Üks väheseid vinüüle, mille olen kunagi pimesi ilma kuulamata ostnud, teadmata, mis sellel tegelikult ka peitub, on Mutated Forms & Netsky "Windows" (2010). Ühtlasi on see ka üks nendest, mis mulle enda plaadikogus kõige vähem meeldib. Minu kõrvu olid jõudnud mitmed ägedad heliklipid tol ajal kodumaises trummis ja bassis ilma teinud triost, seega ootasin plaadilt laksuvat kaunist liquid dnb'd, kuid pettusin väga.

Biit, klaver, süntesaatoritöö ja meloodiad olid väga šabloonilised ning muidu suurepärase laulja Sofia Rubina vokaalid kõlasid eriti kuivalt. Arutades seda ühe enda muusikasõbraga, ütles ta mulle: "juba Netsky nime nägemine kaane peal oleks pidanud mõjuma ohusignaalina" (tegemist on DnB-maailma David Guettaga). Aga ma pole tahtnud sellest singlist ka lahti saada ja olen otsustanud selle alles jätta justkui meeldetuletuseks, et iga ost olgu hoolega läbimõeldud ja kalkuleeritud.

Oskan lugu pidada heast murtud biitidega muusikavalikust, olgu see hip-hop, jungle, dubstep, electro, või mis iganes -core liitega alastiil, kuid kui muusika kubiseb žanriklišeedest ning esimestest sekunditest saab aru, kuhu kõlamustrid liiguvad, võib see tekitada ühel tõsisel melomaanil kuulamisnaudingu asemel pigem rohket frustratsiooni.

Mutated Formsi plaadist on möödunud kümme aastat ning ega ma eriti kodumaise trummi ja bassi skeenega tippspetsialisti tasemel kursis pole püsinud. Aeg-ajalt tuletavad uudisnupukesed meelde, et kõige suurem ekspordiartikkel selles valdkonnas on olnud Tartust pärit Thing ja riigipiiride sees on olnud tegija Mikk Saar ehk Planeet. DJ Mayeri nime all lõi viimane muuseas kaasa euro-trance suunaga duos Whirl & Mayer, kelle suurimaks hitiks sai "Streets At Night". See loo saatel on poeparklates lugematu hulk äsja täisikka jõudnud noori enda Sierraride ja Passatitega üksteise võidu pagasnikus olevaid bassikõlareid mürtsuma pannud.

Planeedi helipilt on samuti popiliku ambitsiooniga klubimuusika, kuigi ideede poolest palju värvikam –  tänavaromantika asemel on inspiratsiooniks ulme ja kõik kosmosega seotud. Planeedi enigma on ka see, et sada protsenti omaks ei tunnista teda päevaraadio ega ka tõsisem underground-maastik ning ta on sunnitud eksisteerima millegi vahepealsena. Sellest hoolimata on tekkinud artistil ustav jälgijaskond, mida tunnistab ka albumi väljaandmiseks sooritatud kaks edukat Hooandja projekti.

Uus kauamängiv on enamjaolt instrumentaalne, paljudes palades vilksavad läbi Planeedile tunnuslikuks saanud eestikeelsed sämplid filmidest, saadetest ning multifilmidest. Näiteks loos "Läbi Seinte" on kuulda helikatkeid 1983. aasta lastelavastusest "Üle linna Vinski", kus jutt "nähtamatuse pulbrist" mõjub üpriski humoorikalt.

Planeedi technical-step laadis (buum-tša, buum-tša!) biidid on loost-loosse jäigad, trummid rasked, energiat täis ja sügava kajaga. Madalamasse otsa on sätitud klassikalised drum'n'bass'i "Reese'i" või wobble-bass'i variatsioonid. Süntesaatorid ja meloodiad kõlavad väga trance'ilikult, rahulikemail hetkeil atmosfääriliselt tüünelt. EDM-stiililt on üle võetud efektirohkete saundide ülevoolavus, mis aeg-ajalt muutub närviliseks – helidisainis konkureerib omavahel ehk liigagi palju elemente.

Muidu igati korralik tantsupõrandale sobiv materjal, mille ainsaks miinuspooleks jääb üksluisus ja motiivide kordumine. Kui kuulamisel fookus kaob, hakkab tunduma, et tegemist oleks justkui remix-plaadiga Planeedi 2012. aastal ilmunud läbimurdehitist "Satelliidid". Ei tahaks öelda, et nii kogenud produtsent teeb paint-by-numbers trummi ja bassi, kuid ehk on artisti võiduvalem liigagi üllatustevaba. Seetõttu on albumi parimaks looks ka teistest lugudest erineda julgev "Tehiskaaslane", kus Heini Vaikmaa elektrikitarri väänatused kõlavad virtuoosselt.