koobas.hobune.stream
KUIDAS SAADA LORDIKS, SIBERI LORDIKS
Kuidas saada 40-aastaselt eluaegseks Suurbritannia lordiks, olles sündinud Nõukogude Liidus? Kas piisab sellest, et olla KGB ohvitserist miljardäri poeg? Või on vaja mängu tuua Läänes siiani armastatud Mihhail Gorbatšov? Või on vaja saada Briti kodanikuks ning jääda meelde kuninglikule õukonnale? Või tuleb lihtsalt saada Briti peaministri heaks sõbraks?
Kõik need eduks vajalikud tegurid on olemas Jevgeni Lebedevil, kes alates käesoleva aasta jõulukuust on ametlikult Briti parlamendi ülemkoja liige. Teda teatakse nüüd kui Siberi ja Hamptoni lordi. Kõige selle taustal kipub aga jääma kõlama üks paratamatu küsimus – kas kogu loo laiem taust ei viita mitte ühele killule Venemaa pikaajalisest mõjutustegevusest lääneriikide sisepoliitika hägustamiseks, antud juhul siis Suurbritannias?
Kogu see lugu tunduks uskumatuna, kui see poleks tõsi. Juba ainuüksi uue paruni tiitel – “Vene Föderatsioonis asuva Siberi lord” – kõlab 2020. aastal kui kehvapoolse romaani peategelase vägisi otsitud eripära. Huvitav, kas kuninganna Elisabeth II küsis selleks ka president Putinilt luba?
Asja teeb pikantsemaks seegi, et veel aasta alguses olid luureametid hoiatanud peaminister Boris Johnsonit Jevgeni Lebedevi ja tema isa kahtlasest taustast. Hoiatus jäi tähelepanuta, samas kui kontrolliprotsessis kukkusid läbi viimased kümme aastat parlamendi alamkoja spiikriks olnud John Bercow ning asespiiker Tom Watson. KGB polkovniku poeg sai lordiks, Buckinghami valimisringkonda parlamendis esindanud ja Brexiti debattide juhatamisega maailmas kuulsust võitnud Bercow aga mitte.
Moskva olümpia-aastal (1980) sündinud Jevgeni võlgneb oma edu isale Aleksander Lebedevile (61), kes justkui teadis juba koolis, kuidas pöördelisest ajastust jackpot taskus väljuda. Jevgeni sündis ajal, kui tema isa õppis Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis (MGIMO) rahvusvahelist majandust, omandades lisaks inglise keelele ka hispaania keele. Ilmselt jäi ambitsioonikas Lebedev (ta astus kommunistlikusse parteisse juba 19-aastaselt) silma KGB värbajatele, kes suunasid noore edasi õppima Moskva lähistel asunud Andropovi-nimelisse KGB instituuti. Nii sai Lebedevist Vladimir Putini ja Liibüa kunagise diktaatori Muammar Gaddafi koolivend. Praegu kannab see 1938. aastal asutatud spioonikool Välisluure Akadeemia nime.
Verivärske KGB välisluure ohvitserina asus Lebedev 1984. aastal diplomaadi kattevarjus tööle välisministeeriumisse ning 1987. aastal suunati ta lähetusse Nõukogude Liidu saatkonda Londonisse. Aleksander Lebedev on ise väitnud, et tema ülesanne Londoni saatkonnas oli tõkestada kapitali väljavedu Nõukogude Liidust. Tegelikkus võis aga olla täpselt vastupidine. Lebedevi haridus, ettevalmistus ja teenistuskoht sobisid ideaalselt osalemaks KGB laiaulatusliku operatsiooni läbiviimises, mille eesmärgiks oli laguneva riigi hirmus kommunistliku partei ja eriteenistuste miljarditesse ulatuvate aktivate peitmine variettevõtetesse üle maailma. Seda operatsiooni on esimest korda suurema põhjalikkusega kirjeldanud Financial Times’i endine korrespondent Moskvas Catherine Belton sellel aastal ilmunud suurepärases raamatus „Putini inimesed: kuidas KGB võttis tagasi Venemaa ja seejärel võttis ette Lääne“.
Me ei tea, kas KGB alampolkovniku Lebedevi kiire tõus ärimaailmas pärast tema erruminekut 1992. aastal oli seotud juurdepääsuga nn „partei kullale“, kuid kindel on see, et Londoni perioodita poleks temast saanud miljardäri. Grupi endiste diplomaatidega (kas mitte siiski endiste KGB ohvitseridega?) lõi Lebedev finantsettevõtte, mis asus aktiivselt osalema Venemaa erastamisprotsessides. Lisaks võimalikule algkapitalile tekkisid Lebedevil Londoni aastatel kontaktid Vene ärimaailma hilisemate tippudega nagu Vladimir Potanin, Mihhail Prohhorov, Vladimir Vinogradov, Sergei Rodionov, Vitali Malkin ja teised. Miljardär Aleksander Mamutiga olid nad olnud klassivennad. Vaevalt tosina aastaga oli ta tõusnud Forbes’i hinnangul 3,7 miljardi dollariga rikkuselt Venemaa jõukamate esiveerandisse.
Mõnede Venemaa analüütikute arvates võis Lebedevi kiire tõusu ja rikkuse taga olla lähedased suhted Nõukogude Liidu viimase juhi Mihhail Gorbatšoviga. Pole välistatud, et Lebedevi ja Gorbatšovi seovad kunagised telgitagused kokkulepped, mida võib vaid aimata. 2006. aastal ostsid Lebedev ja Gorbatšov Venemaa liberaalse nädalalehe “Novaja Gazeta” vähemusosaluse, päästes sellega väljaande pankrotist. Täpselt samal aastal sai ajaleht maailmakuulsaks pärast tema tuntuima ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrva oma Moskva koduuksel. Lebedevile kuulub ajalehest 39 ja Gorbatšovile 10 protsenti.
Kuid veelgi huvitavam seos Lebedevide ja Gorbatšovi vahel ilmnes Raisa Gorbatšova Fondi asutamisega 2006. aastal Londonis. Aleksander Lebedev annetas fondi käivitamiseks oma osaluse lennukite rendiga tegelevas ettevõttes, mille väärtuseks hinnati siis umbes 100 miljonit naela. Fondi tegevjuhiks sai ei keegi muu kui Jevgeni Lebedev. Näib, et vana Lebedev tasus Gorbatšovi ees justkui mingi võla ja ostis koos sellega nii endale kui oma pojale suurepärase sisenemispileti Londoni kõrgklassi.
Gorbatšova fond suutis ainuüksi aastatel 2006-2010 koguda vähihaigete laste toetuseks Venemaal ja muuks heategevuseks üle 13 miljoni dollari. Annetuste kogumisel mängisid olulist rolli suured galaüritused, kuhu tänu Külma sõja lõpetajana Läänes endiselt väga lugupeetud Gorbatšovile kogunes alati mõjukas seltskond. Näiteks 2009. aasta juunis korraldati kuninglikus Hampton Courti palees Raisa Gorbatšova Fondi neljas galaõhtusöök, kus lisaks Gorbatšovile mängisid kõige säravamat rolli just Aleksander ja Jevgeni Lebedev. Briti pressis levisid uhked pildid tuntud peokülalistest, kus Lebedevi kõrval olid menukirjanik J.K. Rowling, toonase Briti peaministri abikaasa Sarah Brown, näitleja, modell ja Jevgeni kooliaegne armastus Sophie Dahl, näitleja Vanessa Redgrave ja teised.
Võimalik, et just Gorbatšova fond sillutas Lebedevidele tee Londoni mõjuka konservatiivse õhtulehe The Evening Standard ostmisele. Igatahes kuulus Gorbatšova fondi nõukokku Dalily Maili meediagrupi omanikust miljardäri lord Rothermere’i (53) abikaasa Claudia. 2009. aastal omandas Aleksander Lebedev Rothermere’ilt enamusosaluse Evening Standardis, andes ajalehe tegevjuhtimise poeg Jevgenile. Ost ise oli sümboolne – 75 protsendi aktsiate eest käis Lebedev välja ühe naela. Aasta hiljem kergendas ta kukrut veel ühe naela võrra, saades sellega ka ajalehe The Independent omanikuks.
Suurbritannias paljusid üllatanud meediaostudega samasse aega jääb ilmselt ka Jevgeni tutvumine Londoni uue linnapea Boris Johnsoniga. Igatahes on noor Lebedev ja temast 16 aastat vanem Johnson olnud hilisematel aastatel kui sukk ja saabas. Koos on neid nähtud Londoni tänavatel valimiskampaaniat tegemas (2015), Lebedev on olnud Johnsoni külaline tema Islingtonis asuvas kodus (näiteks 2016. aastal koos Michael Gove’i ja tema ajakirjanikust kaasa Sarah Vine’iga; see oli vahetult enne Johnsoni otsust asuda toetama Brexiti kampaaniat) ja Johnson on käinud regulaarselt Lebedevi uhketel A-klassi staaridest tulvil pidudel.
Välisministrina käis Johnson näiteks 2017. aasta 15. detsembril Londonis Lebedevi korraldatud Nõukogude Liidu teemalisel stiilipeol. Üritusel osalenute kirjelduste järgi oli esimesel korrusel sõjaväevormis Stalinit kujutav seinamaaling, aknaid kaunistasid sirp ja vasar ning keset tuba asunud püstolikujulisest jääskulptuurist valas baarmen viinanapse.
Kuid veelgi kummalisema käigu tegi välisminister Johnson 2018. aasta aprillis, kui ta ilma ühegi saatjata lendas Itaaliasse Perugiasse Lebedevide villas toimunud erapeole. Lisaks sellele, et suurriigi välisminister ei hoolinud enda turvalisusest, teeb eriliseks sündmuse selle ajastus. Mäletatavasti uuriti sel ajal Suurbritannias peavarju leidnud endise GRU ohvitseri Sergei Skripali ja tema tütre Julia vastu korraldatud keemiarelvarünnaku asjaolusid. Just siis sai maailma avalikkus teada kurikuulsast Novitšokist.
Juba järgmisel päeval pärast 2019. aasta parlamendivalimiste ülekaalukat võitmist käis Boris Johnson koos oma elukaaslasega Regenti pargi veerel asuvas villas Lebedevide jõulupeol. Lõbutseva seltskonna seas märkasid ajakirjanikud endist peaministrit David Cameroni ja tema kaasat, aga samuti Cameroni kabineti rahandusministrit George Osborne’i, kes 2017. aastast on Lebedevide palgal Evening Standardis. Osborne tõusis tänavu Evening Standardi peatoimetajaks, tegevtoimetaja koha võttis aga üle endise peaministri abikaasa, Samantha Cameroni õde Emily Sheffield.
Lebedevi jõulupeol võis Johnson end hästi tunda. Mäekõrgune võit valimistel lõpetas parlamendis punnseisu ning nüüd ei seisnud Brexiti ees enam ühtki takistust. Raske on öelda, kui palju oleks valimistulemusi mõjutanud Briti parlamendi luure- ja julgeolekukomitees pärast Skripalide juhtumit koostatud nn Venemaa sekkumispoliitika raporti avalikustamine. Johnson jättis selle enne valimisi peaministri õigust kasutades tegemata. Ju ta siis ikkagi kartis, et see võib külvata segadust ja asjatuid küsimusi. Võib olla isegi tema seostest Lebedevi ja teiste konservatiive toetanud Vene ettevõtjatega. Raport jõudis avalikkuse ette alles seitse kuud hiljem, 2020. aasta juulis. Suurt tähelepanu see siiski ei äratanud, sest tundlikumad kohad olid selles salastatud.
Ometi tõdesid briti parlamendisaadikud oma uurimuses, et Venemaa sekkumine Suurbritannia sisepoliitikasse on aastate jooksul olnud ulatuslik. Seejuures toodi eraldi välja mõjutusohuna mõningate ülemkoja liikmete majanduslikud huvid Venemaal või nende seosed Venemaa riiklike suurettevõtetega. Rääkimata siis varakate Vene oligarhide tihedatest ja teinekord hämaratest sidemetest Briti poliitiliste ja äriringkondadega.
Ei see teadmine ega ka luurekogukonna hoiatus ei takistanud Johnsonil esitamast kuninganna Elisabeth II-le Lebedevi kandidatuuri eluaegse parunitiitli saamiseks. Jevgeni Lebedev naudib nüüd lorditiitliga kaasnevat immuniteeti ja eks ilmselt isa Aleksandrilgi on jälle üks tärn juures. Nagu ütleb Vladimir Putin, endisi KGB ohvitsere ju pole olemas.
PS: Seda lugu ajendas mind kirjutama nõutus selle üle, kui lihtne on Venemaa suurel ja sageli pikkade hallide varjudega rahal leida endale kasulikke mõjutusvahendeid või ka mõjutatavaid kontakte lääneriikide otsustajate seas. Ma ei kahtle hetkegi, et Suurbritannia on pühendunud NATO liitlane. Meil on brittidega eriline side, sest nende pataljon loob Eestile turvatunnet Tapal teenides.
Ma lihtsalt ei saa peast välja mõtet sellest, kui laiahaardeline võib olla Venemaa inforünde ja mõjutustegevuse tegelik ulatus. Me näeme, teame ja tajume ju ainult selle tühist ning sageli pigem ebaõnnestumistega seotud osa. Olgu selleks siis sekkumised Suurbritannia, USA ja mitmete teiste lääneriikide sisepoliitikasse või näiteks Kremli peamise oponendi Aleksei Navalnõi mürgitamissaaga. Kogu see räige muster sobitub kenasti Venemaa hübriidsõja ehk Gerassimovi doktriini, kus infooperatsioonidele koos küberdomeeni ja eriteenistuste kasutamisega on antud keskne roll.
Kogu loo puänt seisneb selles, et Lääs ja Venemaa elavad lihtsalt kahes täiesti erinevas maailmas. Venemaa on autoritaarne, Lääs demokraatlik, Venemaa on ekspansionistlik ja revanšistlik, Lääs jällegi rahu ja stabiilsuse nimel vastandumisest hoiduv. Mida aeg edasi, seda suuremaks on veelahe läinud ja see pole kinni üksnes Ukraina, Valgevene või ka Balti riikide saatuses.
Kommentaarid