Vene kasside hingeelust

 Ega see Grigori Služitel'i "Saveli päevad" mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Lapsepõlves ju hoiatati "Mumuu" lugemise eest, oleks võinud eeldada, et see laieneb muudelegi vene autorite loomaraamatutele. Ehk siis, loomasõbrad, olge hoiatatud! Muuhulgas, avastasin seesuguse lehe ja suisa äpi nagu "DoesTheDogDie.com" - kui sul on nõrkus mõne teema suhtes filmides ja raamatutes, siis siit saad teada, millest hoiduda.

Teisalt kirjutasin ma sellest raamatust päris palju toredaid tsitaate välja, seega päris mööda külgi maha jooksnud raamat ei ole:

• "Elusolendil on vaja pähklit, mille ta peitis ära palju-palju aastaid tagasi ja millest ta mitte kunagi mitte kellelegi ei räägi" (lk 62)
• "Ta taipas üpris varakult, et innukat saatus juhib, aga mitteinnukat tirib tagasi." (lk 48)
• "Ta jumaldas vaatlemist. Ta arvas, et ainus tegevus, mis on elusolendi vääriline, on ringi vahtida."(lk 49) (Mulle tundub, et siin on sõnastus veidi vildakas, aga ei saa enam kontrollida, kas päriselt oligi niisugune...)
• "Noorus põles tema akendes viimsete välgusähvatustena." (lk 79) (Njaa, kena viisakas ütlus minuvanuste kohta ju:)
• "Tundus, et nende näod on kukla taga kinni nööbitud ja kui kogemata riivata salahaaki, tuleb mask eest ja hakkab salongis õhupallina keerlema." (lk 81). Autor kasutab selliste olevuste kohta sõna "vanuritest neiud", mu emal on selleks "elatanud beib". Ma kujutan ette, et Moskvas neid juba jagub, meil, äkki pealinnas on rohkem?, eriti mitte, aga ma nägin Vilniuses üht nii hullu versiooni, sõber (meessoost, muide) sosistas selja tagant, et "oo ei, ära sa sinna vaata, sa ei saa öösel magada!", ma muidugi vaatasin ja see oli tõsiselt groteskne. Keegi, välimuse järgi oma 70-aastane, oli lasknud endale võlts põsesarnad panna (?) ja nahk üle kogu näo oli viimseni pingul. Huuled olid Vilniuse vanalinnas igal kolmandal paistes.
• "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) See on lausa imeliselt sõnastatud tähelepanek! Huvitav, kas issand hoiaks peast kinni, kui teada saaks, mida kõike talle ei omistata?

Veidi veel kassidest ja vene elust. Vaatasin neid aastakokkuvõtteid ja ei osanud ühtki teha, sest nii keerulised küsimused, eeldavad meenutamist ja puha. Aga aasta parim ost, seda tean ma küll, kassi pesa nimelt! Ma ei uskunud, et ta selle omaks võtab, aga raevukus, millega Tommy seda armastab, paneb mu häbenema kõiki neid aastaid, mil ta aknalaual pleedi peal pikutama pidi...Enne iga uneseanssi sõtkub ta pesa valjult nurrudes, mujal ei tee ta iialgi midagi seesugust. Mõeldes sellele, meenus, et minu lapsepõlve kass magas meil punalipu peal. Tal oli oma laud, kuhu siis, ilmselt mingi pehmema materjali kaitseks, oli asetatud Nõukogude Liidu punalipp. "Ega see kalts muuks ei kõlba", nagu vanaema mainis. Tagantjärele mõtlen, milline julge riigivastane tegu! Siiam oli vallutanud Nõukogude Liidu. Miks meil üldse see punalipp oli, ma ei tea. Äkki kunagi oli kohustuslik? Minu ajal oli meil välja riputamiseks igatahes ENSV lipp, see punane siniste lainetega. Mul oli õudselt kahju, kui selle asemele see igav sini-must-valge tuli, mu meelest olid lained hoopis ilusamad...

Nartsissismist

Ma isegi ei tea, kuidas ma neid videosid vaatama sattusin, aga see on lugu sellest, kuidas ma "Surviving Narcissism"'i avastasin, kuidas mu silmad avanesid ja ma otsustasin natuke Manjana mängumaale astuda, sest tavaliselt on tema neid psühholoogiateemasid lahanud oma blogis. Aga kuna ta viimasel ajal enam nii tihti ei kirjuta, siis minu väike panus teemasse.

Täpsemalt tekkis minul ahhaa!-efekt vaadates videot "8 küsimust, millele nartsissist vastata ei suuda". Hea lühike ja vabastas mu igasugustest kahtlustest, et ühe mu lähikondlase puhul on tegemist puhastverd nartsissistiga (mida ma olen alati kahtlustanud) ning ma ise siiski ei kvalifitseeru (olen end aeg-ajalt kahtlustanud). Küsimustest suisa 7 olid olukordadena ette ka tulnud, viimast, ignoreerimise kohta, ma siin ära ei too, sest see pole minu jaoks aktuaalne olnud ja ma ei oska kommenteerida. 

1. Millised on su sügavaimad haavumised?

Ok. Eestlane ilmselt üldse sellistest teemadest ei räägi tegelikult, aga vähemalt nartsissisti puhul on teada, et ta suisa naeruvääristab selliseid teemasid. Tema on tugevam, tema on kõigest üle, teda ei huvita. Minul mingeid nõrkusi ei esine! Võta ennast kokku ja püüa olla nagu mina (ok, sa ei saa iial minusuguseks, aga vähemalt üritada võiksid sinnasuunas!). Ise mingites olukordades kasutan ka seda taktikat, aga ma tean, et see on võlts. Ma saan päriselt ka haiget ja mind pigem ehmatab, kui inimesed leiavad, et minusugune on kindlasti kuulikindel.

2. Miks on sul nii raske tunnistada oma vigu?

Kaitsemüür on nii kõrge, vigade tunnistamine ähvardab taandada nartsissisti tavaliseks inimeseks. See on minu nartsissisti puhul suisa koomiline. Ta ei tee vigu! Mitte kunagi! Mitte väiksemaidki. Tema ei komistanud, sina nägid valesti - kuni sinnamaani välja. Ta ei naera iial enda üle, veel vähem laseb seda teha kellelgi teisel. Tema on eksimatu inimene. Kui ma talle ükskord mingi keelelise vaidluse puhul ÕS-i nina alla surusin, siis ta vastas, et temale õpetati küll teistmoodi! Ta räägib musta valgeks, kui vaja. Ma tahtsin öelda, et olen alati imetlenud su kangust, aga nüüd saan aru, et kahjuks oled sa lihtsalt rumal. Möönan, et vahel on raske vigu tunnistada, aga niimoodi ennast petta ma ei suuda, uskudes, et tagasi ajamine teeb mu millekski muuks kui naeruväärseks. Parem on ise enda üle naerda. Nartsissist ei suuda. 

3. Miks sa pead vajalikuks võõrastele hea mulje jätmist?

Võimalus leida imetlust. Võimalus teeselda. Kuigi pea kogu nartsissisti olemus on teesklus, siis päris võõrastega, kes teda veel ei tunne, on eneseesitluse võimalused veelgi laiemad. Ja nad usuvad teda. Kõrvalt on kõhe vaadata tõelise meistri tegutsemist. Fake it so real it's beyond fake. Me kõik esitleme end võõrastele mingist küljest, aga ainult nartsissist teeb seda tõelise pühendumusega. Selles osas ma üldiselt kukun läbi, ma tean, et mu mask ühel hetkel niikuinii langeb, milleks siis üldse. Nartsissist hoiab oma maski hoolsalt läbi elu. 

4. Miks mu erinevused sind nii häirivad?

Sa ähvardad oma erinevustega nartsissisti, ta ei saa siis olla maailma keskpunkt. Temal puuduvad nii empaatia kui ka ka tegelik huvi sinu vastu. Kõik peab keerlema ümber tema. Sinu ülesanne on kiita teda takka, mitte ise olla. Mind vahepeal täitsa huvitab, miks keegi arvab või tunneb hoopis teistmoodi kui mina, ausalt. 

5. Sa tõesti arvad, et sinu arvamus on etem teiste omast?

Mis küsimus see selline on? Loomulikult!? Teiste arvamus nartissisti ei huvita, ainuke oluline arvamus on tema oma ja kõik joondugu selle taha. Kui ta homme oma arvamust muudab, peate uuesti joonduma ja küsimusi mitte esitama. Ja ta teeb meisterlikult üllatunud näo, kui sa küsid, millest nüüd see meelemuutus. Seda pole olnud, see on ainult sinu peas, lollakas oled või? Minu nartsissisti lemmikväljend  ongi "lollakas oled või?" Kõik, kes arvavad teisiti on lollakad, napakad, primikad, imelikud, harimatud ja oh kui palju sõnu veel. Ära ole nagu nemad, ole nagu nartsissist! Ok, ma leian ka vahel, et mõned ikka on tõesti lollakad, aga ma tahan alati teada, et miks ometi?! Nartsissist ei taha, temal on diagnoosiga hindamine lõpetatud ja punkt. Mis seal rohkem uurida, teda ei huvita ju. Nartsissisti meelekindlus ja huvipuudus löövad vahel pahviks. Vahel tundub mulle, et küll oleks lihtne niimoodi elada.

6. Kuhu suunas sa peaksid kasvama ja arenema?

Möh? Ma olen juba täiuslik. Ma tean kõik, ma olen kõik. Teie asi on mulle järele jõuda, te ei jõua, aga no siiski, soe soovitus. Kohati mulle see hoiak meeldib, hea on mõnikord enda üle uhkust tunda. Teisalt, mulle meeldib ka tunda, et ma arenen, et mu põhimõtted ei ole kivisse raiutud, vahepeal miskit valgustub. Ma kardan, et endaga üdini rahulolu on kramplik mask. Eriti, kui oht seda mõrandada toob eranditult kaasa äärmusliku raevulaine. 

7. Kui ma sind niimoodi häirin, miks sa minuga suhtled?

See oli minu jaoks võtmeküsimus, mis mul kergelt pisara silma tõi ja lambi peas põlema lõi. Videos öeldakse: "See, et nad saavad sind kritiseerida, tekitab neis üleoleku tunde. Konflikt toidab neid. Nad saavad end ülimuslikuna tunda." 

Ma olen alati olnud see naiivik, kes arvab, et konflikt haavab igaüht. Ma ei ütle, et konflikt on halb ja seda peaks iga hinna eest vältima, aga mina lähen konfliktini ainult siis, kui ma kuidagi teisiti ei saa, ma tean, et ka mina saan selle käigus haiget, aga mu hing ei lase teisiti, ma põeksin pärast kauem, kui ma jätaks oma suu lahti tegemata ja sekkumata. Seetõttu ei saanud ma varem üldse aru, kuidas nartsissist haaras igast pisemastki erimeelsusest, et sellest tohutu raevukas ja isiklikke süüdistusi loopiv tüli välja meelitada. Miks saboteerida terve ilus päev enam-vähem selle tõttu, et keegi vaatas teda hommikul vale pilguga? Ma ei saanud aru, et tema jaoks oli see võit, see kaalus üles rikutud päeva, mis rikutud, tema jaoks see tüli ehk päeva lõigi - sain neile taas koha kätte näidata, ma ikkagi olen parem, kui nemad, võitja! Õudne! Kui minu jaoks on konflikti puhul oluline, mille üle see käib, siis tema jaoks konflikt ise. Mina püüan konflikti käigus selgitada, miks kellegi käitumine minu meelest vale/haigettegev on, nartsissist püüabki lihtsalt haiget teha. See oli minu jaoks see "ahhaaa!-hetk", mis omakorda oli ka valus. Ta päriselt hoolibki ainult iseendast ja ma ei saa talle ennast mitte iial arusaadavaks teha, sest teda lihtsalt ei huvita. Ma jään alati selleks, kuhu rolli ta mu paigutab, sest ta ei tunnista mu iseolemist. Teisalt annab see mulle vabaduse ka ise mitte hoolida, pole mitte mingit mõtet nartsissistiga vaielda, teda milleski veenda, veel vähem oma tundeid ja närve kulutada. Nartsissist on pigem teatud rolli mängiv karakter, kui päris inimene (kes on kusagil tema sees ja keda ta varjab kogu hingest), seega saab temaga ainult pealiskaudseid vestlusi pidada, temaga midagi kokku leppides tuleb alati kasutada "meie" positsiooni (teda tuleb alati veenda, et asi pole ainult sinu huvides) jne. See on kõik siis, kui nartsissisti päriselt vältida võimalik ei ole. Aga ma ei suuda ikkagi mõista inimesi, kes elavad koos nartsissistiga, kuidas nemad suudavad? Kas tõesti armastus võidab kõik? Kui nartsissistil on pettekujutelm temast endast, siis tema elukaaslasel omakorda temast? "Oh sa mu valesti mõistetud, kõigiti kannatanud kõrgeausus!" Masohhism? 

P.S. Tekkis veel mõte, et kui autismi seostatakse meelevaldselt vaktsiinidega, miks siis mitte nartsissismi? St ma tean, et see oli see üks, hiljem valeks tunnistatud artikkel, mis seostas autismi ja vaktsiinid enam-vähem igaveseks, aga see oleks ju võinud olla ka nartsissism? Ilmselt selle tõttu, et nartsissiste on raskem uurida, nad ei leia, et nad kuidagi teistmoodi oleks, teised on "valesti". Tänapäeva maailmas on nartsissism pealegi sageli üheks edukuse võtmeks.

Minu 2020. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal lugesin 118 raamatut ja 29856 lehekülge, mis on veidi vähem, kui kahel eelmisel, aga mitte märkimisväärselt. Maksimumhinde said neist Goodreadsis 16. Edetabelit ei suutnud teha, aga esimeses otsas toon ära raamatud, mis ilmusidki aastal 2020. Olin tublim kui varem ja seetõttu on pea igaühe kohta juba arvustus kirjutatud ka, see sai siis lingitud raamatu nimesse. Arukas tegu, sest paraku taaskord ei suuda väga hästi meenutada aasta alguses loetud teoseid. Täna ilmus ka ERR-i aasta kirjanduse ülevaade, väga põnev, sain sealt järgmiseks aastaks kamaluga inspiratsiooni, aga rõõm on näha, et paljud sealsed lemmikud on mul juba loetud ning siinse tabeli kaks esimest on sealgi kiidusõnu saanud.

1. Mudlum - Mitte ainult minu tädi Ellen 

Mudlum on raudselt mul selles nimekirjas, kelle uue raamatu ma kohe oma plaanidesse lülitan. "Ilus Elviira" ja "Mitte ainult minu tädi Ellen" on siiani suurimad lemmikud. Aga muu ka, väga hästi kirjutab.

2. Virginie Despentes - Vernon Subutex2 

Kaks esimest osa said loetud ühe aasta jooksul. Teine osa esimesest kõvasti üle, eks näis, kuidas edasi läheb. Plusspunktid ka kujunduse eest. 

3. Hope Jahren  - Laboritüdruk 

Lingi all on tegelikult rohkem muud juttu, kui raamatut. Goodreadsist: Raamatu lõpus tänab autor oma toimetajat, kes aitas tal mõista, mis vahet on lugude kogumikul ja raamatul. Mulle tundus, et ta on sellele tõesti hästi pihta saanud, täiesti vaimustav, kuidas neist, tegelikult igapäevastest lugudest, on niivõrd terviklik teos saanud. See on jälle üks neist raamatutest, mis on meeldivalt žanriülene - siin on nii biograafiat, üldisi tähelepanekuid elust kui ka põnevaid teadusfakte. Selles osas meenutas natuke Mia Kankimäki raamatuid, mis mulle samuti väga meeldivad. Hoolimata kohati väga tõsistest teemadest, on "Laboritüdruk" ka uskumatult naljakas lugemine ning selle tegelased tunduvad pigem väljamõeldud karakterite kui päris-inimestena ning siinkohal on see kompliment. Iseenesest huvitav, et inimesele on teadlaseandekuse kõrvale antud ka niivõrd hoogne sõnaseadmisoskus.

4. Tuula-Liina Varis - Tahan tunda, et elan 

Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal 18 raamatut, olles lugenud neist 10-t, siis siiani on lemmikuks see. Atwoodi, Esterházyt ja Kõomäge tahaks kindlasti ka veel lugeda. 

5. Elena Ferrante - Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

Ootan nii uut raamatut, kui ka uut seriaalihooaega, mis peaks põhinema just sellel viimati eesti keeles avaldatul. Raudselt ka minu parim selleaastane ekraanielamus. 

6. Fredrik Backman - Ärevil inimesed

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" on imeline raamat! Ma pole "Ove" lugenud, aga see on veel parem kui "Vanaema saatis mind ütlema..." ja "Britt-Marie"! Minu meelest. Algus ei lähe üldse käima, aga siis järsku läheb ja see räägib kõigest olulisest, aga läbi soojuse ja huumori ning ajab nutma ja naerma. Nagu raamat peab. Ma panen ainult paar tsitaati, aga üldse see tekst on kuldmune täis:
"Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis".

"Me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad."

"Öeldakse, et inimese isiksus on tema kogemuste summa. Aga see pole ju tõsi, mitte päriselt, sest kui meid määratleks meie minevik, ei suudaks me end iialgi taluda. Me peame saama ennast veenda, et me oleme midagi enamat kui eile tehtud vead. Et me oleme ka kõik meie järgmised valikud, kõik meie homsed."

See raamat kaotas muuseas Goodreadsi aastahääletuses põhikategoorias (Fiction) viie (!) häälega esikoha ühele teisele raamatule, mis loodetavasti on ka hea., seega ma pole ainuke, kelle meelest see raamat väärib esikohta. Lausa 72 822 inimest arvab nagu mina. Mis pole mingi näitaja muidugi.

7.  Alec Butler - Rämeparadiis

Ma ei hinnanud seda raamatut tegelikult maksimumpunktidega ega üldse kuidagi, aga see raputas ja avardas maailmapilti. 

Nüüd edasi raamatud, mis ilmusid küll varem kui 2020, aga minuni jõudsid alles sel aastal.

8. Victor E. Frankl - ...ja siiski tahta elada

Ma arvan, et see on parim eneseabiraamat, mida ma kunagi lugenud olen. Juba selle tõttu, et paraku on selles kirjeldatud teooriad päriselt inimeste peal katsetatud. See ei ole hirmus raamat, kui oled varem koonduslaagritest lugema sattunud, aga see on selline, mis päriselt suudab vastata küsimustele: "miks?" ja "kuidas?" Enamikku mehhanisme, mida siin kirjeldatakse, me teame niigi - nt seda, et ellujäämine sõltub paljuski suhtumisest, eluvõitluses jäävad peale halastamatumad ja samas väga suurt rolli mängib lihtsalt juhus. Teisalt on siin ikkagi ka uusi teadmisi ja "ahhaa!"-momente. Tegemist ei ole depressiivse raamatuga, pigem äärmiselt elujaatava looga - kuidas ellu jääda, kui tingimused seda ei soosi? Ekstreemsetes tingimustes järele proovitud teooriad toimivad seda ilmsemini mitte nii radikaalsetes oludes. Maailm on rohkem meie peades, kui ümberringi. Inimesed, kes on surnud, elavad edasi täpselt nii kaua, kui sina neid mäletad.

9. Yuval Noah Harari - Homo Deus. Homse lühiajalugu ja Richard David Precht - Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia

Minu selle aasta lemmikud mitte-ilukirjanduse riiulilt. Frankl muidugi ka, aga tema siiski jutustas lugu, mis sest, et tõestisündinut ja jagas sinna juurde ka informatsiooni inimpsühholoogia vallast. 

10. Kaspar Colling Nielsen - Euroopa kevad

Sai viimasena tabelisse, sest tegelikult ilmus samalt autorilt ka sel aastal päris hea teos, "Mount Kopenhaagen"

Välja jäid, aga soovitan lugeda: eelmise aasta tabeli staari Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" ja "Olla luuletaja" luulekogud. Samuti eelmise aasta staari, teise Andruse, Kivirähki "Õlle kõrvale".  Dave Haslami "Searching For Love: Courtney Love In Liverpool ,1982"  - huvitav sissevaade inimese arengusse, aga ilmselt huvitab peamiselt fänne, tellisin pre-orderina, olen ilmselt ainuke inimene Eestis, kellel see raamat on. Marjane Satrapi "Persepolis"  - koomiks elust Iraanis enne ja pärast islamirevolutsiooni, muljetavaldav. Marina Stepnova "Lazari naised" - vaimustav ülevaade Venemaa hiljutisest ajaloost, detailirikas ja kaasahaarav.

 

Morbiidset biiti hoides

Unustage ära, mida ma siin ja seal (varjamatu promo postitustele, mis mu enda hingele lähimad, aga mida keegi lugeda ei taha) rääkinud olen, aasta parim album on vaieldamatult see:

 

Ehk siis jõulukingitustega läks sel aastal nii, et enne kui uued kõrvarõngad kätte sain, leidis mees saunalava alt vana kõrvarõnga üles ja enne kui Kosmikute plaadi arvutisse jõudsin tõmmata, oli see juba Spotifys ka üleval. Aga ma ei kahetse, ei. 

See on ülihea plaat! Ma leiutasin selle jaoks isegi omaette määratluse - raevukalt morbiidne! Ferociously (mu lemmik ingliskeelne sõna!) morbid! Kui muidu ollakse morbiidne melanhoolselt, siis siin jätkavad Kosmikud võimsalt rada, mille esimesteks pääsukesteks loeksin ma "Öö ei lase magada" albumilt lugusid "See lend veab tänagi meid alt" ja "Üks võimalus kuuest" - kõik läheb sinnasamusesse niikuinii, mingu siis juba pea püsti ja pauguga! Uuel albumil on kohe üsna mitu sellest tundest laetud lugu: "Tantsin kaua tantsin" (iseenesestki mõista), "Ma põlen tules" (ehk krematoorium meid ootab), "Valu" (tuleks juba!). No nii tore! Ainuke lugu, mida ma rohkem ei kuula, on albumi nimilugu. Saaks kuidagi vokaali instrumentaalist lahutada, siis ehk... Nimelt seisneb selle vokaalne osa lämbuvas köhas. Ma olen inimene, kes ei kannata köhimist, seda juba ammu enne käesolevat katku, nagu ka aevastusi, röginaid, muid ebameeldivaid inimlikke häälitsusi. Olgu öeldud, et teiste poolt tehtuna ikka. Õudne mölakas olen, kuskil oli pealkiri, et selline sättumus olla suisa vaimne häire. Tuleb leppida sellega. Mul on muide diagnoositud astma, rääkides pindudest ja palkidest siis.

Mõtlesin veel, miks mind morbiidsus nõnda kütkestab. Välja mõtlesin ka, suisa kalambuuritsedes - mulle ei meeldi elu, sest mulle ei meeldi inimesed. Ära tappa ka ennast ei saa, sest äkki ei meeldi mulle surnuaialgi mitte üks põrm? Mulle meeldivad tegelikult inimesed, niimoodi ükshaaval, lähemalt uurides, aga kaugemalt...kui nad moodustavad inimkonna, ühiskonna, mingi grupi, kõik see on puhtalt kole vaadata, kõik see halb, mis niimoodi võimendub. Sellele mõeldes on surm veetlev lahendus ise mitte selles süsteemis osaline olla. Ega ma sellega ka lõpuni ei lähe, ma ei ole mingi Caitlin Doughty, mind asja praktiline pool üldse ei huvita, ma olen siiski teoreetik. Caitlin'i raamatu "Kas kass paneb mu silmamunad nahka?" lugesin ma läbi, see ei olnud ei õudne ega ka silmiavav kogemus, lihtsalt paar huvitavat fakti (mille ma praeguseks ammu unustanud olen...) ja muu selline info, mida ma üldjoontes enne ka teadsin või mille teadasaamine mind lihtsalt ei huvitanud. Aga kui minna, siis ikka püstipäi ja hoiakuga "ei suutäitki teie poolt pakutavat toitu ega silmatäitki teie poolt pakutavat und!" Phäh - ei lind ega loom! Muide, sõbranna kinkis mulle jõuluks nahkhiirega helkuri, olla mind meenutanud, mul jäi suu üllatusest lahti, sest muidugi mina ju! 

Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!

/Tantsib üksi Morbiidi taustal./

Jõulukass

Kirjutatud 23.12.

Kuidas siis jõululõhnadega on? Saadeti just selleteemaline kirjake. Nooh, meil igatahes on kuusk äädikaga üle valatud ja jõulud võivad tulla. #kassiomanikujõulud #catsofxmas. Kass ei taha enam tõesti väga kuuse ligi minna. Ainult et ega meie ka mitte...

Koristasin hambad ristis. Saabub Mikro nina kinni hoides: "Nii vastik keemia hais on!" Vastan ärritunult: "Puhtus haisebki kõige kõvemini!"

Pärast, kui olen juba rahunenud ja õudsed mälestused küürimisest ununema hakkavad, tuleb endal ka naer peale. See võimatu puhtus! Koristamine on kõige ilgem töö, sest see on absoluutselt kasutu. Kilplaslik sõelaga veekandmine. Jõuad just laua puhtaks küürida, kui sinna kargab kass, äsja kassitualetist tulnud. Koduloomadega koos elades tuleb õppida seda kõike ignoreerima, puhtust ei saavutata siin majas mitte iialgi. Mingi näivuse loetud tundideks ehk, see on ka kõik. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei tea ühtki koduloomaomanikku nende hulgas, kelle jaoks puhtus on üks elueesmärkidest. Äkki akvaarium mõnel on? Aga kui ma mõtlen meie kunagisele basseinile, kuidas selles vesi libedaks läks ja igasugune elu vohama hakkas, siis ei. Kindlasti mitte. Täispuhutav bassein oli, mis te siis mõtlesite. 

Veel jälki. Ükskord istun mina diivanil ja imestan, mis mõttes on tigu toas, ronib mööda seina, nii umbes silmade kõrgusel. Lähen lähemale ja ei, see ei ole tigu, see on junn, kassi junn, keset seina. Johhaidii! Meie kass on nimelt suur ja pikakarvaline, kassivetsude standard seesuguseid ette ei näe. Ma ei tea, kus Meini kasside, Norra metskasside ja muude suurte tõugude omanikud oma loomi pissitavad, aga meie lihtne pärslase-tavakassi segu ei mahu igatahes oma pellerisse hästi ära. No mahub, aga väljatulemisega on tal tihti kiire, siis ta tormab sealt välja ja alles seejärel raputab end. Ma olen kuulnud, et inimesed on selle teema tõttu oma kassidel lausa "püksid" ära ajanud, aga see tundub liiga ekstreemne. Nii need junnid lendu lähevad.

"Mind on siin alusetult laimatud. Ja see pilt on ka väga halva nurga alt, tundun paks ja pulstis, mida ma kindlasti ei ole. Lase end vaid korra lõdvaks ja kohe on nad oma kaameraga kohal..."

Aasta 2020 parimad albumid, vol 2

 Esimene osa tabelist asub siin. Siinses osas on kohanumbrid üsna suvalised, põhimõtteliselt tegemist enam-vähem võrdselt heade albumitega.

11. In This Moment - Mother

Minu jaoks on see In This Momenti siiani parim plaat, varasematel on olnud üksikuid häid lugusid, aga siin...on rohkem. "We Will Rock You" coverlugu mulle aga näiteks üldse ei meeldi.

 

12.  Ängie & Harrison First - Not Pushing Daisies

Ängie ma avastasin ka alles eelmisel aastal. Sellel plaadil ei ole nii kõva lugu nagu "Kiss Me in Slow Motion", aga on siiski väga palju häid. Selline mõnus tiksumine, aga mitte liftimuusika, vaid selline, mis ennast kuulama sunnib.

 

13. Powerman 5000 - The Noble Rot

Rob Zombie väikevenna bändil on varem mõned üksikud huvitavad lood olnud, aga see plaat on kohe täitsa tore. Veidi rohkem gooti vaibi, kui muidu, mu meelest. Esimene singel "Black Lipstick" tõi meelde suisa Type-O-Negative'i ja sellepärast jäin kuulama. Jälle need 80ndad, eks.

 

14. The Smashing Pumpkins - CYR

 Üks mu ammuseid lemmikuid. Jah, ega sealt enam selliseid absoluutseid pärle ei tule nagu kunagi  - "Bullet with Butterfly Wings" on üks mu kõige lemmikumaid lugusid maailmas üldse, aga hoos on nad endiselt. 20 looga plaat tundub isegi kuidagi liiga palju, et kõike hoomata. Aga vähemalt pooled lood on väga head.

 

15.  Body Count  - Carnivore

Kellele ei oleks kunagi muljet avaldanud Body Counti esimene plaat? Aasta oli siis 1992. Body Count leiutas metal-räpi. No ja see kord, kui nad Motörheadiga koos loo tegid, "Born To Raise Hell" meeldib isegi mu lapsele. Sellised tüübid, keda sa ilmaski tunda ei tahaks, aga kes sulle sellest hoolimata meeldivad. Viimasel plaadil kaverdab Ice T supergrupp Lemmy auks "Ace of Spades'i" ja see tõi sõna otseses mõttes pisara silma. Võrreldes vahepealse ajaga on Body Counti viimased plaadid täitsa head olnud. 

 

16. Sõpruse Puiestee - Klaveritoas 

Oli veidi nõrgem plaat, kui eelmine "Selle suve nägu", aga ka siin oli päris mitu head lugu. Üllataval kombel meeldis see Kino kaver, muidu mulle nende kaverid üldse meeldinud ei ole. 

 

 

17. Charli XCX - how i'm feeling now

See on Charli koroona-plaat, mille ta üksi kodus kokku pani ja lasi fännidel sealjuures endale nõu anda. Uskumatu, aga töötab paremini kui ükski tema varasem plaat, mu meelest. Kuidagi mõistlikum ja meloodilisem, kannatab kuulata. 

 

18. The Elysiums - Sick Again (Live At Broken Goblet)

Neid lugusid mujal pole, kui sellel live-plaadil. Tavaliselt ma live plaatide mõttest väga aru ei saa, ei liha ega kala, aga kui muud võtta pole siis...Lihtsalt nende saund meeldib mulle nii väga, et kõik uus, mis neilt tuleb, sobib. Kurb, et nad kunagi kuulsaks ei saa, sest grunget ei kuula ju enam keegi.

 

19. Dead Furies - Midnight Ramble

See on kõige uuem plaat tabelis, ilmus alles 18. detsember, seetõttu korralikult süvenemata. Esmakuulamisel tundub siiski, et Dead Furies oma tuntud headuses. Uskumatult viljakas bänd, igal aastal korralik album välja anda ja nii juba neljas aasta järjest!

 

20. Ghostemane  - ANTI-ICON

Milleks meile enam Marilyn Manson, kui meil on Ghostemane? Esimene andis tänavu välja vanainimeste kantri-plaadi (ok, mõni kuulatav lugu sellel oli..), teine muundus kehvast mõminaräpparist...monstrumiks. Lahedaks monstrumiks.

Aasta 2020 parimad albumid, vol 1

Numbriliselt tooks välja esimesed 3 kohta, edasised üsna võrdsed, aga vol 1-s siiski veidi eelistatumad valikud kui vol 2-s. ERR-i tabeliga võrreldes tundus mulle seekord, et kriitikud olid rohkem popi ja elektroonilise poole kaldu, põhitabelis kattus ainult 1 plaat mul nendega ja isiklikes edetabelites oli pigem neid, mida ma ka kuulasin, aga mis erilist muljet ei avaldanud. Aasta lõpus ostsin hunniku cd plaate, sest no ei taha need kodumaised artistid mitte oma loomingut Spotifysse panna, vähemalt osa neist. Metro Luminali eelmise aasta plaat, DnD, Singer Vinger ja Kosmikud on kuulatavad hetkel vaid füüsiliselt helikandjalt, Pedigree uut saab BandCampist. Teisalt, nii palju häid eesti plaate polegi vist varasematel aastatel ilmunud.

1. Bush - The Kingdom

Avastasin ma Bushi ju alles eelmisel aastal, kuigi inimesed küsivad pigem "kas nad tõesti ikka veel tegutsevad?". Vahepeal tundus, et nende vanad albumid on ikka paremad kui uuemad, aga see viimane on nii hea, et enam nõnda ei arva. (Vihane vahemärkus, veetsin 15 minutit, et leida, kuidas Spotify eelvaadet siia lisada, eelmine aasta piisas koodi lisamiseks otse postituse loomise aknas, nüüd tuleb vahetada HTML mode'i. Ok, tunnen end kui professionaal, aga miks see nüüd niimoodi käima peab?) Mõnus plaat meenutamaks aegu, kui veel "normaalset muusikat" tehti :)

 

 

2. Hank von Hell - Dead

Endise Turbonegro laulja teine sooloplaat. Meeldib mulle rohkem kui Turbonegro ise. Selline mõnus 80ndate vaib, kiire ja kaasakiskuv. Lugu "Fake it", mida albumil pole olevat valitud esindama Norrat Eurovisioonil, ma ei teadnudki. Just lugesin ühe järgneva esitaja video alt kommentaari, et miks kõik aasta 2020 kõige kõvemad lood kõlavad nagu 80ndail tehtud? Mulle ka tundub nii miskipärast.

 

3. Seether - Si Vis Pacem, Para Bellum

 

Kolmandaks bänd, mille kuulsaim lugu on samuti "Fake it". Seether on mulle tundunudki sellise bändina, mille mõni üksik lugu on õnnestunud. Viimane plaat on aga väga hea täies ulatuses, stiililt ka natuke kurjem kui Seether muidu.

 

  

4. The Weeknd - After Hours

Ma olen nõus, et tegelikult see mingi väärtuslik kraam ei ole, selline bitches'n'money, oh ma vaene rikas poiss-ulg. Samas lugesin "Minu L.A." raamatust, kuidas peategelane sattus Weekndiga samale peole ja olevatki säärane nukker tuim värk, nagu tüübi lugudes - näljutatud narkomodellid ootavad, millal rikas poiss tuleb ja riputavad end talle kaela, poiss ise on kogu kammaijaast täiesti tülpinud ja tühi. Järelikult on aus mees ja laulab elust nagu see temale paistab. Hääl on tal siiski imeline. Ainus plaat, mis mul ja kriitikutel tabelites ühine.

 

5. Machine Gun Kelly - Tickets To My Downfall

MGK oli räppar, Eminem süüdistas teda kopeerimises ja ta pani Eminemile väärikalt vastu, et vanamees, sul häbi pole, ma olin lapsena su fänn ja eks sellepärast kindlasti kopingi, aga see peaks olema sulle au, mitte koht, kus nooremat kolleegi mõnitada. Eminem lüpsab oma vana lehma edasi, aga MGK tegi hoopis pop-punk plaadi, mis kõlab värskelt ja lõbusalt. Päris mitmed muu žanri loojad on sel aastal kitarrid kätte võtnud ja mulle see meeldib.

 

Selle aasta kõige meeleolukam lugu, raudselt! 

6. The Birthday Massacre - Diamonds

Bänd, mis ei vea mind kunagi alt. Isegi, kui kõik nende lood on absoluutselt äratuntavalt nende omad ja üsna ühe käekirjaga, siis ikkagi on need ju head. Nii ka see viimane plaat.

 

7. Ozzy Osbourne - Ordinary Man

Vanameister sai Post Malone'iga hängimisest uut energiat ja plaat pole mingi vanuri soigumine. Poleks arvanudki, et ta eelmine plaat enne seda ilmus 2007, võimas comeback igal juhul!

 

8. Miley Cyrus - Plastic Hearts

Miley tegi rockialbumi, mis väga vingelt esindab 80ndaid, ja appikene, ta hääl on selleks absoluutselt ideaalseks muutunud. Vahepeal räägiti mingist untsuläinud opist, mille tõttu Miley ehk üldse enam laulda ei saa, aga läks hoopis paremini. Mulle meeldib!

 

9. Sibyl Vane - Duchess

Mu arust seda plaati reklaamiti kui Sibyl Vane'i popilikumat poolt ja natuke isegi kartsin seda, aga õnneks polnud üldse põhjust. "White Trash" on mu lemmik siit.

 

Aga üks mu lemmik visuaaliloojaid Zbanski Kino tegi just äsja neile uue video, seega ka see ilus siia:

10. Esimene osa tabelist kõigi tehniliste viperuste vaatamata lõpule jõutud, on ikka jube see uus liides! Paneme kümnendaks Kosmikud - Morbiit. Ma olen seda plaati tervikuna vaid korra kuulnud, siis kui sõbrannale kinkisin, enda oma veel ootan, aga tundus, et on kõva sõna. Vähemalt muusikaline pool, sõnu ei jõudnud seltskonnas järgida. See on pagana äge lugu ju:

jätkub...