing muutunud Saatanaks. Võtsin oma jõu kokku ja rabelesin ennast lahti. Karjudes : " Isa, isa kus sa oled ? " Jõutsin kuidagi ime kombel isa töökohani, nägin ühte meest ja siis mõistsin, et see on mu isa... ta oli surnud. Toetasin ta pead oma põlvele, ning vaatasin talle oma elus viimast korda sügavale silma sisse. Võtsin ta käest medaljoni, ning riputasin selle endale kaela, sest see polnud just tavaline medaljon, see oli medeljon mis oli mu isal olnud oma sünnist peale, ta ei võtnud seda kunagi kaelast. Mul voolasid pisarad kõigest väest, ma mõistsin, et kõik on lootusetu, et me kõik sureme ... EI MA PEAN VÕITLEMA. Võtsin maast mõõga, ning läksin sõtta. Mina 14 aastane Katariina läksin sõtta, see oli uskumatu kas on siis õige minna 14 aastaselt sõtta ? Selle mõttega unustasin kõik. Keegi hüppas mulle selga, ründas mind noaga. Silmeeest läks kõik mustaks, ma ei saanud enam aru kas nüüd ongi kõik ? Kas ma surin ? Ma ei suutnud endale seda mõtet sisestada, vihast torkasin oma ründajale mõõga kõhtu. Ta suri, peale seda mõistsin, et ma pean minema ja võitlema, enam mul ei olnud teistest vahet, võitlesin ainult enda pärast. Ma ei teadnud enam mida teha, olukord oli minujaoks tõsiselt keeruline ja pealegi ma ei teadnud enam millised sõdurid kaitsevad mu kodumaad ja millised mitte. Vaatasin taevasse ja nägin üleval Vene lennukeid mis loopisid alla suuri pomme, oi kuidas ma teada tahtsin kas Vene on meie poolt või ei ole. Jooksin Presidendi maja poole otse Presidendi kabinetti. Ta kabinett oli ääretult sassis, otsisin sealt võimalikke pabereid kus oleks kirjas Prantsusmaa liitlased. Peale pikka sablimist ta kabinetis leitsin pooliku paberi millel oli kirjas : " Kas sina Prantsusmaa President oled nõus sõlmima Saksamaa ja USA-ga liidu ja tulla üle meiepoolele, ning hävitada koos Prantsusmaa ? Sinu kasumid peale Prantsusmaa hävitamist oleksid : Sa saaksid Inglismaa kuningaks ! Olete nõus ? " Karjusin täiest kõrist üle Presidendi hoone reetur. Võtsin ka kabinetist binokli ja otsisin sellega õuest Presidendi ülesse siis jooksin õue, ning suunasin oma mõõga temapoole, ta sai haavata, ning suri kohe. Ma isegi rõõmustasin natukene tundus, nagu kivi oleks südamelt kukkunud. Aga muidugi peale seda õnnestunud katset mind märgati ja sõdurid tormasid minu poole, ning sain noa selga. Langesin armutult maha ja nägin Saksa sõdureid ümber minu kes karjusid : " Vladmiri tütar tapke ta ! " Peale seda karjumist ei suutnud ma enam ennast liigutada, haarasin vaevu oma kaelast isa medaljoni pigistasin seda nii kõvasti kui sain samal ajal voolas kätest veri... ja siis muutus silme eest kõik mustaks ma nägin enda ümber ingleid ja surin...


Sõja võitis : Saksamaa, USA, Türgi ja Bulgaaria aastal 1981. Täpsemate andmete kohaselt võttis sõjast osa 89 562 800 meest ja mõningad naised ja lapsed. Hukkujaid oli meeletult, peale sõda oli enamus maailm maatasa tehtud ja igalpool vedelesid laibad ja relvad.