Arvustus. "Wonder Woman 1984" kui ood inimlikele nõrkustele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Wonder Woman (Gal Gadot).
Wonder Woman (Gal Gadot). Autor/allikas: SCANPIX / Capital Pictures

Uus film kinolevis

"Wonder Woman 1984"

Lavastaja Petty Jenkins

Osades Gal Gadot, Chris Pine, Pedro Pascal

7/10

Eelmine aasta oli Warner Bros.-ile raskete otsuste aasta: filmistuudio oli sunnitud edasi lükkama mitte ainult uue koroonaviiruse tähe all möödunud 2020. aasta, vaid ka 2021. aasta linastusplaanid, sest lisaks juba tehtud filmide levile oli möödunud aastal arusaadavalt halvatud ka järgmisteks aastateks kavandatud linateoste tootmine.

"Wonder Woman 1984" on aga üks film lisaks "Tenetile", millega filmistuudio otsustas riski võtta ja selle esilinastuskuupäeva korduvast edasilükkamisest olenemata plaanitud aastanumbri sisse jätta. Rahaliselt arukas või mitte, kinotööstus ja vaatajad vajasid sellise eriliselt kurnava aasta lõppu ühte suurfilmi, mis oleks parajalt naiivne, pakuks suurtele probleemidele sirgjoonelisi lahendusi ning CGI abil "Võimatu missiooni" tasemel ja füüsikaseadusi eiravaid märulistseene.

Ühel suurstuudiote tavapärase tihedusega linastusgraafikutega aastal võiks need lugeda üles ka miinustena, aga tänavune aasta on lisaks kulla hinnale kergitanud kõvasti ka vajadust eskapismi järele. Superkangelased, nagu ka Wonder Woman sündisid ometigi just ühiskondlikult keerulistel aegadel – 1930. aastate majanduskriis, II maailmasõda – mistõttu tuleb möönda nende teatavat asjakohasust praegusegi kriisi ajal.

Diana Prince / Wonder Woman (Gal Gadot) ja Steve Trevor (Chris Pine). Autor/allikas: SCANPIX / AP

Wonder Woman jääb põhiolemuselt nende nende DC superkangelaste hulka, kes on suhteliselt üheplaanilised ja keda on kujutatud hea ja halva võitluses ilmeksimatu õigusemõistjana, erinevalt näiteks Batmanist, kes tegutseb rohkem hallalal. Siiski on lavastaja Patty Jenkins toonud Wonder Womani ekraanile hea inimliku tunnetusega ja nüansirikkamalt kui lihtsalt jumalikku päritolu üliinimesena – tugevuste kõrval nõrkuste ja sees möllava tundesegadusega.

"Wonder Woman 1984" avanebki ennekõike inimlikus mõõtmes ja vähem puhtakujulises möllus ja märulis kui esimene film, sest erinevalt viimasest on järjefilmis Wonder Womani peamine modus operandi tema variidentiteet Diana Prince. See tingib selle, et lugugi on jutustatud rohkem humanistlikke (anti)väärtusi silmas pidades ning väga selgepiirilise, isikustatud kurjuse asemel tuleb lõpuks võidelda eeskätt oma siseilmaga, seda ka Dianal endal.

Jah, kuigi filmis on pahalased justkui olemas – Maxwell Lord (Pedro Pascal) ja Barbara Minerva / Cheetah (Kristen Wiig) – siis pole nad seda kumbki traditsioonilise, mustvalge koomiksiloogika järgi. Lord ilmub pilti küll libeda ja eduahne püramiidskeemitajast ärimehena, aga samas on kohe ka selge, et see ei saa olema kogu tema lugu. Ka Minerva pole iseenesest kurja loomusega, vaid pahalase rolli satub ta pigem asjaolude kehva kokkulangemise tõttu ja seepärast, et nad jäävad Wonder Womaniga eriarvamusele ühes natuke liiga olulises asjas.

Maxwell Lord (Pedro Pascal). Autor/allikas: SCANPIX / AP

Cheetah'iks moondunud Minervaga on samas seotud filmi üks tehniliselt raskemini seeditavaid momente, sest temaga pole eriefektide meeskond liiga õnnestunult hakkama saanud. Tulemus sarnaneb rohkem sellele, mida võis näha Kuldvaarikatega üle külvatud 2019. aasta muusikalifilmis "Cats", kus antropomorfsed kassid mõjusid meeltele õõvaorgu langevatena. Cheetah'it ei võimalda kiire kaadrivahetus õnneks liiga põhjalikult uurida, ehk ka põhjusega.

Kuigi "Wonder Womani" filmisarja esimese filmi lõpus hukkunud Steve Trevor (Chris Pine) naaseb ja sellele on filmi kontekstis loogiline – päriselus mitte eriti loogiline – lahendus, jäävad mitmed sellega kaasnevad problemaatilised asjaolud lõpuni lahendamata ja vaatajana närima, mistõttu ei saa ka tema naasmise üle täit rõõmu tunda. Samas toob Pine'i kehastatud Steve'i sundimatu avatus loosse sobilikku muretust ja õhku ning laseb Gadot'i Dianal särada, ise taustale hoides.

"Wonder Woman 1984" on nõrgim oma kliimaksis, kus filmitegijad on parema puudumisel käiku lasknud juba varem samas žanris nähtud klišeelikud situatsioonivõimendused ja mallipõhiselt mõjuvad dialoogid. Siin võtab ka igapäevaelus teadlasena töötava Diana Prince'i praktilise meele üle kodusaarel Themysciral amatsoonide õpetustest kogutud esoteerilis-spirituaalne tarkus, mis päästab küll eskaleerunud olukorra täielikust apokalüpsisest, kuid muutub monoloogi vormis lõpuks pateetilisemaks kui oleks maitsekas.

Barbara Minerva / Cheetah (Kristen Wiig). Autor/allikas: SCANPIX / AP

Filmi lõpplahendus, hea võidule pääsemine saab juhtuda ainult eeltingimusel, et kollektiivne ja kõikihõlmav altruism on maailmas võimalik. See on ilus kontseptsioon filmis, aga seda valusam, mida võimatum see näib pärismaailmas, mida ei lõpeta kunagi vormimast võimuisikute majanduslik-poliitilised huvid ning omavahelised rebimised hüvede pärast ühiskonna kõigil tasanditel.

Kui võtta silme ette kõik filmi pöördelised momendid, siis võiks öelda, et "Wonder Woman 1984" on peaaegu et ood inimlikele nõrkustele, mida inimesed on harjunud peitma, maskeerima ja kompenseerima ning millele teinekord alistuvad ka kõige tugevamad. Ka pahelisuse anatoomia, millega film omamoodi tegeleb, paljastab lõpuks siiski, et selle taga on ennekõike inimlik nõrkus kui et miski abstraktne kurjus nagu tüütult tihti sama žanri filmides näeb. Lõpuks oleme kõik ainult inimesed.

Tuleb välja, et isegi superkangelased.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: