Kõige rohkem on seoses vaktsiinidega räägitud
elavhõbeda ohtlikkusest vaktsiinides. Elavhõbedat
tiomersaali kujul on vaktsiinides tõepoolest sageli. Tänaseks
on paljud tervishoiu eest vastutavad asutused maailmas teinud avalduse,
et kuna tiomersaal võib põhjustada tervisehäired,
siis soovitatakse tootjatel asendada vaktsiinides olev elavhõbeda
ühend tiomersaal mõne ohutumaga ning soovitavad mitte
kasutada tiomersaaliga vaktsiine (avaldus USA lastearstide ühingu
AAP poolt koos USA rahvatervise teenistusega USPHS aastal 1999 ning
sarnane avaldus Euroopa ravimite kontrolli amet EMEA poolt 29.06.2000).
Siia artiklisse on kokku kogutud info elavhõbeda kohta eestikeelsetest
allikatest. Vaktsiinides sisalduva tiomersaali kohta info puudub
ja ingliskeelsetes artiklites on teadlased ise tunnistanud, et tiomersaali
kohta on väga vähe teada. Samas rõhutavad kõik
allikad, et orgaanilised elavhõbeda ühendid (nende hulgas
ka tiomersaal) on elusorganismile kümneid kordi ohtlikumad
kui anorgaanilised elavhõbeda ühendid!
TT
Esinemine.
Looduses on Hg suhteliselt haruldane. Esineb looduses pinnases
ja kivimites mitme erivormina, kuid sellest on tavaliselt
üle 90% (sageli üle 99%) lahustumatul,
elusorganismidele omastamatul kujul.
Õhku, maapinnale eraldub Hg vulkaanidest, inimtegevusel metallurgiatehastest,
kütuse ja prügi põletamisest, olmest (purunenud
termomeetrid, päevavalguslambid) ja krematooriumitest (nt USA-s
läheb krematooriumikorstnast aastas õhku 90-100 t Hg,
mis on pärit hambaplommidest).
Varem arvati, et lahustumatud Hg ühendid (nt HgS) ei ole elusloodusele
ohtlikud, kuna jäävad looduses muutumatuks, kuid saastumise
tõttu happeliseks muutunud keskkond ja paljud mikroorganismid
oma elutegevusega muudavad anorgaanilised Hg-ühendid oma elutegevuse
käigus veelgi mürgisemateks orgaanilisteks ühenditeks.
Tekib dimetüülelavhõbe (CH3)2Hg ja metüülelavhõbeioon
CH3Hg+, mis on vees lahustuvad ja nii läheb Hg loodusringlusse.
(5,4,1)
Omadused.
Elavhõbe on ebatavaline metall. Ta on ainus toatemperatuuril
ja normaalsel õhurõhul vedelas olekus olev metall.
Hõbevalge värvusega. Hg on kõige raskem vedelik-
et ta on veest 13,6 korda raskem, siis 20 liitrist kanistrit ei
jaksa inimene kandagi (~270kg). Toatemperatuuril lendub osaliselt,
isegi elavhõbeda termomeetri purunemine võib tundlikumatel
inimestel põhjustada mürgistust. Purunenud elavh6be
tuleb väga korralikult koristada. Hg nähtavad tilgad tuleb
hoolikalt kokku koguda, vältides nende sattumist pragudesse,
ja panna purki, katta pealt veega, sulgeda hoolikalt ning hiljem
ohtlike jäätmete käitlusse viia. Saastunud pind,
millel on silmale nähtamatud Hg-piisad, katta peenestatud väävlipulbriga
ja jätta mõneks päevaks seisma. See moodustab Hg-ga
peaaegu lahustumatu ja mittelenduva ühendi. Ka seda ei tohiks
prügikasti visata. Lisaks on soovitav pinnad korduvalt ka 5%-lise
kaaliumpermanganaadi või vesinikperoksiidi lahusega üle
pesta. (1,6)
Elavhõbedal on iseloomulik omadus lahustada teisi metalle
ja moodustada nendega kergesti sulameid - amalgaame. Pruugib vaid
elavhõbeda tilk viia kokkupuutesse kuldsõrmusega ja
koheselt kattub sõrmus hõbedavärvi amalgaamiga,
mida kodustes tingimustes enam puhtaks ei saa. Seda omadust on juba
väga vanast ajast kasutatud kuldamiseks. Kuld segati Hg-ga
ja tekkinud hõbedavärvi vedel amalgaam kanti eseme pinnale.
Eseme kuumutamisel Hg lendub auruna ja asemele jääb kullakiht.
Nii valmistati kullatud lusikaid, ehteid jne. Veel 20 sajandi algul
kullati selliselt Venemaal kirikukupleid. Kuldajate eluiga oli lühike
– 25-30 aastat. (1)
Orgaanilisi elavhõbeda ühendeid toodavad oma elutegevuse
käigus seened ja bakterid, kust need satuvad toitumisahelasse.
Eiti suur on elavhõbeda sisaldus kalades. (5,4,1)
Peamised kasutusalad.
Metallilist elavhõbedat ja anorgaanilisi ühendeid
kasutatakse keemia- ja metallitööstuses, elektrivarustuse
tootmisel (lülitid, halogeenlambid, patareid), farmaatsiatööstuses
(diureetikumid, kõhulahtistid, silmatilgad, ninatilgad, nahasalvid,
vaktsiinid), meditsiinis (kraadiklaasid, baromeetrid, desinfektsioonivahendid),
hambaravis (amalgaamplommides on 50% elavhõbedat), värvides,
tätoveeringu, värvainetes.
Orgaanilisi Hg ühendeid kasutatakse taimekaitsevahendites teraviljade
töötlemiseks. (4)
Metabolism.
Metallilise Hg poolestusperiood on 3 aastat, Hg-soolade puhul
kõigest mõned nädalad. Hg bioloogiline poolestusaeg
inimorganismis on umbes 70 päeva; kalades keskmiselt 2 aastat.
Hg-soolad imenduvad organismis kiiresti kõikvõimalikke
teid pidi. Ligi 80% Hg aurudest imendub kopsude kaudu, seotakse
siis punaste verelibledega ja transporditakse kudedesse. Ladestub
maksas, neerudes, põrnas, ajus ja sealt satub väikestes
doosides uuesti verre ning avaldab toimet kogu kehale. Peamine Hg
kogus ladestub neerudes.
Allaneelamisel on metalliline Hg peaaegu ohutu, sest soolestikust
praktiliselt ei imendu – vedelat Hg omastab organism vähem
kui 1%. Näiteks möödunud sajandil kasutati elavhõbeda
suurt raskust soolte keerdumise raviks – haigele valati suu
kaudu sisse metallilist Hg, mis oma raskusega surus sooled läbitavaks.
Hg eraldub organismist neerude ja soole, peamiselt jämesoole
kaudu, osaliselt ka higi ja väljahingatav õhuga (vanast
kasutati Hg kaevandustes esimeste mürgistustunnuste juures
-metallimaitse, värinad- raviks higistamist). Anorgaanilised
Hg-soolad väljutatakse organismist neerude kaudu paremini kui
orgaanilised ühendid. (1,5,6)
Raskmetalli ioon (Hg2+, Cd2+, Pb2+) reageerib paljude ensüümide
aktiivtsentrisse kuuluva vesiniksulfiidrühmaga –SH, millega
ensüümi aktiivtsenter blokeeritakse ja ensüümi
toime kaob. (1)
Toime tervisele.
Toime tervisele sõltub elavhõbeda keemilisest ühendist,
doosist, kokkupuute ajast ja viisist. Rolli mängivad ka inimese
sugu, iga ja üldine tervislik seisund. (4)
Elavhõbeda puhul tuleb juttu teha ka bioakumulatsioonist.
See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda
ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. Elavhõbe
on tugevasti akumuleeruv.
Juba vanast ajast teati Hg mürgisust. Hg-ühendid on olnud
kübarategijate (vilti immutati Hg-sooladega) ja hambaarstide
(amalgaamplommid) kroonilise mürgistuse põhjuseks, mille
tunnusteks oli jabur kõne, värinad, hammaste väljalangemine,
krambid, psüühika ja nägemishäired ning vaimne
alaareng, mis lõppes surmaga.
Hg kahjustab eelkõige neerukudet ja funktsioone (nefrotoksiline),
aga ka närvisüsteemi (neurotoksiline) ja raseduse korral
tulevast last (teratogeen).
Peab alati meeles pidama, et Hg orgaanilised ühendid on palju
mürgisemad kui metalliline Hg ja anorgaanilised ühendid.
Näiteks dimetüülelavhõbe (CH3)2Hg (orgaaniline
ühend) on umbes miljon korda mürgisem kui HgCl2 (anorgaaniline
ühend).1
Hg antagonistideks on tioolühendid, s.t. koos tioolühenditega
Hg mürgine toime väheneb järsult. Samas Hg ise tugevdab
ioniseeritud kiirguse kahjulikku toimet. (6)
Kuna osa aineid annavad ainult ägedat mürgistust, osa
ainult kroonilist mürgistust ming ühe ja sama aine ägeda
ja kroonilise mürgistuse kliiniline pilt võib olla ühesugune
või täiesti erinev, siis on järgnevalt ära
toodud Hg mürgistuste erinevad pildid.
Äge mürgistus.
Elavhõbeda aurud.
Iseloomulik on metalli maitse suus, peavalu, oksendamine, verine
kõhulahtisus. Mõne päeva pärast tekivad
haavandid igemetel, suulaes, ülemistes hingamisteedes. Tekib
äge korrosiivne bronhiit ja interstitsiaalne pneumoniit kõrge
palavikuga, millega võivad kaasneda ka kesknärvisüsteemi
nähud (treemor, suurenenud erutuvus).(4,5)
Anorgaanilised ühendid.
Ilmneb otsene toksiline toime neerutuubulite rakkudele, mille tulemuseks
on nende nekrootiline kahjustus.(4)
Orgaanilised ühendid (metüülelavhõbe).
Kahjustab närvisüsteemi, eelkõige suuraju koort,
mille rakkudes pärsitakse valgusüntees, tagajärjeks
rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine.
Esinevad mittespetsiifilised kesknärvisüsteemi sümptomid:
paresteesia, tuimus ja kirvendustunne suu ümbruses, huultes,
jäsemetes (eriti sõrmedes ja varvastes), ataksia, komistav
kõnnak, neelamis- ja artikulatsiooniraskused, neurasteenia,
üldine nõrkus, väsimus, kontsentreerumisraskused,
nägemis- ja kuulmiskaotus, treemor, kooma ning lõpuks
surm.(4)
Krooniline mürgistus.
* Krooniline mürgistus areneb siis, kui organismis järk-järgult
koguneb mürk ise (materiaalne kumulatsioon) või toimub
esialgu tähtsusetute mürgist tingitud muutuste jätk-järguline
summeerumine (funktsionaalne kumulatsioon). Sagedamini kroonilise
mürgistuse on põhjuseks funktsionaalne kumulatsioon.
Metallide puhul on kroonilise mürgistuse põhjuseks tavaliselt
materiaalne kumulatsioon, kuigi lisaks on ka funktsionaalne.
Üldiselt on kroonilise mürgistuse tunnusteks tasakaaluhäired,
värisemine, arusaamatu-seosetu jutt, unetus, higistamine, vaimne
küündimatus.
Elavhõbeda aurud.
Põhiliselt toimib kesknärvisüsteemile. Varajased
sümptomid on mittespetsiifilised. Mürgistust iseloomustab
kõrgenenud ärrituvus, töövõime vähenemine,
unehäired, mälu nõrgeneb, esineb peavalu, igemed
ja suu limaskest veritseb.
Meditsiiniliselt võib täheldada veel treemorit, kilpnäärme
suurenemist, joodi suurenenud ladestumist kilpnäärmesse,
labiilset pulssi, südamepekslemist, muutusi veres, elavhõbeda
suurenenud eritumist uriini. Kokkupuute jätkumisel muutuvad
sümptomid spetsiifilisemaks. Treemor süveneb- eriti lihastes,
mis aitavad sooritada tahtele alluvaid liigutusi (sõrmed,
silmalaud, huuled). Lihasvärin levib jäsemetelt tervele
kehale. Kaasnevad isiksuse- ja käitumishäired, mälulangus,
suurenenud erutuvus, depressioon ning hallutsinatsioonid ja deliirium.
Väga iseloomulik on tugev süljevoolus ja igemepõletik.
Anorgaanilised ühendid.
Tekib neerukahjustus (glomerulaarne nefropaatia), mida põhjustavad
immuunkompleksid.
Orgaanilised ühendid.
Kahjustavad kesknärvisüsteemi. Ajuturse, hallaine destruktsioon,
gliiakoe teke ja ajuatroofia.(4)
Aeglaselt süveneb emotsionaalne labiilsus, unehäired,
töövõime langus. Täheldatakse ärrituvust
ja neuroosi. Tekib hirmusündroom ja paranoia. Tuim peavalu,
mälu nõrgenemine ja käte treemor. Suurenenud süljeeritus,
gingiviit, igemete veritsemine, dermatograafia ja kõnehäired.
Näonärvi kahjustused, nägemisvälja vähenemine,
silmaläätse tuhmumine. Nefrootiline sündroom.
Elavhõbeda mõju lootele.
Elavhõbe läbib platsentaarbarjääri ja eritub
rinnapiimaga!
Väikeste dooside puhul avaldub mürgistus psühhomotoorse
pidurdatusena. Laps sünnib küll normaalsena, kuid rääkima
ja käima õpib 12-kuulise hilinemisega. Kõrgemate
dooside puhul võib lapsel esineda ataksia ja vaimsed häired,
mis sarnanevad tsentraalparalüüsile. Loote arenemisel
emaihus häirub kesknärvisüsteemi tuumade ja neuronite
formeerumine.
Sünnijärgne mürgistus toimub tavaliselt rinnapiima
vahendusel ja selle sümptomaatika sarnaneb täiskasvanu
omale.
Annused.
Päevas saab inimene toiduga 0,004-0,02mg Hg
Mürgistuse kutsub esile 0,4mg Hg
Surmavaks annuseks (DL) on 0,15-0,3g ehk 150-300mg Hg
Kõik allikad kinnitavad ühest suust – orgaanilised
Hg-ühendid on mürgisemad!
Näiteks metüülelavhõbeda surmav doos on 10-9g
ehk siis miljoneid kordi mürgisem, kui metalliline Hg.
Bioloogiline monitooring ehk analüüside normid: surmav
Hg annus veres (N< 2 mg / 100ml) ja uriinis (N< 5 mg / g kreatiini
kohta).(4)
Piirnormid töökeskkonnale.
Töökeskkonna õhus on lubatud:
alküülelavhõbedat kuni 0.01 mg/m3 kohta;
elavhõbeda aurusid kuni 0,03 mg/m3 kohta
teisi elavhõbeda ühendeid kuni 0,03 mg/m3 kohta
Esmaabi.
Manustada BAL, kaltsium-etüleendiamino-tetraatseethapet (Ca-EDTA)
– efektiivne ainult metallilise Hg mürgistuse korral!
(täpsem seletus puudus antud kirjanduses). (5)
Selle kohta antud kirjanduses rohkem juttu ei olnud.
Mürgistusjuhtumeid maailmas.
1953. a. haigestusid Jaapanis
Minamata asula ümbruskonna kalurite pered saladuslikku haigusse,
mida ei osatud diagnoosida. Märgati ka loomade ja lindude ebatavalist
käitumist. Linnud kukkusid puuokstelt maha ja koduloomad lonkasid.
Lõpuks hakati neid häireid seostama toiduks tarvitatud
karploomade ning kaladega ja neid avastatigi erakordselt kõrge
Hg sisaldus (5-20 mg/kg). Mürgistust põhjustas Chisso
keemiatehas, kus Hg ühendeid sisaldav heitvesi juhiti merre.
Mürgistus sai tuntuks Minamata tõve all ja selle pidurdamiseks
keelustati kalapüük. Hukkunute arv ulatus umbes 200-ni,
mürgistatuid oli tuhandeid. Lõpuks selgus, et mürgistust
ei põhjustanud otseselt heitvee Hg. Veekogus elavad mikroorganismid
muudavad oma elutegevuse käigus heitvee anorgaanilised Hg-ühendid
veelgi mürgisemateks orgaanilisteks ühenditeks. Antud
juhul muutsid põhjamudas elutsevad bakterid Hg anorgaanilise
ühendid (CH3)2Hg ja CH3Hg+. Neid omastavad plankton ja vetikad,
millest toituvad vähilaadsed, nendest omakorda kalad ja neist
inimesed. Mürgised elujõuetud kalad olid kergemini püütavad
ja neid küttisid ka linnud. Kalajahuga jõudis Hg-ühendid
koduloomadesse.(1)
Iraagis kasutasid talunikud Hg-ühenditega
puhitud seemnevilja leiva küpsetamiseks ja loomatoiduna. 1972.
aasta andmetel oli ravil 6530 mürgistatut, kellest hukkus 495.
Sarnane asi on olnud ka Rootsis.(1)
Elavhõbe kui ohuallikas tänapäeval.
Viimastel aastakümnetel on diskuteeritud hõbeda ja
elavhõbeda sulamist (amalgaamist) hambaplommide kahjulikkuse
üle. Hõbeamalgaamplomme kasutatakse
üle 150 aasta. Näiteks veel 1985. aastal kulutas USA-s
iga hambaarst aastas 0,5-0,7 kg Hg-t. Plommi massist umbes 50% (s.o.
1g) on Hg. Keskmiselt on igal inglasel 9 plommitud hammast, neist
5 hõbeamalgaamiga, s.t. iga inglase hammastes on 3-5g elavhõbedat.
Lahustunult või auruna piisaks 10-20 korda väiksemastki
kogusest, et inimene teise ilma saata. Õnneks omastatakse
aga elavhõbedat organismis aeglaselt. Kasutades hambaplommis
Hg radioisotoopi, selgitati Hg liikumistee organismis ja jõudmist
hammastest uriini koostisesse. Hg sisaldus uriinis suureneb pärast
plommimist 5 päeva vältel ja jääb siis püsima.
Suus kasvab plommidest eraldunud Hg aurude sisaldus (eriti pideval
mälumisel) juba 10 minuti jooksul ning hakkab vähenema
alles 1,5 tunni pärast. Soe ning happeline toit ja närimine
soodustavad Hg eraldumist. Eriti ohtlik on pidev nätsunärimine.
Ühes Rootsi uuringus leiti pidevate nätsunärijate
verest 2 korda rohkem Hg ning uriinist ja väljahingatavast
õhust kuni 3 korda rohkem Hg kui kontrollgrupil, kes nätsu
näris harva. Plommidest eralduv Hg –aur on erakordselt
mürgine ja see neeldub organismis 80% ulatuses (sissevõetud
metalsest Hg-st imendub alla 1%). Hg imendub limanahkades või
läheb kopsudesse, sealt vereringesse ja ajju. Mida rohkem on
plommitud hambaid, seda suurem on Hg sisaldus neerudes, ajus, veres
ja uriinis. Hõbeplommide puhul on suus ja süljes enam
kui 1000 korda rohkem elavhõbedat kui on lubatud joogivees.
Hg liikumist hambaplommidest ning kogunemist organismi eri osadesse
selgitati ka plommitud hammastega katseloomade abil.
Plommitud hammastega laipades on 5-10 korda rohkem Hg kui hõbeplommideta
organismis.
Seepärast hakkasid mõned riigid 1990. aastail amalgaamplomme
keelustama. Amalgaamplommidest on avaldatud sensatsioonilisi artikleid.
Jutustatakse patsientidest, kelle haigusi ei osatud diagnoosida.
Lõpuks selgus, et väsimust, peapööritust,
töövõime langust, allergiat, raskustunnet peas,
närvisüsteemi häireid jm põhjustas organismi
kõrge Hg sisaldus, mis oli tingitud hambaplommidest. Patsientidel
oli suus 10-15 amalgaamplommi. Pärast plommide eemaldamist
haigusnähud kadusid.(1,6)
Toiduainetest peetakse ohtlikumaks kalu ja kalasaadusi.
Mida vanem ja suurem kala, seda rohkem on temas Hg. Näiteks
heeringas on Hg 0,07 mg/kg, tursas 0,1, haugis 0,2 ja tuunikalas
0,3 mg/kg. Meie koduvetes püütud räimes on Hg-t 0,01-0,05mg/kg
toormassi kohta sõltuvalt püügikohast (1996-1998).
Toiduga saadava Hg piirnormiks on 5 mg inimese iga kehakaalu kg
kohta. Seega on selline Hg sisaldus veel ohutu. Soomes, Rootsis
ja Suurbritannias soovitatakse kalu süüa vaid 1-2 korda
nädalas. Et Hg on lenduv, siis kulinaarsel töötlemisel
Hg sisaldus kalades väheneb 20% võrra, kuumsuitsetamisel
isegi 30-40%.(1,6)
Tiomersaal.
Tiomersaal ehk naatrium-etüül-elavhõbe-tiosalitsülaat
ehk naatrium2-(etüülelavhõbetio)benzoaat
ehk mertiolaat.
NB! Infot tema mürgisuse, normide jm kohta ei suutnud leida!
(kui kellelgil on infot, paluksin saata)
Mürkide toime riskirühmad
ehk inimesed, kes peaksid arvestama, et nad on ülitundlikud
toksiliste ühenditele järgmiste tervisehäirete
tõttu:
pärilikud allergilised haigused
kroonilised mittespetsiifilised kopsuhaigused
orgaanilised kesknärvisüsteemi kahjustused ja retsidiveeruvad
perifeerse närvisüsteemi haigused
verehaigused
kliiniliselt väljakujunenud maksahaigused
nefriit, nefroos, nefroskleroos
hüpertooniatõbi ja pärgarterite haigused (muutused
EKG-s)
koobas.hobune.stream
