Uus on

...hästiunustatud vana.

(Hyva lugeja olgu tervitatud ja õnnitletud uue kalendriaasta puhul.)

Eksole.

Ma unustan palju asju, ja ravumite veidruste tõttu tuleb palju ka meelde. Ununevaid asju tahaks hästi meeles hoida ja meenuvaid asju tahaks ruttu jälle ära unustada, mis siis, et need nii mõndagi seletavad - aga väga pika aja järel pole nende järeldustega enam midagi peale hakata, ma ei hakka isegi õuduslembese hyva lugeja rõõmustamiseks oma värskeid valgustusehetki kirja panema, parem punnitan viimaste aastate parimaid hetki elus hoida.

Yks parimaid asju on see, et ma suutsin mõne aasta eest väga lyhikese ajaga väga palju kitarri mängima õppida. Mul on kyll reumatoidartriidi ja kaelaprobleenide tõttu peenmotoorika halvemaks muutunud, aga nii mõndagi on veel alles ja neist töövõtetest saab bluusi jagu liigutusi kokku. No muusikat kuulates või suvalisel hetkel hakkab mingi laulufraas peas oma elu elama, ja siis ma kohe PEAN vaatama, mida sellega teha annab... Enamasti pole maha istuda ja laulukirjatööd teha aega, aga vahest harva on see jupike liiga hea, et sed ära unustada.

Mul on enneolematult mõnus kapitagune magamistuba. Suure ja mahuka riidekapi taga on mitme kattemadratsiga diivanvoodi, millise tulemuseni jõudmine võttis aega terve mu elu. Et ase poleks liiga vedel, ega ka konte valutama panevalt kõva. Sellesse paradiisi ei tohi siseneda ebaõiges konditsioonis ja segavate kavatsustega isikud, kui mul pyha ravivedelemine käsil on. Ja paradiisi peavad kuuluma meelepärased kallisasjad. Kuna ruumi on väga vähe, ei saa siia just palju kola tassida, aga täna panin katse korras kokku oma elektrikitarri lampvõimendikomplekti ja kohe tervelt tund aega nautisin selle veits tuhmi, aga väga rammusat saundi. Ja olin hämmastunud sellest, et kimp kõigest paari aasta vanuseid laulutekste on harva kättevõtmise tõttu nii vanaks ja armastus rooste läinud, et viis ja saade ongi meelest läind ja tarvis on uued ehitada.

Ah et miks ma sihukese tarbetu juraga aega viidan. Vaata, väljas on paks lumi ja aina paksemaks läheb. Kuna ma jäist surma ei armasta, siis katsun ennast lohutada, nagu oskan, ja yks kõikehõlmavamaid teraapiaid siinses hullumajas on muusika. Mitte kuulamine, vaid selle tegemine. See haarab tähelepanu ja muudab reaalsusi, annab asjadele uusi nimesid ja syytab uusi päikesi.

Hah, ja ma olin selle peaaegu unustanud.

Jälle.

Sel aastal

Ma ei kirjutanudki jõuluvanale. Varem ikka olen kirjutanud, ja siis soovitu ikka ise välja sebinud 😁 aga viimane kord, kui soovisin uut pead, jäi see siiski saamata. Pähh.

2020 hakkab otsa saama. Ilus number ja leebelt kulgenud aasta. Mu elus on vähe nii rahulikke ja meeldivaid aastaid olnud. Paraku on ka tervis huvitavamaks läinud, mistõttu kodumajandus saab järjest vähem tegusat kätt tunda. Aga ma ei kurda, sest vähemalt on hea rahulik vajadusel põdeda, mida pole enne selle maja ostmist kuskil mujal kunagi varem olnud, mis iganes see põhjus ka polnud.

Ma loodan, et see oluliselt ei muutu. Uus karoovaviirus on maailma madalamatel pööretel käima loksutanud ja mingil kahtlemata ebameeldival kujul jõuavad need uudsused ka siia. Just siis, kui ma olen ennast mõnusalt istuma seadnud, on kellelgi hädasti midagi vaja või on keegi mingi jamaga hakkama saanud - kas saaks edaspidi rahulikumalt, ma ei ole enam 30???

Aga uut pead tahaks ikkagi.

Jõuluvana?

Väike asi, aga

Stihli saed tulevad nyyd Hiinast.

(Vahetasin oma suurema sae uue vastu välja ja siis avastasin. Vana oli Saksas koostatud.)

Mida ma sellest järeldama pean?

Varsti algab uue talve jaoks kytte tegemine, eks siis selgub tõdesid.

P.s. jõulud oli tore, aga kurnav. Toit, sõit, rent, pere, soe tuba. Täna laman ja värisen. Ja sihuke tahab puid tegema minna.

P.p.s. meil on vaba maa, ma võin iga kell teki all väriseda, kui tarvis on. 

Kes ei tea mu võitlusi, ei näe mu arme, ja mõned on väga koledad praegu.

Uni ei tule uksest sisse

Meil oli vahepeal vesi ära, sest otsekohe, kui algas talv ja kõik vedelikud, sh maapind, väljas jäätusid, siis ma jäin aikeks (palavikuga tatitõbi) ja jaksasin ainult kytte, toidu ja pereasjadega tegelda. Mul on iseleiutatud veevärk, mida aeg-ajalt on tarvis oludega kohandada. Osutus, et on haruldaselt varajane talv, juba septembris ostetud koridori aken tuleks lõpuks ette panna, aga kussa paned, kui kõrvalasuva ukse piit on mäda. No tuleb siis vana ukse komplekt ära võtta ja tervem asemele asetada. Noorem tytar tahtis teha midagi ilusat ja see aken ette panna, ma siis takseerisin ja juhendasin olukorda... Veidi proteste tekitav nõu lapsele oli: Mädapuit maha! (Muidu tuleb uus aken yhel päeval koos vana uksega maha!) See variant läks ka töösse. - Sellise aastaajaga kohandumise tarvis kulus nooremal tytrel 1 päev lammutamist ja abikaasil mõni õhtupoolikutund koos lapsega remontimist, samas, kui mina neil kyttepuude, mittevajalike tööriistade, veeämbri ja muu kohase ja kohatuga jalus kooberdasin. Hoolimata minu segamisest said nad majale õhtuks uue välisukse ette ja aknakese ka. Seejärel läks päev kraamimiseks, veel paar-kolm põdemisepäeva ja eile langesid soodsad asjaolud niimoodi kokku, et abikaas aitas mul veevärgi ära uuendada. Selleks kulus kyll mõningaid närvirakke ja palju jooksmist, aga veevärk on mulle pyha (haha, aga tõsiselt) ja selle nimel võib. Sest nyyd on koridoris plusskraadid ja asjad ei jäätu ära ka veits kangema kylmaga.

Täna ma nautisin selle mõnususi ja pesin pool päeva järjest igasugu asju. Õhtupoole läksin nii vapraks, et võtsin toobi kohvi - ja seda poleks vaja olnud. Mõned õhtuks mõeldud asjad jäid väsimusest tegemata, aga see-eest aju protsessib veidral topeltkiirusel igasugu asju. Hommikul on jälle vaja jäärajasõitu minna, sest vanem poiss läheb teise kylasse kooli, aga mina tuutuluututan unetuna yleval ja isegi krambiravum ei mõju.

Eks ma siis ootan veel natuke.

Pildil aga on aprill 2017, enne progressi, mädapuit kogu oma hiilguses ja enesekindluses. 

Tali tuli ootamatult

Olen elus, aga elu veidrustest uimane ja väsinud.

Inimesed kirjutavad huvitavaid ja kaasahaaravaid mõtteid oma plogides. Hakkan mina siis ka oma mõtteid 2 näpuga toksima (10-ga ei saa, sest peenmotoorika ja ATH), siis tekib posu kirjavigu ja loogika auruvedur veereb ohates rööbastelt maha. Mis teha, elu.

Aga see-eest on praegu ylimalt ilusad kuldsed keskpäevad.

Ja kuradi kylm on. Köögi progress on peatunud, sest nyyd käib kogu elu jälle toas ja katsu sa niimoodi räpasemaid töid teha, kui pidevalt tuleb riistad käest visata ja koristada, kokata, lapsi ja lapseväärseid kantseldada ja sõidutada, ja kogu aeg sahmitakse kõigest yle ja läbi. 

Autt ohv ridim

Miks ma ei ole ilus, aktiivne ja järjekindlalt tegus? "Kui sa ei leia võimalusi, siis leia vabandused." Head sõbrad, lubage tutvustada mu uut hobi - sydame rytmihäire. Ma olen sellega tegelnud umbes aasta ja jõudnud juba teatavale tasemele, mis on juba ka piirkonna EMOs menetlemist leidnud.

Muuhulgas tekitab see väga vastikuid öiseid hooge, millest ma hingamisharjutuste abil siiani välja olen purjetanud. Ja muuhulgas tähendab see ka seda, et väsimus päevatöödest tuleb ruttu, väga ruttu.

Nii et andestatagu see, et sauna ma selles elus enam valmis ei tee, majast jääb enamus laste teha, kaunis kodu imelise aiaga pole enam võimalik, pikad elamusterohked reisid tulevikus on väga kahtlane ja lõbus teguderohke seltsielu on minevik. Täna öösel oli JÄLLE väga vastik hoog ja võttis päris kaua, et mu sisemine liblikas lõpetaks värisemine ja hakkaks õigesti lehvitama. See on reaalne, kõikehõlmav seisund ja ei jäta sulle isegi illusioone, et see enam ei kordu, sest kordub, ja iga kord veidi huvitavamalt ja pikemalt. See jääb ka valuvaigistite mõju all mõnusalt kulgedes ja kurnab su päevad väga lyhikeseks. Vaat miks meie vanaemad tahtsid peale lõunat pikutada ja vanaisad magada.

Aga mis sest, niikuinii on päevad lyhikesed ja kylmad, enamus päevast kulub toas sooja ja valge tekitamiseks. Õue ja tagasi hyppamine tähendab vajadust ylle tõmmata kummarid jm tormisesse märga metsa minekuks kohane varustus, ja tuppa tulles see maha koorida ning kuivama panna. Mul on veel köögitegu pooleli, osa taimepealseid lõikamata, muist lehti komposti kärutamata ja taimi istutamata, ning kanade talvekorteri ehitamisega tegeleb noorem tytar. Hea lugeja ärgu arvaku, et ma olukorra yle õnnelik olen - ei ole. Lihtsalt - 6 tunni sisse ei mahuta just palju, sest toit, kyte, laste sõidud ja pesud PEAVAD tehtud saama, olgu muuga, kuidas on. Ärgu tuldagu mind vaatama ja lohutama, sest see on väga piinlik ja vastik. Las ma suplen selle sees, kuni pojengid õitsema hakkavad, siis on jälle veidi aega päris häiermäline*.

Ja kes informatsiooni emotsiooniga segi ajab st kirjeldust kaeblemiseks peab, on ... harimata isik :))

...................

* - lilleline, võru keeles.

P.s. pildil on Tartu pojeng. ;)

Meemi kah

Õlapaeltega kleite ja rihmik-kingakesi siinmaal ei tunta, sest ebapraktiline ja/või eluohtlik. Nende teiste riietega määrad sa end kyll sotsiaalsesse eraldatusse, aga nagu praegu välja tuleb, on see õkva elusid päästev.