6. Piirikaitserügement

MOODUSTAMINE

6.Piirikaitserügemendi moodustamist alustati märtsis 1944 Pärnu, Pärnumaa, Läänemaa ning Tallinna meestest. Rügemendi formeerimist juhtis algusest peale tulevane rügemendi ülem major Paul-August Lilleleht.

Paul-August Lilleleht (enne 1935 Lilienblatt) sündis 5. veebruaril 1893 Jäärja vallas Pärnumaal. Valga reaalkooli juures omandas ta algkooliõpetaja kutse. Mobiliseerituna I maailmasõtta lõpetas ta 15. veebruaril 1916 Peterhofi lipnikekooli, teenis 175. ja 158. tagavarapolgus ja 35. Siberi kütipolgus nooremohvitseri ja rooduülemana. 1917. aasta ülendati ta leitnandiks.

Vabadussõjas teenis ta 2. Eesti polgus, seejärel Pärnu kaitsepataljonis. 1919. aasta oktoobris ülendati ta alamkapteniks ja sõjas üles näidatud vapruse eest autasustati teda Vabadusristi II liigi 3. järguga.

1920. aastal vabastati ta tegevteenistusest ja arvati reservi. EV kinkis talle tasuta talukoha. Seejärel oli ta Pärnu-Jaagupi kihelkonnakooli õpetaja.

1926. aastal kutsuti ta tagasi tegevteenistusse ja määrati Kaitseliidu Pärnu malevasse vaneminstruktoriks. 1931. aastal lõpetas ta eksternina alalisväe ohvitseride kursused. 1935. ülendati Paul Lilleleht majoriks. 1938. aastal lõpetas ta Kõrgema Sõjakooli kursuse ja oli 1938-1940 Kaitseliidu peastaabi õppeosakonna ülem.

1941. aastal varjas ta end Pärnumaal, 4. juulil 1941 osales ta kohaliku Omakaitse juhina Liivamäe lahingus ja sai raskelt haavata. 1941. aasta sügisest oli Omakaitse Pärnumaa maleva ülem. 1943. aasta 17. juunil annetati major Lillelehele Saksa sõjateeneteristi (Kriegsverdienstkreuz) 2. klass langevarjurite salga ümberpiiramise ja hävitamise eest.

6.Piirikaitserügemendi staap, 1. ja 2.Pataljon moodustati Pärnus, 3.Pataljon Kilingi-Nõmmel. Vanuse poolest oli rügemendis nii väga noori, kui ka vanu mehi. Kuid nagu ka teisteski piirikaitserügementides, jäi meeste keskmine vanus 35-40 aasta vahele.

KÄSKKIRI

EESTI 6. PIIRIKAITSE RÜGEMENDILE Nr.1

3.märtsil 1944.a.
§ 1.

Täna alustab oma tegevust Eesti 6.piirikaitse Pärnu rügement. Rügemendi vormeeriaks ja ülemaks on Kindralinspektor määranud mind. Asudes rügemendi juhtimisele kutsun üles kõiki kaasvõitlejaid rügemendi koosseisu määratud ohvitsere, allohvitsere, ametmehi ja reavõitlejaid kaasa aitama nii vormeerimise tööde läbiviimisel kui ka edaspidiseks edukaks tööks rügemendis. Pärnus vormeeritav 6.rügement on nimekandjaks Vabadussõjaaegsele vahvale 6.polgule, kelle jälgedes ja eeskujul tahab rügement alati käia ja võidelda.

Praegu elame meie üle ülirasket aega, kus iga elujõuline eesti mees peab olema rahva saatuse otsustajaks relvaga käes meie kodumaa piiride kaitsmisel – Eesti rahvas loodab oma poegade sitkusele, meelekindlusele ja vaprusele. Nagu teised eesti väeosad, nii ka 6.rügement saab aru oma ülesannetest ja kohustest.

Rügement liitub võimsaks löögijõuliseks üksuseks, kelle raudset rusikat peab tundma idast meie piiridesse tungiv vaenlane.

Sõdurid ! – tutvunege kiiresti oma ülesannetega, õppige käsitama relva, austage sõjaväelist distsipliini ja usaldage oma juhte. Juhid kasvatage ja armastage oma alluvaid. Ainult kokkuliimitud ja hästi distsiplineeritud üksus tublide juhtidega eesotsas on võimeline vastast lööma igal kohal ja ajal.

Ärge kartke sõda, sest teadke, et praegu ei ole teist valikut ja iga eestlase püham kohus on kaitsta relvaga käes oma maad, kodu ja perekondi. Praegu ei ole mitte aeg kõrvalehoidmiseks ja võimaluste otsimiseks kõrvalejäämiseks. Mitte halisemine ja teiste peale lootmine ei paranda raskeks kujunenud olukorda, vaid ainult teod võrdselt igalt üksikult. Kui kanname koormat ühiselt, elujõuline sõdur rindel ja teised tagalas, siis peab võit meie olema. Meie raskes võitluses kodumaa kaitsmisel võitleb meie kõrval saksa sõdur.

Selleks soovin kõigile palju sõduriõnne!
Käskkiri allüksustes ette lugeda.

P.Lilleleht,
major,
6.piirikaitse rügemendi ülem.

Kui vormiriietusega võisid vastloodud rügemendis mehed enamvähem rahule jääda, siis relvastusega olid lood üpris kehvad. Rügement sai vanad itaalia karabiinid ja I maailmasõja aegsed kuulipildujad. Aja jooksul olukord küll mõnevõrra paranes, kuid jäi ikkagi kehvaks. Meeste väljaõpe käis kiirkorras, ühe – aprillikuu, jooksul. Aprilli lõpus saadeti rügement Tartusse, kus Tartu välikomandant kindral Walteri alluvuses ehitati Tartu linna ümbruses kaitsepositsioone. Tartus olles asus rügemendi staap Kastani ja Aia tänava nurgal, üliõpilasorganisatsiooni „Korp!Fraternitas Estica“ konvendihoones. Tartus jätkati ka rügemendi isikkoosseisu väljaõpet.

RINDELE

24. juunil viidi rügement rongiga Orava jaama ja paigutati Võõpsust kuni Kuljeni rannakaitsesse. Alluma hakati 300.Eriotstarbelisele Diviisile ja rügemendi komandopunkt asus Mikitamäel. Juulikuu alguses viidi rügement Pihkva ruumi, Velikaja jõe idakaldale Krasnaja Repkasse. Jalgsimarsi käigus juhtus ka väike vahejuhtum. Nimelt keeldusid mehed alguses ületamast Eesti-Vene piiri. Vastuhaku algatasid 1.Pataljoni 3.kompanii mehed, kes marssisid kolonni eesotsas. Kuid peale 1.Pataljoni ülema major Martsoo juba karmimal häälel antud käsklust hakkasid mehed liikuma. Meestele seletati, et peale seda, kui vaenlane on tunginud sinu maale ja on seejärel maalt välja löödud, oleks rumal piiri peal seisma jääda. Vaenlast tuleb lüüa tema omal maal, et vaenlane ei tuleks uuesti sinu maale.

Juuli lõpus toodi 6.Piirikaitserügement jalgsimarsil üle Senno Liivamäe jaama, laaditi rongile ning viidi Narva rindele. 1.Pataljon paigutati Kuningakülla, 2.Pataljon Permisküla saarele ja 3.Pataljon sinnasamma Narva jõe läänekaldale. Rügemendi naabriks vasakul tiival oli 4.Piirikaitserügement.

Kuningakülast endast oli selleks ajaks säilinud ainult üks hoone – saun. Sauna kasutati üsna tihti, kuid see oli seotud riskiga – saunakorstnast kerkiv suits kutsus tavaliselt esile venelaste kahuritule. Seetõttu köeti sauna enamasti pimeduse saabudes.

Oma tuleristsed sai rügement 27. juuli hommikul, kui 1. ja 3.Pataljoni positsioonidest üritati läbi tungida. Venelaste rünnaku raskuspunkt oli suunatud ltn. Jüri Siitami 10.kompanii positsioonide vastu. Peale mitmetunnist lahingut löödi venelased tagasi.

2.Pataljoni häving

11. augustil andis vene kahurvägi ülitugeva ja kontsentreeritud tulelöögi Permisküla saarel asunud 2.Pataljoni positsioonidele. Tuli oli nii tihe, et esimese poole tunni jooksul hukkus enamus saare kaitsjatest. Täistabamuse sai ka pataljoniülema kapten Perliste punker, kus olid koos peaaegu kõik pataljoni ohvitserid. Nende surm oli silmapilkne. Kahuritulele järgnes venelaste dessant, mida tagasi löömas polnud enam kedagi. Tulemöllust saarel pääses vaid kolm sõjameest ja ltn. Kukk. Saksa suurtükiväe vaatleja ütluste järgi viisid venelased saarelt kaasa umbes 60 vangi. Venelaste katse saarelt edasi tungida löödi aga major Lillelehe poolt moodustatud löögiüksuse(rügemendi staabikompanii, mõned 292.Politseipataljoni kompaniid, rügemendi patarei, 4.Piirikaitserügemendi 1.Pataljon) poolt tagasi.

Augusti keskel sai rügement täiendust 1.Tagavara- ja Väljaõpperügemendist. Saabunud meestest moodustati uus 2.Pataljon, mille ülemaks määrati major Oskar Taalder. Septembri keskpaigani valitses rügemendi rindelõigul vaikus.

Taandumiskäsk

17. septembri õhtul sai rügement käsu oma positsioonid maha jätta ja taanduda Dreiecki – Dobrina – Taga-Varesmestsa – Ees-Varesmetsa – Iisaku – Rannapungerja – Tudulinna – Avinurme kaudu uutele positsioonidele Mustajõe joonel. Rügement lahkus positsioonidelt 18. septembri õhtul kell 18.00. Rügemendi lahkumist katsid 1.Pataljoni kaks kompaniid, mis hiljem rügemendile järgnesid.

19. septembril jõuti Iisakule, kus tehti peatus ja oodati järgi katteüksused. Seejärel liiguti edasi. Liikumine oli aga seotud suurte raskustega, kuna kõik teed olid ummistatud taganevate üksuste ja sõjapõgenikega. Lisaks sellele pidurdasid liikumist ka vene lennukite pidevad rünnakud. Õnnelikult läbiti ka Rannapungerja, kus major Lilleleht peatas saksa pioneerid, kes tahtsid Rannapungerja silda õhku lasta. See oleks läbi lõiganud paljude üksuse taganemistee.

20. septembri hommikul kell 4 jõudis rügement Tudulinna. Seal kohtas major Lilleleht 2.Piirikaitserügemendi ülemat kolonel Vermetit, kellelt kuulis, et Avinurme juures on punased maantee läbi lõiganud. Vermet teatas, liigub oma meestega edasi Oonurme suunas ja üritab sealtkaudu Tallinnani jõuda. Vaatamata teatele, otsustas mj. Lilleleht liikuda edasi etteantud suunas ja Avinurme juures lahinguga läbi murda. Pikati ruumis pidas rügement koos 3.Piirikaitserügemendiga maha oma viimase lahingu. Peale kasina laskemoona lõppemise ja vene tankide ilmumise läksid allesjäänud mehed väikeste gruppidena laiali metsadesse, et üritada nii pääseda vabasse maailma. Enamuse jaoks see katse ebaõnnestus.

Peale rügemendi laialiminekut õnnestus Paul Lillelehel välja jõuda vanemate tallu Pustojal(Püstojal). Veidi aega varjas ta end ka Jäärja külas Saarde vallas Pärnumaal. Edasi liikus ta Lätimaale, kus Tiiviku talus elas ta tädipoeg. Kuid 1950. aastal ta tabati ja 1951. aastal mõisteti talle 25+5 aastat ja saadeti sunnitööle Irkutski oblastisse. Irkutski oblastis Taisheti orjalaagris oli ta naabriks 6.Piirikaitserügemendi 1.Pataljoni ülem mj. Martsoo. Major Lilleleht suri 1955. aasta 11.augustil Bratski linna haiglas.

Rügemendiülema teine adjutant kapten August Kongas tabati Põltsamaal 1949. aastal. Siberist vabanes ta 1955. aastal ning suri 1992. aastal Põltsamaal.

1.Pataljoni ülem major Mihkel Martsoo varjas end pärast sõda, tabati MVD poolt 1946. aastal ja saadeti 1947. aastal 10 aastaks Siberisse. 1956 saabus ta tagasi Eestisse ja tal õnnestus Läände pääseda. Martsoo kirjutas eessõna Mengeli teose 4. köitele, mis ilmus 1963. aastal. Mihkel Martsoo suri 1989. aastal Rootsis.

2.Pataljoni ülem kapten Robert-Johannes Pärlist langes 11. augustil Permisküla lahingus. Tema järglane major Oskar Taalder suri 1944. aasta sügisel haavadesse Eestis, tõenäoliselt Mustlas.

3.Pataljoni ülem kapten Arnold Lippmaa arreteeriti 1945. aastal ja talle määrati 20+ 5 aastat. Arnold Lippmaa suri Eestis 1965. aastal.

Rügemendiülem
– mj. Paul-August Lilleleht ᛉ05.02.1893 ᛣ11.08.1955 Bratsk

Adjutant – ültn. August Kongas ᛉ02.09.1903 ᛣ29.08.1992 Põltsamaa
Käsundusohvitser – ltn. Nikolai Taavre ᛉca 1919
Kohtuohvitser – Boris Aleksander Kangro ᛉ31.07.1910 ᛣ15.03.1946
Loomaarst – Juhan Kunts ᛉ12.07.1914 ᛣ29.03.1997
Arst – Hans Pavelson ᛉ22.04.1916 ᛣ12.05.1990
Elmar Rõigas ᛉ13.11.1913 ᛣjuuni 2002 Tallinn
Staabikompanii ülem – ülemltn. Peeter Ennet ᛉ25.05.1907 ᛣ22.09.1986 Rootsi
Pioneerirühma ülem – ltn. Ilmar Kelve ᛉ14.09.1912 ᛣmaetud 14.02.1995 Tallinnas
Siderühma ülem – lipnik Jaan Juuriksoo ᛉ06.03.1914 ᛣmaetud 27.02.1997 Tallinnas

1.Pataljoni ülem
– mj. Mihkel Martsoo ᛉ20.05.1902 ᛣ31.08.1989 Rootsi
Adjutant – ltn. Aleksander Õunapuu ᛉ31.08.1916 ᛣ ???
Käsundusohvitser – ltn. Elmar Jõgi ᛉ02.03.1901 ᛣ31.03.1970 Tallinn
1.kompanii ülem – ltn. Jaan Sander ᛉ06.09.1904 ᛣ ???
2.kompanii ülem – ltn. Feliks Alasoo ᛉ10.04.1913 ᛣ Siberis
3.kompanii ülem – ltn. Karl Riipulk ᛉ24.12.1908 ᛣ21.09.1944 Tudulinna
4.kompanii ülem – ltn. Luik ᛉ ??? ᛣ ???

2.Pataljoni ülem
– kpt. Robert-Johannes Pärlist(Perliste) ᛉ28.02.1898 ᛣ11.08.1944 Permisküla
mj.Oskar Taalder ᛉ11.06.1893 ᛣnovember 1944
Adjutant – ltn. Eino Avarmaa ᛉ09.06.1916 ᛣ ???
ltn. Mihkel Maran ᛉ19.06.1914 ᛣ 11.08.1944 Permisküla
ltn. Herbert-Endel Truupere ᛉ01.03.1913 ᛣ10.07.1945
5.kompanii – ltn. Vladimir Kukk ᛉ05.01.1909 ᛣ ???
6.kompanii – ltn. Richard-Heinrich Avaro ᛉ19.08.1910 ᛣ11.08.1944 Permisküla
7.kompanii – 8.kompanii – ltn. Albert Sume ᛉ05.04.1914 ᛣ11.08.1944 Permisküla

3.Pataljoni ülem – kpt. Arnold Lippmaa ᛉ24.08.1901 ᛣ21.05.1965 Eesti
Adjutant – ltn. Voldemar Vaho ᛉ1909 ᛣ ????
Arst – ltn. Jaak Valter Rebane ᛉ22.12.1912 ᛣ ???
9.kompanii ülem – ?
10.kompanii ülem – ltn. Jüri Siitam ᛉ09.04.1914 ᛣ1944
11.kompanii ülem – ltn. Elmar Jürvetson ᛉ04.08.1906 ᛣ29.01.1996 Tallinn
12.kompanii ülem – ?

13.kompanii(patarei) ülem – ltn. Hans-Karl Leesment ᛉᛉ23.08.1915 - ᛣᛣ14.03.1996 Rootsi