Pidasin oma ettekande ühel sügispäeval aastal 2009, mil Valgas leidis aset kohaliku kultuurielu suursündmus (mis aga väärinuks meie meedias märksa laiemat kõlapinda): anti kätte esimene August Gailiti novelliauhind – Valdur Mikitale – ja kultuurikeskuse juures pargis avati 4,5 meetri kõrgune Toomas Nipernaadi pronksskulptuur (autor Jaak Soans); loeti ette kirjaniku tütre tervitus, kohal oli ka filmi-Nipernaadi Tõnu Kark, õhtuhämaruses näis valitsevat eriliselt rõõmus-pidulik meeleolu.¹ Kirjandusteadlase Heino Puhveli (1926–2001) poolt juba tosinkonna aasta eest algatatud Nipernaadi-skulptuuri idee oli lõpuks teoks saanud.²

Mulle esinemiseks pakutud teema tundus algul lausa hõlmamatu, kuid otsustasin lõpuks piirduda peamiselt subjektiivse valikuga oma kunagistest lemmikraamatutest.

Meie päevil, kus mitmed maailmakirjanduse klassikud kipuvad vahel kuidagi märkamatult unustusse vajuma, võiks järgnevat võtta ka lihtsalt ühe võimaliku (üle)lugemissoovitusena.

Aivar Kull

VAGABUNDID MAAILMAKIRJANDUSES

Ettekanne 16. oktoobril 2009 Valga kultuurikeskuses; teksti on hiljem täiendatud

Kui ma küsisin maailmakirjanduse professori Jüri Talveti käest, kas ta teab uurimusi või artikleid vagabundidest kirjanduses, siis ei osanud ta esimese hooga ühtegi sellist nimetada, ja nii paistab, et mul on üsna vabad käed rääkida kõigest, mis aga pähe tuleb.³ Otsustasin siis lihtsalt loetleda kirjanikke, kes minu jaoks seostuvad sõnaga "vagabund", ja ehk siis anda ka mõningaid lugemissoovitusi maailmakirjanduse väärtteoste osas neile, kes ehk pole neid teoseid veel lugenud.

Sõna "vagabund" tuleb keskaja ladinakeelsest sõnast vagabundus⁴, mis tähendab ju lihtsalt hulkurit või rändurit. Kindlasti olid hulkurid ja rändurid olemas juba antiikajal, aga ma ei tahaks küll nii kaugelt peale hakata, vaid peatuksin rohkem viimase paari sajandi kirjandusel.

Siiski võiks selle sõna keskaegsest päritolust lähtudes mainida, et maailmakirjanduse üks isepäisemaid suuri vagabunde oli kahtlemata 15. sajandi prantsuse luuletaja François Villon, väga kireva ja kohati kriminaalse elukäiguga hulkur ja seikleja, kelle täpset surmaaegagi pole suudetud kindlaks teha. Et Villon oli üks moodsa luule esiisasid, siis tooksin siin ka paar tema luulenäidet Indrek Hirve tõlkes:

See oli aastal tuhat nelisada
kuuskümmend üks, kui juhusega pooleks
sain elu tagasi. Mu laskis vabastada
hää kuningas. Jäin sügistaeva hooleks
taas vagabundina. Nüüd minu hool eks
saa olla üksnes koogutusi teha;
jah alanduda, murda end või pooleks
nii kaua, kuni korjab surm mu keha.

Vagabundi elufilosoofia esitusena ja ühtaegu pihtimusena kõlavad mitmed Villoni salmid, näiteks:

Täiskasvand mehena ju oleks, Jumal
küll, õppida võind ajast sest, mil hull
ma olin noorusest. Ent inime on rumal.
Nii pole katust ega aset mul.
Teind kõrgest koolist sääred arutul
tattnoka kombel – jah, mis saakski sinna
veel parata üks ümmargune null.
Kuid süda tahab rinnus lõhki minna.

Kindlasti leiab maailma luulest veel palju ilmekaid näiteid vagabundlusest, üks tuntumaid hulkureid on ehk 19. sajandi prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud, kes rändas mitmeid aastaid mitte ainult mööda Euroopat, vaid ka Aafrikas, põhiliselt Egiptuses ja Etioopias.

Kuid seekordses ettekandes mõtlesin piirduda siiski esmajoones proosaga. Siingi on raske valikut teha, küllap on pea igas maailmakirjanduse suures kangelases Odysseusest, Don Quijotest, Gulliveri reisidest ja Faustist alates ja Harry Potteriga lõpetades oma annus vagabundi.

Erootikasfäärides rändlev Casanova, ületamatu fantaasiaga seiklusest seiklusse sööstev vabahärra parun Münchhausen, ookeanisügavustes peituv salapärane kapten Nemo – neil kõigil on oma tugev olemuslik ühisosa.

Aga esimeste hulgas meenus mulle hoopiski Mark Twain. Sest üks ehtne vabadustarmastav vagabund on ju Huckleberry Finn, Twaini parima romaani peategelane. Teda püütakse küll igati "kodustada", kuid ta põgeneb väikekodanlike mugavuste juurest ja elab õnnelikult linna tapamaja taga tühjas vaadis nagu väike Diogenes. Kui Tom Sawyer püüab teda linna tagasi meelitada, vastab Huck:

"Ei, Tom, ma ei taha rikas olla ja ma ei taha elada neis neetud lämmatavates majades… rikas olla ei olegi nii tore, nagu seda kiidetakse. Muudkui vaevle ja vaevle".

Twain ise rändas nooruses laevnikuna mööda Mississippit ning tema värvikat mälestusteraamatut "Elu Mississippil" (e. k. 2006) võiks kõigile kirjandushuvilistele soojalt soovitada.

Jack London oli ka ise nooruses hulkur, 16-aastaselt rändas ta umbes aasta jooksul läbi terve Ameerika, enamasti jalgsi, aga ka rongi katusel või puhvritel sõites. Sellest on ta kirjutanud raamatus "Tee" (The Road). Kanadas ta isegi arreteeriti hulkurielu pärast ja oli mõnda aega vanglas. Omal ajal on ka eesti keeles ilmunud Jack Londoni jutustus "Raudteehulkurid" ja koguni ka romaan pealkirjaga "Vagabundid" 1933; neist viimane on küll nii haruldane trükiväljaanne, et meie raamatuhoidlates leidub seda vaid kaks eksemplari, üks Rahvusraamatukogus ja teine Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus. Klassikalist ränduri elufilosoofiat annab hästi edasi üks Jack Londoni tuntumaid novelle "Teelolija terviseks".

Knut Hamsun peaks samuti olema kõigi vagabundide kaitsepühak. Oma noorpõlve hulkurielust ja nälgimisest on ta väga mõjuvalt kirjutanud debüütromaanis "Nälg", ja sellist üksildast, kodutut vagabundi, paljuski kirjaniku enesepeegeldust kohtame enamikus Hamsuni raamatutes. Vaimukast huumorist kantud triloogia "Hulkurid", "August" ja "Aga elu kestab edasi" peategelane August on nipernaadilik seikleja ja luiskaja, kes mööda maailma rännates ei leia kusagilt hingelist tugipunkti. Hamsuni arvates peab maailmas olema rahutuid rändureid, kes toovad ellu värskust, vaheldust ja uusi ideid. Ka romaanis "Ring sulgub" on ränduri motiiv olulisel kohal, saades siin senisest põhjalikuma psühholoogilise motiveeringu.

Vaevalt on võimalik konstrueerida mingit kindlapiirilist vagabundi stereotüüpi või definitsiooni, sest juba vagabundi loomuses on igasuguste reeglite eiramine. Seetõttu võiks tuua näiteid just väga erinevatest vagabunditüüpidest maailmakirjanduses.

Üks eredaid vagabundlikke tegelasi on minu meelest Jaroslav Hašeki vahva sõdur Švejk, kelle grotesksed eksirännakud Esimese maailmasõja keerises näitavad sõja julmust ja mõttetust just üksikisiku tasandilt võetuna palju sügavamalt, kui seda on suutnud arvukad niiöelda tõsised sõjaromaanid.

Aga hulkur oli ka näiteks prantsuse kirjanik Jean Genet, kes on saanud tuntuks omaenese kriminaalset elulugu kajastava autobiograafilise romaaniga "Varga päevik". Või siis Jack Kerouac, kelle romaan "Teel" räägib autodega kihutamisest läbi kogu Ameerika ja ohjeldamatust elupõletamisest ning kujunes 1950.–60. aastate biitnike põlvkonna, niinimetatud löödud põlvkonna kultusromaaniks.

Kes pole lugenud, sellele soovitaksin kindlasti John Steinbecki mõnusast huumorist kantud reisiraamatut "Teekond Charley'ga Ameerikat otsimas", kus kirjanik koos oma lemmikpuudliga sõidab läbi ligi 40 USA osariiki.

Alates ehk juba Jack Londoni ulmeromaanist "Täherändur" ja Stanisław Lemi "Ijon Tichy kosmoseränduri päevikutest" võime rääkida koguni kosmilistest vagabundidest. Teisalt juhatavad eelmainitud Jean Genet' ja Kerouaci teosed teed psühhedeelilisse kirjandusse, kus rännakud toimuvad juba mõnuainete maailmas.

Väga huvitava vagabundikuju on loonud Thomas Mann oma viimases, pooleli jäänud kelmiromaanis "Seikleja Felix Krulli pihtimused". Siin on tegemist ühe ehtsa seikleja, seltskonnalõvi, mõnuleja ja naudiskleja pihtimustega, mis Thomas Manni varasemate raskekaaluliste romaanide taustal mõjub lausa poisikeselikult ulja üleannetusena.

Omaette värvika vagabundide galerii pakub meile Hermann Hesse looming. Juba Hesse debüütromaani "Peter Camenzind" minategelane on romantik-uitaja, kes teel olles lubab endale

"...tihtilugu jõudeaega, et ilma süümepiinadeta päevateekond vahele jätta, rohu sisse pikali heita, mõnd lookest vilistada ja tagamõtteta rõõmustada armsa oleviku üle".

Jutustuse "Knulp" sisu aga võtab päris hästi kokku raamatu tagakaane reklaamtekst, mis koosneb kolmest lausest:

"Knulp on sümpaatne hulkur, kes ennast kellegi ega millegagi ei seo. Ta oskab kõike, ei tee aga midagi. Knulp on nagu liblikas: kellelgi pole tast kasu, kuid kõigil on meeldiv teda näha."

Hesse romaanis "Narziss ja Goldmund" on Goldmundi – eesti keeles siis Kuldsuu – rännakute sisuks üha uute naiste vallutamine. Teost on peetud Hesse loomingus üheks kergekaalulisemaks, ent ometi on siingi palju peent psühholoogiat. Küpsem Hesse suunab meid rändama oma sisemaailmas, sisekosmoses, alateadvuses, tema "Stepihunt" pakub meile võimsa nägemusliku kontsentraadi sellisest teekonnast läbi oma sisemaailma, "maagilise teatri" pildisaalide.

Ent ammendamatu maailmakirjanduse suurtest vagabundidest rääkides ei maksaks unustada ka Astrid Lindgreni "Hulkur Rasmust". Meenutame sellest raamatust üht katkendit, Oskari ja Rasmuse dialoogi:

"Ta tõusis heintest ja Rasmus nägi, et too peab küll olema hulkur, sest ta riided olid nii räbaldunud – kulunud ruuduline pintsak ja põlve pealt kottiveninud püksid. Ta oli suur ja laiaõlgne ning üsna kena näoga, ja kui ta naeris, helendasid keset ta habetunud nägu valged hambad.

"Hulkur, ütled sa... Oled sa kunagi kuulnud Paradiisi-Oskarist? See olen mina. Paradiisi hulkur ja Vanajumala Õiglane Kukulind, see ma olen." Vanajumala Õiglane Kukulind! Rasmus hakkas kahtlema, kas hulkuril on peas kõik ikka korras-paigas.

"Mispärast on Oskar just nimelt vanajumala õiglane kukulind?" kahtles ta. Oskar kortsutas sügavmõtteliselt otsmikku. "Peab ju olema keegi, kes hakkab hulkuriks ja on Vanajumala Õiglane Kukulind. Vanajumal tahab, et ilmas oleks hulkureid."

"Tõsi või?" küsis Rasmus umbusklikult.

"Päris kindlasti," kinnitas Oskar. "Kui ta kord juba nii palju vaeva on näinud, on maha istunud ja terve maailma valmis nokitsenud, siis tahab ta, et siin oleksid kõik asjad olemas, saad aru. Mismoodi see õieti välja näeks, kui kõik muud asjad oleksid omal kohal, aga hulkureid poleks?"

Aga vahest pakub maailmakirjanduse kõige säravama ja efektsema vagabundi hoopis Kiplingi "Kass, kes kõndis omapead" – see on Lindgreni teoste kõrval üks minu lapsepõlve kindlaid lemmikraamatuid, mis on jäänud selleks tänaseni. Kas mäletate:

"Majas olles püüab ta hiiri ning on lastega sõbralik, seni kui need teda liiga kõvasti sabast ei kisu. Aga vahetevahel öösiti ja kuupaistel on ta ikka jälle kass, kes kõnnib omapead, ja kõik kohad on talle ühesugused. Siis läheb ta välja niiskesse metsa, ronib puude otsa või katustele, vehkleb oma metsiku sabaga ja kõnnib omapead."

Rääkigem nüüd ka August Gailitist, kelle "Toomas Nipernaadi" kuulub ju kahtlemata maailmakirjandusse. "Nipernaadi" on seni [2021] tõlgitud kümnesse keelde: saksa, hollandi, tšehhi, leedu, läti, soome, prantsuse, poola ja vene keelde, aastal 2018 ka inglise keelde.

Vagabundluse üht eriesindajat, siurulikku santlaagrit määratles Gailit järgmiselt:

"Ent kuigi keeleteadlased, professorid ning teised variserid on tahtnud santlaagri nime all trotslikult mõista ja seletada logelejat hulgust ning näotut päevavarast [---], kel pole midagi kallist ega püha, pole see teps mitte hoopis nõnda, taas santlaagriks nimetatakse seda venda, kes ei hooli ei varandusest, ei hiilgusest, ei aust ega ka perekonnaõnnest, vaid kes elab muretut ning lustlikku elu otsekui linnukene taeva all, maokene liivas või Issanda plöömikene aasa pääl, hoolides vaid rõõmsast päikesest ja pühendades päevi kunstile, vähe ka viinale ja armastusele, kuid kelle hing on siiski väga tihedalt kootud kurbusest ja maise elu tühisuse äratundmisest."⁵

Püüdes veelgi määratleda gailitliku vagabundi tuuma ja mõtet võiksime aga tsiteerida narr Pimpa monoloogi Gailiti novellist "Põhjaneitsi", kus see sõnakas narr kuulutab:

"Mis on elu ilma narrita? Rahvad hukkuvad ja jumalad saavad tusaseks, kui narr kaob elust. Narri päralt on inimsaatused, sest narr juhib jumalate ja inimeste tegusid ja mõtteid. (---) Narr on tarvilikum igapäevasest leivast, sest tema õlul püsib maailm."⁶

Siin on Gailit jõudnud üllatavalt lähedale tuntud kirjandusteoreetiku Mihhail Bahtini narri-määratlusele, mis näib ju hästi kehtivat ka vagabundide kohta. Bahtin kirjutab:

"Nad on elu näitekunstnikud – nende olemine langeb kokku rolliga, milles nad esinevad, ning väljaspool seda rolli ei ole neid üldse olemas.

Neid iseloomustab ainulaadne eripära ja õigus olla

v õ õ r a d selles maailmas, nad ei solidariseeru olemasoleva maailma mitte ühegi positsiooniga, neid ei rahulda mitte ükski positsioon selles maailmas, nad näevad läbi iga positsiooni vale ja pahupoole."⁷

Jah, grotesk, karneval, veidrustamine, eredalt isikupärased ja samas nii eriskummalised tegelased – just sellisena on Gailit väga ehedalt 21. sajandi kirjanik, kindlasti hoopis rohkem, kui paljud tema kaasaegsed.

Kui Emajõe Suveteater mängis aastal 2003 "Nipernaadit", kus nimiosa kehastas Hannes Kaljujärv, siis kirjutas Vaino Vahing Eesti Ekspressis kiitva arvustuse pealkirjaga "Nipernaadi kui Vagabund". Vahing nägi Priit Pedajase lavastuse väärtust just vagabundi-teema mõjuvas avamises, mis eksistentsiaalse jõuga vastandub praegusele materiaalseid väärtusi jahtivale ajavaimule.

"… olla vagabund või praeguses mõistes (halvas tõlgenduses) luuser või asotsiaal on meie pseudorikkuse ühiskonnas taunitav," kirjutas Vahing.⁸

Ja nii nagu Toomas Nipernaadi hingesugulane Ekke Moor oma pikal teekonnal "lahtisi allikaid otsimas" jõuab lõpuks ikka tagasi koju, nii tahaksin minagi lõpetuseks meenutada, et üks maagilisemaid rändureid eesti kirjanduses on Mehis Heinsaar (eriti tiheda kontsentraadi pakub novellikogu "Rändaja õnn", 2007).

Ja ka meie luules on väga mõjuvaid vagabundliku rändamise motiive. Eesti kirjanduse esimene vagabund oli Kristjan Jaak Peterson. Gustav Suitsu "Oma saar" annab edasi kõigi otsijate ja rändurite kreedot. Ernst Enno kuulus "Rändaja õhtulaul" mõjus väga sisendusjõuliselt ka Nipernaadi-filmis, andes sellele filmile lausa lisamõõtme. Tuntud pagulasprosaist Arved Viirlaid pani ühe oma värsikogu pealkirjaks "Hulkuri evangeelium" (1948).

Ja veel meenub:

"Ainult vahel märkamatult mõni

sinisilmne rändur, tühjus taskus,

tõuseb mullast üles tähtedeni."

(Doris Kareva, "Ööpildid")

Jäägu teemat lõpetama aga Hando Runneli luuletus "Põgenik":

Naistest, lastest, kodakondseist,

kõigist-kõigist lahku

ihkad äkki mõnikord

ja kallist kodust lahkud,

tasku pistad vilepilli,

kääru kõva leiba,

aia äärest kaasa kahmad

kepiks tubli teiba,

suures ilmas sugurahvast

hulgub ikka ringi,

tahad korraks kohata

neid isepäiseid hingi,

tervitada tuuleveskeid,

merest tõusvaid pilvi,

päikesesse vaadata,

kuni on veel silmi.

See luuletus on ju – kirjavahemärke vaadates – üksainus lause, mis aga võtab suurepäraselt kokku vagabundide usutunnistuse.

¹ Jaan Rapp, "Reede õhtupoolik kulges Valgas nipernaadiliku lustiga" – Valgamaalane 20. oktoober 2009, nr 122, lk 4. Vestluses ajakirjanikuga soovitasin Gailitit veelgi rohkem kasutada Valga maine kujundamisel, nagu seda tehakse Oskar Lutsuga Paunveres, vabandust, ikka Palamusel.
² Helju Keskpalu, "Kirjanik Heino Puhvel algatas Valga raamatupäeval mõtte jäädvustada August Gailiti mälestus Nipernaadi kujuga" – Valgamaalane 30. september 1997, lk 6
³ Hiljem olen internetist küll üht-teist leidnud, kuid et minu ettekanne ei pretendeeri teaduslikule traktaadile, jäägu lisandused tegemata. Ühe viite siiski annaksin: Hasso Krulli artikkel "Supermodell ja vagabund: kunsti ja kirjanduse lahkulöömine?: allegooriline pildike" – Looming 2002, nr 1, lk 84–88 ja tema raamatus "Paljusus ja ainulisus", EKSA, Tallinn 2009, lk 46–52
⁴ "vagabund (keskaja lad. vagabundus), hulkur, rändur" (ENE 8. kd).
⁵ Tsiteeritud raamatust: Maie Raitar ja Andres Sööt, "Konrad Mägi. Kunstnik. Looming. Aeg", Ilmamaa, Tartu 2011, lk 365; ka: August Gailit, "Kõigi santlaagrite päev" – "Aja grimassid", Tartu 1926, lk 87–88
⁶ August Gailit, "Põhjaneitsi", Eesti Raamat, Tallinn 1991, lk 214
⁷ Mihhail Bahtin, "Valitud tööd", Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 104
⁸ Vaino Vahing, "Nipernaadi kui Vagabund" – Eesti Ekspress / Areen 24. juuli 2003, lk B11