LAUL SUUREST ARMASTUSEST
(I. Orro / J. Smuul)

Ennevanasti, ennevanasti oli seadus rangem,
kombed olid valjemad ja armutunne kangem.
Poisid läksid läbi öö, kas olgu rindu hanged -
kas saan kätte kallima või valges tuisus langen.

Ööd siis olid lühemad ja vööd siis olid pikad.
Olid tormid tüdrukud - need polnud nüüdsed plikad.
Poisid laulsid akna taga nagu noored kikkad.
Laulgu, musu ega muud ei saa!
Noh, minge ikka!

Armastuse pärast mõni kiilasjää peal roomas,
mõni löödi lombakaks ja möni hakkas jooma.
Ligunesid soolveetõrres nagu rangiroomad,
aga pärast tulid pulmad, tulid söömad, joomad.
Noh, minge ikka!

Siis võis keeda neiu hing kui suures katlas pigi,
poiss läks aina armsamaks, kuid ära anna ligi.
Aga kui siis kirikusse pulmarong läks rivis -
tundsid, arm viib õige mehe läbi halli kivi.