Hiljuti juhtus huvitav lugu. Euroopa Komisjoni Eesti esindus kinkis omavalitsustele EL-i lipud, Saarde vallavanem heiskas selle üheks päevaks Kilingi-Nõmme lipuplatsil, Vabadussõja mälestusmärgi juures, mille peale kirjutas üks Pärnu kohalik poliitik sotsiaalmeedias: "Häbi teil olgu, Saarde valla valitsejad: kas vabadussõdalased andsid oma elu euroopa föderatsiooni eest? Maha võtta kohe see võõras orjastav lipp!" Kuidas tundub?

Kilingi-Nõmme on rohkem teie ekspertiis, härra Sildam, nagu ma aru saan.

Tahaksin väga teada, mida inimesed Kilingi-Nõmmel sellest arvavad, eriti Kilingi-Nõmme saunas. (Naerab) Aga see on teine teema.

See, et mõni käre poliitik oma arvamust avaldab... Kahju on. Mis sa ikka oskad muud öelda. Ei ole eriti korrektne – minu meelest – sellist retoorikat kasutada. Aga mõeldes, mida kõike oleme tänavu kuulnud, on see veel pehmo värk.

Kas teie peate õigeks EL-i lipu heiskamist Vabadussõjas sõdinud sõdurite mälestusmärgi jalamile?

Arvan, et lipp heisatakse sinna, kuhu kohalik omavalitsus peab vajalikuks lippu heisata. Kui nemad selle koha valisid, siis järelikult pidasid sobilikuks. Nemad teavad ise kõige paremini, kuhu see nende oma vallas sobib.

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets ütles Saarde vallale EL-i lippu kinkides, et Euroopa ei ole kuskil kaugel, vaid on siin koos meiega. Ja pahane meeskodanik vastas talle Facebookis: "Võiksid oma lollused lõpetada. Topi neid impeeriumi lippe mujale." Mida selline hoiak näitab?

See näitab, et teen õigesti, kui väldin sotsiaalmeedia lugemist.

Täiesti arusaadav hoiak, aga... EL-il on oluline roll Eesti julgeoleku hoidmisel, rikkamad liikmesriigid on läbi ühenduse eelarve toetanud kümnete miljardite eurodega Eesti arengut – miks kõik ei näe ega tunnista neid plusse?

See ei ole midagi uut. Sarnaseid hoiakuid on igal pool Euroopas, on alati olnud – on inimesi, kes on millegi poolt ja inimesi, kes millegi vastu.

Suurbritannia [EL-ist väljaastumise] referendumil neli aastat tagasi hääletasid EL-ist lahkumise poolt mõned kohalikud väikesed kandid, kes olid EL-i toetuste peal üldse elanud. Eks neid paradokse on.

Oluline on, et mõistetakse, mis on riigile oluline, riigile kasulik. EL-i kuulumine on paljud riigid teinud suuremaks, kui nad tegelikult on, sealhulgas ka Eesti, ja toonud neile majanduslikku jõukust.

Viimase aja [avaliku arvamuse] küsitlustes näeme trendi, et laias laastus on toetus EL-ile paljudes liikmesriikides kasvanud. Ja eriti on see kasvanud Suurbritannias.

Riigile kasulik, aga kõik inimesed ei tunneta seda kasu.

Kõik inimesed ei arvagi samamoodi, nagu me hästi teame. Ühele on see sõnum väga positiivne ja teisele midagi muud. Ka EL toob ühiskonnas kaasa erinevaid nägemusi.

Räägime paradoksidest. Eesti ühines Euroopa Liiduga ligi 17 aastat tagasi, vabatahtlikult. Ja ikka kohtab arvamusi, et Euroopa Liit on hullem kui NSV Liit, kes Eestit pool sajandit okupeeris. Miks?

Kui me EL-iga liitusime, räägiti samamoodi. On ka inimesi, kes usuvad, et maa on lapik. (Naerab)

On palju erinevaid vaateid, mida tänapäeval võimendatakse rohkem, kui vanasti.

Poliitikateadlane Tõnis Saarts muretses, et senine ühtne avalik sfäär on sotsiaalmeedia ajastul killunenud tuhandeteks tükkideks – kildudeks, mille peegeldused enam üksteisega ei kohtu. Võibolla on EL-i lipu lugu Kilingi-Nõmmel üks nendest mitte kohtumistest?

Võib-olla... Olen alati jälginud huviga Saartsi arvamusi, need on tabavad ja analüütilised.

Saarts tõdes sedagi, et tõendite-põhiste argumenteeritud arutelude asemel kuuleme dogmaatilist üksteisest ülekarjumist ja teisitimõtlejate avalikku vaenamist. Kuidas tulla toime selle karjumise ja koolikiusule sarnaneva vaenamisega?

Vaadake, on ka ütlemine, et kui lähed seaga mõõtu võtma, siis saavad mõlemad poriseks.

Muutuda samasuguseks ei ole mõistlik, tuleb säilitada väärikus, üritada argumenteerida ja üritada veenda.

Selge, et on hulk inimesi, keda ei ole võimalik veenda ja ei peagi olema – inimestel on omad arvamused, nad kuulutavad neid valjumalt ja selleks on rohkem ruuporeid, mida vanasti ei olnud. Vanasti oligi selleks tõepoolest ainult ruupor, tänapäeval võimendab sotsiaalmeedia seda tuhandete ruuporite jõul.

Pean nüüd sõnasabast kinni võtma ja esitama kiusliku küsimuse – kes on siga?

Kes on siga? Siga on üks tore loom. (Muigab)

Olete jätkuvalt arvamusel, nagu suvel 2018, et me elame lumpenpoliitika kõrgajas?

Jään suhteliselt kindlaks sellele hinnangule, mille siis andsin. Kas me oleme kõrgaja ületanud või sinna alles jõudmas – seda näitab aeg.

EKRE eelmine esimees Mart Helme põrutas teile siis vastu, et Hololei lumpen on tegelikult maailma uus eliit.

No mis ma oskan selle peale öelda... Seda arvati ka 1917. aastal, kui [Venemaal] revolutsiooni korraldati. Aga mis sellest välja tuli? Kõik on suhteline.

Kaks ja pool aastat tagasi ütlesite intervjuus, et lumpenpoliitika kõrgaeg tähendab sedagi, et kes karjub kõige kõvemini ja ütleb kõige halvemini, saabki kõige populaarsemaks. Tegelikult te eksisite, vähemalt Eesti osas, kus kõige kõvemini ja halvemini ütlejad ei ole saanud sugugi kõige populaarsemaks.

Küsitlused näitavad ühte... Aga vaadates, kuidas kujunevad Eesti poliitikas erinevad teemad, mida käsitletakse, siis jääb mulje, et osa nendest teemadest on tõstetud esile justnimelt sellepärast, et need teemad on kõige kõvemini välja toodud.

Pigem võiks siis öelda, et nad on kõige mõjukamad, sest provotseerides ja eskaleerides dikteerivad valitsusele ja parlamendile oma agendat.

Jah, kui nad seda efektiivselt teevad, tuleb neile ka mütsi kergitada. Kui nad on suutnud läbi selle ennast kuuldavaks teha, siis on nad oma eesmärgi saavutanud. Ja kui nad muutuvad kõige populaarsemaks, siis on see [lumpenpoliitika] kõrgajastu veel ees.

Kuidas ohjeldada populiste?

Populistlikke võtteid on kõik kasutanud. Aga see ei tähenda, et lähed kõige lihtsamat teed pidi. Arvan, et populismi saab ohjeldada riigimeheliku käitumisega ja samuti sellega, et tullakse, seletatakse, arutatakse...

Inimesteni peab jõudma. Ei ole ka mõeldav, et lihtsalt lööme käega: ah, nemad ongi sellised. Selle nimel tuleb tööd teha. Tuleb rohkem tööd teha.

Kas USA presidendivalimised olid labaselt, jultunult, massiliselt võltsitud, nagu Eesti rahandusminister väitis?

Mina ei ole sellist pilti saanud, kuigi seda nägemust on teatud seltskond Ameerika Ühendriikides jõuliselt väljendanud. Aga see ei ole kinnitust leidnud.

On kahetsusväärne, kui normaalsed, demokraatlikud valimised satuvad tule alla selle pärast, et nende tulemus kõigile ei meeldi.

Mis oli teile nende valimiste puhul olulisem – kas see, et Donald Trump kaotas või see, et Joe Biden võitis?

Alates ajast, kui mäletan, olin siis umbes 10-aastane, toetasin oma sümpaatias peaaegu alati Ameerika valimistel vabariiklastest kandidaate. Välja arvatud viimane kord [2016. aastal] ja välja arvatud seekord. Nii on minu isiklik arvamus.

Aga mis oli märgilisem – kas see, et Donald Trump kaotas või see, et Joe Biden võitis?

Mõlemad on märgilised, see ongi ühe mündi kaks külge. Aga see, et Joe Biden suutis mobiliseerida nii palju ameeriklasi tema poolt hääletama – 82 ja natuke peale miljonit – näitab, et tema võitis need valimised. Ameeriklased tulid väga jõuliselt välja [hääletama], seega valimised lähevad neile korda, nende riik läheb neile korda.

Tõepoolest, on ju tore, kui ka mujal tuleksid inimesed valimistele nii aktiivselt ja ei lepiks madalate [osalus]protsentidega, nagu paljudes Euroopa maades.

Ja veel üks asi: kaotaja pole see, kes kaotab, vaid see, kes ei oska väärikalt kaotada.

Mida ennustate, kuidas muudab Joe Bideni valimine USA järgmiseks presidendiks Euroopa-USA suhteid?

Ootus Euroopas uue [suhete] restardi osas on väga suur. Loomulikult siin loodetakse, et saab pöörata uue lehekülje, mis tähendab, et USA oleks jätkuvalt tugev, usaldusväärne partner multilateraalses maailmas. See on see, millesse EL on uskunud ja see on hästi teeninud mitte ainult EL-i, vaid ka Ameerika Ühendriike.

Vaatame majandust, eksporti, tööstusvõimekust – laias laastus viimase poolesaja aasta USA ja Euroopa koostöö on olnud paljuski meie huvides.

On ju teada, et USA tulevane riigisekretär on väga hea Euroopa tundmisega, tugeva positiivse suhtumisega Euroopasse. Saab näha, kuidas see kõik käima läheb, ootus on väga suur.

Tegelikult ongi hea, et aegajalt tuleb teha restart, mõistmaks, kui olulised need suhted on ja mõistmaks ka seda, mida on võimalik üksteisega koostööd tehes võita ja paremaks muuta.

Seega näeme tulevikus vähem USA-poolset protektsionismi, rohkem Atlandi-ülest koostööd ja partnerlust?

Seda ma ei öelnud... Mis puudutab majandust, kaubandust – saame näha. Siin on meil alati olnud ka erimeelsusi. Minu enda valdkonnaski oleme lahendanud neid kasvõi arbitraaži kaudu. Aga see on mõistlik, kootöös vajalik osa, et usutakse: kui on mingid erimeelsused, siis on ka võimalused neid lahendada.

Kas võime järgmisel neljal aastal näha, kuidas EL ja Ameerika Ühendriigid taas kaubandussõtta astuvad?

Loodan, et mitte. Miski pole kindel, aga arvan, et kui see oht tekib, siis on palju kanaleid omavaheliseks suhtlemiseks ja mõlemad pooled saavad aru, et see [kaubandussõda] ei too kellelegi kasu.

Tahaksin jälle enda valdkonnast rääkida. Teame ju Boeingu ja Airbusi vahelisi erimeelsusi riigiabi osas. Mitte kumbki pole sellest võitnud, kuigi WTO andis ühes kaasuses õiguse Boeingule, teises kaasuses õiguse Airbusile. Oleme ka täna niivõrd läbi põimunud, et näiteks 50 protsenti Airbusi lennukist on seotud Ameerika tootjatega ja üle 40 protsendi Boeingu lennukist Euroopa tootjatega.

Nii et, ükskõik mis samme sa astud, sellel võivad olla tagajärjed mõlemal pool Atlandi ookeani.

Üksinda ei saaks lennukeid ehitada ei Airbus ega Boeing?

Kindlasti saaksid, teoorias, kui see oleks algusest peale niimoodi läinud. Aga me elame  globaalses maailmas. See, et otsitakse partnereid ja parimaid tarnijaid, on normaalne osa meie läbipõimunud maailmast ja läbi selle ongi suured ettevõtted edukad.

Kuivõrd näitab Donald Trumpi valimiskaotus, et trumpismi aeg poliitikas hakkab mööda saama?

(Paus) Kuidas trumpismi üldse defineerida?

Ja isegi küsimusele "Kas Donald Trumpi aeg poliitikas hakkab mööda saama?" ei ole praegu veel võimalik vastata. Seda teab ainult tema ise.

Aga ei usu, et need jooned, mis on poliitikasse juurde tulnud, nüüd ära kaovad.

Twitteri säutsud ja fakte eirav või neile mittetuginev poliitika – see kõik jääb?

Faktidele mittetuginev poliitika on kahjuks muutunud väga üldiseks ja on kohal igal pool, üle kogu maailma.

Twitteri säutsud... Kuni Twitter on populaarne kanal, siis loomulikult võib eeldada, et need mängivad ka tulevikus rolli ja nagu teada, kui säutsud on piisavalt intrigeerivad, siis on neil ka palju jälgijaid. Poliitikutele on tähtis, et sul on palju jälgijaid, järelikult pead aegajalt tulema välja millegi sellisega, mis neid jälgijaid jätkuvalt köidaks. (Muigab)

Poliitikateadlased ja sotsioloogid on meenutanud, et Donald Trump võis valimistel kaotada, aga alles on inimesed, kes tunnevad, et nemad ei ole üleilmastumises võitjate poolel või see kõik, ka traditsiooniliste väärtuste muutumine, on liiga kiire olnud.

Täpselt nii, igas ühiskonnas. On suur väljakutse, kuidas jõuda nende inimesteni, et nad näeksid maailma pigem positiivse kui negatiivsena – ehk et nende klaas oleks pigem pooltäis, mitte pooltühi.

Aga nagu alguses ütlesin, see tähendab palju tööd, tähendab ka seda, et aegajalt võib kõik olla väga väljakutsete rohke.

Palju tööd – kelle poolt?

Loomulikult on poliitikud need, kes peaksid rahvaga suhtlema ja üritama rahvast kaasata. Erinevatel tasanditel inimeste kaasamine on teema, millest räägitakse palju, aga milles ei olda alati edukad. Pärast saab muidugi analüüsida, et jah, meil on siin inimesed, kes ei ole saanud ühte, teist või kolmandat ja see tekitab neis frustratsiooni. Tuleb vaadata, kuidas nendeni jõuda. Selleks on erinevad poliitilised erakonnad...

Neil erakondadel on erinevad poliitilised huvid?

Muidugi on erinevad huvid. Aga üks huvi peaks olema kõige suurem – see on riigihuvi, eriti nii väikese riigi puhul nagu Eesti.

Oli see nüüd Brüsseli huumor, või?

(Paus) Kui te nii tahate, härra Sildam. (Muigab)

Mulle siiski tundub, et pigem on erakondade ja poliitikute huvi olla edukas valimistel, mis tähendab kõnetada võimalikke pooldajaid, valijaid ja siin lähevad need huvid erakonniti küll väga risti.

Siin on kaks asja. Vastandumine ju töötab, mis tähendab, et tihtipeale ollaksegi huvitatud, et vastandumist suurendada. Nii ühiskonnad polariseeruvadki, mis on hästi negatiivne trend. Seda peaks olema võimalik vältida, mis ei ole lihtne, sest kiusatus on väga suur.

Aga ka siis, kui inimesed tunnevad end ühel või teisel moel kaasatuna – seegi on juba midagi.

Teie oskate öelda, kui palju pööravad suured riigid tähelepanu mõne väiksema riigi valitsusliikme arvamusele, et USA uus president sai võimule võltsitud valimistega või et koroona on Hiina laborist lahti pääsenud biorelv?

(Muigab) Arvan, et keegi liiga palju tähelepanu siin ei pööra. Küll aga pannakse seda tähele ja kuhugi annaalidesse see kirja läheb.

Kas selliseid arvamusi vaadatakse mujal üllatunud pilguga, et on ikka koomikud või kujundavad need suhtumist, mis võivad mõjutada ka riikidevahelisi suhteid?

Loomulikult on mõistlik säilitada korrektsus oma partnerite suhtes. Teiselt poolt, kui kõik need väljaütlemised üles kirjutataks, oleksid suhted paljude riikide vahel väga keerulised.

Nii et, ei ole mõtet asju suuremaks puhuda, aga samas on mõtet vältida selliste olukordade tekkimist.

Siim Kallas, kes töötas 10 aastat Euroopa Komisjoni asepresidendina, arvab, et pärast Brexitit ja brittide lahkumist ei ole Euroopa Liidust välja astumine enam tabuteema. Olete Kallasega samal meelel?

Jah, olen nõus, absoluutselt, et see ei ole tabuteema. Niisugune võimalus on isegi [EL-i] alusleppesse sisse kirjutatud ja Suurbritannia seda kasutas. Küsimus on, kas Suurbritannia saab sellest ka kasu, kuid praegu tundub küll väga sedamoodi, et olukord muutub Suurbritanniale pigem keerulisemaks.

Ükski riik ei ole Euroopas nii suur, et olla tänases maailmas üksinda mõjukas. Koos oleme palju tugevamad ka maailmapildis. Näiteks Suurbritannial on olnud võimalus mõjutada EL-i poliitikat ja läbi selle maailmapoliitikat viisil, mida tal kunagi ei saa olla, kui ta on üksinda, kuigi suur ja pika ajalooga riik. Väikeste riikide puhul on see võimalus olematu.

Samas, läbi selle, mida saame teha EL-i kaudu, on meie hääl tugevam, meie julgeolek on kindlasti paremini tagatud ja meil on sõpru, kellele saame alati helistada.

Ja sõbrad võtavad telefoni vastu?

Ja sõbrad võtavad telefoni vastu, justnimelt. Kui Eesti peaminister helistab ükskõik millisele Euroopa [riigi] peaministrile või vastupidi, siis neid kõnesid võetakse alati vastu.

Kui Ungari ja Poola blokeerisid EL-i uut eelarvet ja taastekava, kokku ligi kahe triljoni euro kasutamist, sest ei olnud nõus selle sidumisega õigusriigi põhimõtetega, siis kui suur oli võimalus, et EL jätab nad üksinda protsessima ja läheb ilma nendeta edasi?

Selleks oli ettevalmistusi tehtud. See olnuks reaalselt võimalik, aga loomulikult – see polnuks hea lahendus.

Siim Kallasel on siis õigus, et ükski liikmesriik ei saa võtta EL-i pantvangi?

Päriselt ei ole see võimalik. EL-i eripära on see, et üheski olukorras ei jäeta [kedagi maha], ikka üritatakse leida kokkulepe, mille kaudu õnnestub kõiki kaasata. Paljud peavad seda EL-i nõrkuseks. Mina arvan, et see on EL-i üks suuremaid tugevusi – kui sa oled koos, siis ei jää sa kunagi üksinda ja ei ole mõistlik sind kunagi üksinda jätta.

Mõtleme kasvõi Kreekale, et kui paljudes pealinnades võis olla tunne, ah, olgu nii nagu on ja vaatame, kuidas saame üht- või teistmoodi edasi minna. Aga Kreekat ei jäetud ja seda ei tehta [kellegagi] ka tulevikus.

Leitakse jälle mittemidagiütlev poliitiline deklaratsioon, mis lisatakse vaidlusalusele teemale nagu nüüd oli Ungari ja Poola puhul, ning kõik on rahul?

Kui kõik saavad sõita tagasi oma pealinna ja öelda, et see võimaldab meil edasi minna, see oli kompromiss, mille me leidsime – siis on, jah, kõik rahul. See ongi EL-i tugevus, oskus neid kompromisse leida.

Arvati, et kui EL laieneb 25 riigini ja veel suuremaks, muutub see üha keerulisemaks. Ajalugu aga on tõestanud, et olgu ükskõik kui palju liikmesriike, kompromiss leitakse. Selle nimel tehakse tööd ja see peabki nii olema.

Kellel on õigus – kas neil, kes ütlevad, et paari aasta jooksul saame koroona-eelse maailma tagasi või neil, kes arvavad, et endine elu jääbki minevikku?

Arvan, et mõlemal on natuke õigus ja ei ole ka. Iga kriis muudab elu ja maailma meie ümber. Koroonakriis raputab riike ja ühiskondi, sellest jäävad jäljed ja muutuvad viisid, kuidas ühte või teist asja teha. Aga inimesed on ju põhiloomult samasugused, tahavad ikka samasuguseid asju – maailma näha, et nende elu läheks paremaks.

Elu, nagu oleme harjunud seda nägema, kindlasti taastub. Aga tuleb ka uusi nüansse. Aegajalt ongi vaja selliseid raputusi, et kiiremini edasi minna.

Näib, et lennundusele ja üldse transpordile on COVID-19 uus 9/11, kui 11. septembril 2001 tehti reisilennukeid kasutades terrorirünnakud USA-s?

Oleks see vaid nii.

Kas toona oli lihtsam?

Sel hetkel ei tundunud see nii [lihtsana]. Aga tagasi vaadates saab öelda, et taastumine oli päris kiire. Palju kiirem, kui finants- ja majanduskriisi järel, sest siis kulus kaheksa aastat, kui jõuti kriisieelsele tasemele, lennunduses umbes aastal 2016.

9/11 puhul toimus see palju kiiremini, kuigi muutis lennunduses täielikult näiteks  julgeolekukontrolli. Kõik me teame, et peame jätkuvalt pudelikesed kohvrist välja võtma, see on justnimelt 9/11 tulem. Samuti Euroopa väga hästi toimiv lennunduse julgeoleku-alane koostöö kõigi liikmesriikide vahel.

Aga täna... Rohkem kui 100-aastane tsiviillennundus ei ole sellist raputust näinud. Sellest väljatulemine saab olema mingil hetkel kiire, kuid kriisi-eelsesse aega jõudmiseks läheb veel mitu-mitu head aastat.

Vaktsineerimise tõend võiks reisimisvabaduse taastada?

See aitab kindlasti kaasa, et reisimine taastuks. Ent praegu ei ole veel selgelt paigas, millised paberid peaksid reisimiseks olema. Keegi ei taha seda muuta komplitseeritumaks, aga arvan, et elektrooniline tervisepass või midagi taolist muutub normaalseks osaks Euroopa kodanike telefoniäppides.

Henrik Hololei, kui palju te võite Euroopa Komisjoni kõrge ametnikuna arvata Eesti asjadest?

Eesti kodanikuna võin ma Eesti asjadest ikka arvata.

Kas Eesti sisepoliitika on hangunud?

Siia on tulnud palju rohkem vürtsi juurde. Näiteks Eesti 200 esiletulek, kes astub kandadele parlamendierakondadele ja kes loodetavasti paneb parlamendierakonnad ka otsima uusi lahendusi. Mingil hetkel juba tundus, nagu oleks igaüks paigas oma nurgas. Nüüd on liikumist palju rohkem.

Kuidas teie saate aru, mis hoiab Keskerakonda, Isamaad ja EKRE-t koos valitsemas?

Soov ühiselt valitseda.

Ja peaminister [Jüri Ratas].

Kas ka vastumeelsus, et nad ei soovi anda võimu Reformierakonnale?

Ükski võimulolev erakond ei soovi vabatahtlikult loovutada võimu kellelegi opositsioonierakondadest.

Reformierakond on eriolukorras, te ju saate aru?

Arvan, et – Reformierakond on olnud pikka aega võimul ja teinud palju Eesti heaks, mõned asjad pole neil võib-olla nii hästi välja kukkunud ja eks nad tulevad tulevikus võimu juurde tagasi.

Teie liitusite Isamaa liikmeühendusega Parempoolsed, mis loodi juulis, ja saite erakonna esimehe Helir-Valdor Seederi meelepaha tunda. Mõistate tema muret, kui üritaksite tema kingadesse astuda?

Ma ei tahaks kuidagi tema kingadesse astuda.

Inimestel on erinevaid muresid... Aga arvan, et iga erakonna esimees võiks olla õnnelik, kui erakonna liikmed ei ole pelgalt nimed hingekirjas, vaid tahavad aktiivselt erakonna poliitikas kaasa lüüa. Ka erinevad seisukohad peaksid erakonda – ja üldse erakondi – rikastama.

Nii et, loomulikult oodanuks pigem positiivset tere-tulemast seisukohta, sest see [Parempoolsete liikmeühendus] on Isamaas debati käima tõmmanud palju rohkem, kui varem tehtud mitmed sammud.

Võib-olla... Isamaa riigikogu fraktsiooni strateegilise kommunikatsiooni nõunik Juhani Jaeger postitas sotsiaalmeediasse üleskutse "Lp. parempoolne, lahkuda on lihtne!".

Lahkuda on alati lihtne. Lööd ukse kinni, lähed minema ja ütled, et mind ei huvita.

Aga, kas lahkuda on mõistlik?

"Tegemist on erakonnale vastanduva orkestreeritud liikumisega," hindas Jaeger. Kes teid orkestreerib?

Mina ei tea, et keegi orkestreeriks. Lugesin Parempoolsete manifesti ja Isamaa pikaaegse liikmena leidsin, et see on praegu just õige sõnum, tuletada meelde neid olulisi väärtusi, millele see erakond on ehitatud.

Kas Parempoolsed seavad Isamaa juunikuisel suurkogul erakonna esimehe kohale enda kandidaadi?

Sellele ei oska mina vastata. Parempoolsetel on oma juhatus ja kõneisikud, kes on selle mõttega kindlasti paremini kursis.

Aga Parempoolsete realiikmena – kas selline samm oleks mõistlik?

Mina olen alati igasuguse konkurentsi poolt. Konkurents on vajalik majanduses, konkurents võimaldab saada paremat teenust odavama hinnaga, see on igati tervitatav, sunnib innovatiivsusele.

Poliitikas on täpselt samamoodi – me ei ela ju nendel aegadel, kui partei esimehe kohale võib olla ainult üks kandidaat.

Tahate Isamaa üle võtta?

Rääkisin teooriast, et konkurents üleüldse on tervitatav. Kuidas antud kontekstis Parempoolsed käituvad, peate küsima kelleltki teiselt.

Kas te tõesti arvate, et Parempoolsetega suudate tõsta valimiskünnise lähedale langenud Isamaa toetust?

Arvan, et Isamaa saab ise oma toetust tõsta, selle nimel peakski tööd tegema. Üks Parempoolsete esilekerkimise põhjus oli ju ka arvamus, et toetus viie protsendi ümber ei ole kindlasti see, millega väärikas erakond peaks leppima.

Kuidas peaks see väärikas erakond suhtuma abielureferendumisse? Kas peaks selle toimumist takistama või ütlema, väga õige, teeme referendumi? Ja milline oleks siis Parempoolsete sõnum, et kuidas referendumil hääletada?

Minu isiklik arvamus, mida olen alati selgelt väljendanud, on see, et suhtun suure skepsisega referendumitesse. Minu jaoks on otsustamine poliitikute töö ja selleks ongi rahvas nad valinud. Eestis on esindusdemokraatia ja Eestis on tugev parlament, kes suudab kõik olulised küsimused lahendada.

Teie ei usalda rahvast?

Ei, asi pole selles. On olulised küsimused, mida tuleb rahvalt küsida, nagu oli EL-iga liitumise eel või Eesti põhiseaduse vastuvõtmisel. Siis oli see põhjendatud.

Mina usun esindusdemokraatiasse, usun sellesse, et inimesed  käivad valimas ja valivad poliitikud, kes teevad oma tööd. Seetõttu ei meeldi mulle referendum kui meetod.

Teiseks. Tänases olukorras, kus see [abielu-teemaline rahvahääletus] on muutunud nii oluliseks teemaks, siis usun, et Eesti kontekstis ja selleks, et mitte näha, kuidas see teema jääb pikalt püsima, hangub aastateks ja aastateks, oleks tõenäoliselt mõttekas referendum ära teha.

Sel juhul ootan ka tõsist kampaaniat, mitte tuhandeid paradandusettepanekuid [riigikogu otsuse eelnõule], et lahti seletada, mida see küsimus ["Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?"] ühiskonnale tähendab ja usun, et Eesti jääb ikka jätkuvalt kuuluma modernsete, euroopalike riikide hulka.

Seega on teie soovitus, kui referendum tuleb, vastata "ei"?

Mina isiklikult vastan kindlasti "ei".

Võibolla oleks teil, Parempoolsetel, siiski mõistlikum võtta kuulda Juhani Jaegeri soovitust, lahkuda Isamaast ja ühineda Eesti 200-ga?

Nagu öeldud: lahkumine on kerge. Aga kas see on mõistlik?

Nii... Kas see vastus ka jätkub?

Ei.

Lõpetuseks, mis meid 2021. aastal ootab?

Uus aasta. Ja uued väljakutsed.

Tegelikult jätkuvad vanad väljakutsed samal moel. Arvestagem sellega, et koroona ei kao mitte kuhugile. Vaktsiinid tulevad juba sel aastal, aga et vaktsiini efektiivsus oleks piisavalt suur, peame jõudma kõrgete protsentideni kogu ühiskonna vaktsineerimisel. Sinna on pikk maa.

Normaalne elu, nagu me seda enne teadsime, lähikuudel ei taastu. Aga loodan, et üha rohkem ja rohkem hakkab valgust sealt tunneli lõpust juba paistma. Usun, et 2021. aasta teine pool saab olema kindlasti parem kui aasta esimene pool.

Kas teie lasete end vaktsineerida?

Kasvõi kohe.

Te ei karda?

Ei. Olen igal aastal ka gripivaktsiini teinud, usun teadusesse ja usun meditsiini. Minul ei ole mingit põhjust karta.

Teid ei pane pelgama, et vaktsiin on kuidagi väga kiiresti tehtud ja väga kiiresti saanud kasutusload?

Ma usun Euroopa ravimiameti professionaalsusesse. Tean, et ohutus ja turvalisus on Euroopas ühed kõige olulisemad väärtused ja nende pealt kompromisse ei tehta.

Suur tänu, härra Hololei. Mõned vastused jäid muidugi saamata, aga loodan, et aasta 2021 annab ka need vastused.

Aasta 2021 peaks tulema kõigile parem. Head uut aastat!