Arvustus. Velikije Luki põleb veel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jõuluks tuli uuesti välja 1989. aastal ilmunud "Jõuluks koju", põhimõtteliselt Velikije Luki ainus põhilise tegutsemisaja jooksul ilmunud uute lugudega album. Hiljem on veel ilmunud sünnipäevakogumik "Velikije Luki 15" (1997, CD) ja "Tallinn põleb" (2002, CD). Esimesel siis põhilised vanad hitid ja teisel ka põmst, a nats teised lood (osalt).

Naljakas oli selle 28 aastat tagasi kassetina ilmunud "Jõuluks koju" puhul see, et see oli hoopis teine Luki, mis tollased rajud pungid eelneva seitsme aasta jooksul kontserdil või mingitel udusalvestistel kuulma olid harjunud ja koosseis oli ka juba teine. Munk oli ja bass Pilt oli, aga soolokidral mängis briti uue laine mees Imre Orro ja bändis olid tänini kohati tegutseva teise koosseisu tüüpide Villu Tamme, Kuldar Hanstini ja Raik Kuusemetsa asemel 1987. aastal liitunud Ivar Kont ja Kristjan Mäeots. Orro ja Mäeotsa asemel veel tulid millalgi Toomas Penu ja Rainis Kingu hoopis.

"Jõuluks koju" oli/on psühhedeelne (õigem oleks öelda psühhootiline) new wave/ postpunk, üsna värske asi meie rockikultuuris 1980ndate lõpul. Munga ekstaatiline kreisi laulu- (ja lives tõmblemismaneer) jätkus, aga Orro kidra võttis ikka üsna lüürilisi, meloodilisi ja keerulisi ekskursse ette, lisaks mõned sahmakad dub'i, antirocki ja seda ja teist, ilmseid mõjutusi seejuures Public Image Ltd-st. Mitte eriti ilmseid, päris ilmne ei olnud õnneks miski. Aga siiski korralik plaat, mida purjus ohtlikult sõgedalt punkbändilt poleks oodanudki ja ma mäletan, et mõned truupead krimpsutasid nägu (mina mitte, krt).

Kassett "Jõuluks koju" sai omal ajal puntrasse kuulatud. Tervitusi siinkohal näiteks Pulgale, kellega sai seda lakkamatult käiatud prahi ja suurte pudelite seas mõnes keldris jm, The Cure ja Siouxsie And The Bansheese ja muidugi Exploitedi vahele. Vinüül on nüüd teretulnud, hea Mumm Records, kuigi CD ei oleks ka paha teinud. Paljusid palu siit ei saa netist kuskilt kätte, päris plaat on ainus võimalus (see on ainus võimalus, ainus-ainus võimalus), selle albumi lugudest vähemalt pooli ei vihu ansambel tänapäeval ka "juba soliidsemate härrasmeestena" harvadel esinemistel.

"Jõuluks kojul" on mu Luki lemmiklood: "Süütud väiksed loomakesed" (Orro-Tamme), "Toksikomaan" (Hanstin-Uukkivi), "Sadamas" (Orro täiega pluss hääl), "See vist ongi armastus" (Tamme) ja muidugi "Tallinn põleb" (Tamme). Kolm esimest esindasid tollal Luki uut lainet. "Väiksed loomakesed" oli vanal kujul küll vana lugu, aga sel uuel kujul hull, maniakaalne daabikohtadega mana (eriti lavalt). Tervelt kuus laulu on Imre Orrolt sel plaadil, lisaks kaks Villu Tammelt, üks Ivar Kondilt ja üks Kuldar Hanstinilt. "Oh laula ja hõiska" Karl August Hermanni sõnadele on siiani meeleolukas. Oleks nagu naljalaul, aga on gaas põhjas tõsiselt tehtud, samal ajal ikkagi huumoriga. Plaat on võibolla natuke kokku lapitud, hoogsad pogopolkad segi intellektuaalsete psühhomeelisklustega, meloodilised rockid sassi vana pungiga. A mis siis.

"Jõuluks koju" ei esinda ehk Luki 80ndate pöörasust. Pole ju tollaseid (ja praeguseid) livehitte "Viina veel", "To mr. Reagan", "Üleeestiline vägivald", "Südasuine sügise", "Õnn on elada me maal", "Agul", "Külm sõda", "Afganistan" jpm. Teisalt esindab ta 80ndate parimat eesti rocki just sellepärast, et omas ajas värske helikeelega ja ei kõla kehvalt ka täna, üldse mitte.

Natuke nostalgiat on ka lahe. 28 aastat tagasi olin ma 19 ja täitsa teine maailm oli. "Jõuluks koju" näitab, et mingi osa maailmast on sama, mingi osa uus, see plaat on praegu ise ka uus ja üldse on kõik suhteline ja pooled asjad imevad niikuinii alati.