Muudkui kaebab

 Täna tahan kaevata oma pesamuna peale. 

Eile õhtul läks ta mgama nagu kord ja kohus kell üheksa. Ei vingerdanud ega midagi. Kella 11 paiku arvas ta aga, et oleks paras aeg hakata plurtsutama ja plörtsutama ning võrevoodist levis minuni volatiilsete* väljaheidete vingu. Egas midagi - laps paljaks ja pepupesu. Võite ise arvata, kas Tirts ärkas sellise kohtlemise peale üles või ärkas ta sellise kohtlemise peale üles. Võin vihjata, et ärkas küll.

Ärkas, aga vot magama enam jääda ei tahtnud. Selle asemel ronis mööda mind ring, nokkis nina, kratsis kõrvu ja üritas silmi oma sõrmekestega lahti kangutada. Ja niimoodi kuni kella veerand viieni välja.

Olen täna värske kui salatileht võileival,(mis on nädalaks ajaks külmikusse moosipurgi taha unustatud).

*jah, ma tean küll, et see sõna siia eriti hästi ei sobi, aga just nende sõnadega kirjeldas üks kodanik kunagi laudast erituvat ja elukvaliteeti mõjutavat  lõhnahäiringut.

Koroonakõhklused

Koroonaastaks peetakse aastat 2020. Meie jaoks näikse see olevat siiski 2021. Ja ikka algusest peale ilusasti.

Pildilt puudu Tõruke ja Tirts, sest nemad juba magasid.

No algas see tegelikult juba möödunud aasta lõpul, mil paar päeva peale ühise jõululaua taga istumist teatas üks pidulistest, et tal tõusis kõrge palavik ja ta oli andnud positiivse proovi. Arvutasime üht ja teistpidi, aga ikka kippus jääma nii, et ta juba siin olles võis nakkav olla. Hoidsime siiski sõrmed ja varbad ristis, et nii poleks. Kõik oligi kena kuni tunnike enne aasta lõppu tõusis Tõrukesel äkitselt palavik, mis paari tunniga (tabletist hoolimata) jõudis 39.6-ni. Ma ei tea, et tal oleks kunagi nii kõrge palavik olnud. Loomulikult ta ka oksendas (seda teeb ta alati kui haige on), mis on irooniline, sest oksendamine ajab ta alati väga endast välja. Terve järgmise päeva püsis kõrge palavik. Õhtul aga hakkas vaikselt langema ja järgmiseks hommikuks oli läinud.  Kuna ka haiguse maaletoojatel tekkis esmalt kõrge palavik, siis olime üsna kindlad, et koroonaga tegu ongi.

Eks nüüd oleme kõik ootel ja põnevil, et kas Tõrukese etteastega asi piirdub või on teisedki nakatunud. Pidi ju olema ülinakkav haigus, sellisel juhul oleks kummaline kui teised pääseks. Samas Täps ei ole näidanud välja mingeid tundemärke, Tirts on tiba nohune, aga ta on mul siin vahelduva eduga vist kaks kuud juba üle nädala tiba nohune olnud. Mps pole nagu midagi kurtnud. Mina tunnen end küll hirmus väsinult ja kurk ka pisut kraabib, aga ei midagi sellist, mis tavaolukorras mingeid häirekellasid tööle paneks. Ma olen väikese, minu und mitte eriti kõrgelt hindava, lapse ema. Loomulikult olen ma väsinud. Lisaks käin ma igapäevaselt selle sama lapsukesega õues jalutamas (ilmast sõltumatult). Natuke külma õhu sisseahmimist ja kraapiv kurk on kindlustatud. Seega täiesti normaalne seisund. Teisalt olles lähikontaktseks tembeldatud ja koroonarobotilt kuulnud, et vähimagi sümptomi puhul (ja koroona sümptomite hulgas on üles loetud kõik mu kerged vaevused) tuleb kahtlustada haigust, on minulgi kõhklusi ja kahtlusi. Egas midagi. Helistan homme perearstile ja vaatan, mis ta räägib head.

Aga mis meil siin muud teha kui istume aga karantiinis (või seni kuni pole diagnoosi pandud, siis isolatsioonis?) edasi. Täna tellisin Laisikult kärutäie (sõna otseses mõttes) süüa. Andsin aga ostunimekirja kaasa ja saatsin ta jahile. Et olukorda keerukamaks teha kirjutasin sinna stiilis, et too midagi head õhtusöögiks ja võta enda maitse järgi seda ja teist. Lisaks panin paar eriti spetsiifilist asja, et ülesandele teistpidi keerukust juurde anda. Laisiku kiituseks tuleb öelda, et ta oli täiesti oma ülesande kõrgusel. Nüüd peaks mõneks ajaks süüa olema.

Või kui vaadata, milline nälg Tirtsul pidevalt on (muud ei kuule kui mämm-mämm, mämm-mämm), siis ilmselt peame ülehomme uue ohvri leidma, kes meie varusid täiendaks. 

Ennustus aastaks 2021

Mida toob aasta 2021? See küsimus on paljude meeltes. Ärge muretsege. Ma kohe ütlen.

Meie peres on alati vana-aasta õhtul õnneloose tehtud. No et ikka teaks, mis sind ees ootab. Tavaliselt lubati rikkust ja puhkust palmisaarel, aga mida pole seda pole. Sel aastal koostas õnneloosid Tõruke. Tahate ka teada, mis teid ees ootab. No mõelge välja üks arv ühest kümneni.

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

Olete otsustanud?

Olete oma valikus kindlad?

Pidage meeles, see määrab teie tuleviku.

Nii. Nüüd visualiseerige se arv oma peas.

Veel parem, kirjutage see paberile.

Tehtud?

Tore. Tulemused leiate veidi alt poolt.

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

Siin need on. Illustreeritud ja puha, et iga loll ikka aru saaks, mis ees ootab.

Nagu näete, oleks võinud veel hullemini minna.

Igatahes imelist uut aastat teile. Tulgu see eelmisest palju parem!

P.S. Andke teada, millise loosi tõmbasite. Ma isiklikult sain esimese. Päris hirmutav. Pole enne sellist tuju tekkinud ja nüüd siis.... See saab olla vaid koroona kõrvalmõju.

Aasta kokkuvõte 2020

 No see 2020 on olnud üks eriskummaline aasta. Mõtlesin siin, et mil moel see kokku võtta. Ühtegi vaimukat mõtet ei tulnud. Küsige midagi! Udutan siis niisama natuke.

Eks see 2020 jääb meelde eelkõige koroonaaastana. Märtsis läks asi suure hooga käima. Kõik saarlased sõltumata sellest, kas nad olid võrkpallifännid või mitte kuulutati ohtlikeks ja neist tuli vähemalt kahe kilomeetri kaugusele hoida. Igaks juhuks (saarlaste kaitseks) pandi saared lukku. Sügisel kui Koroona hakkas möllama suuremates linnades ei pidanud keegi enam vajalikuks saarlasi kaitsta. Hoopis tulid siia heasse ja rahulikku koroonavabasse kohta juubeleid ja muid pidusid pidama.

Kevad oli raske. Ma ei mäleta, et ma oleks enne nii palju vingunud. Mu vaesed blogilugejad said ilmselt lausa vingumürgituse. Ometigi oli ju hariv ja mitmekülgne aeg. Sai proovitud nii õpetaja, koka kui koristaja ametit. Ma pole ju kunagi ühekski neist saada tahtnud, aga näe, nüüd andis elu võimaluse ameteid katsetada. Tõsi, ma endiselt ei taha ühekski neist saada. Kui ma oma frustratsiooni ühele sõbrale kurtsin teatas ta, et aga lapsi sa ju ometi tahtsid saada? Siis oleks pidanud  sellele varem mõtlema - mis see lapsevanema töö muud on kui õpetaja, kokk, koristaja. Lisaks veel psühholoog, autojuht, sekretär-asjaajaja. 

Suurim koroonapauk tuli muidugi nüüd aasta lõpus. Täna helistas mulle terviseameti robot ja soovitas lahkesti kaks nädalat kodus istuda. Mps sai 4 kõnet ja oma 12 sõnumit. Iga lapse kohta eraldi ja mitmes keeles. Nagu oligi karta, toimus jõulude ajal suur aktsioon - kanname koroona üle eesti laiali. No et see positiivsuse säde jõuaks viimsessegi metsatalusse. Meieni jõudis. Eks me näe, kas käis vaid korra külas või oli mahti ka kanda kinnitada.

Aga kuulge, selles aastas pidi olema ju veel midagi peale koroona. Oligi. Tooksin välja näiteks oma vana armastuse - kirjavahetuse pidamise - elule puhumise. Tänu koroonale muidugi jälle. Nii tore oli kirju saada ja ise kirjutada. Kirjavahetus oli lausa nii tihe, et postiljon ei viitsinud enam postkasti kaant pidevalt kergitada, vaid väänas selle küljest. Selle aasta projekt  - teha uus postkast.

Joonistanud ja maalinud olen palju. See sai kõik alguse koroonast - no kunstimuuseum kutsus üles koroona ajal kodust vaikelu maalima, millest kujunes välja meie suur projekt. Selle käigus sai lausa Sooda raamat valmis nikerdatud. Loendamatutest linnukestest rääkimata.

Üks maja sai ehitatud. Hetkel on seal näha kõik minu maalid, mis koduseintel kohta pole leidnud. Päkapikud tahtsid majja sisse kolida, ütlesid, et see sobiks neile hästi.

Väga palju muusikat on olnud. Ise laulan ää-ää, aga lapsed... Lapsed on mul andekad. Täps esines tulemuslikult kohalikul laste lauluvõistlusel. Tõruke mängib akordionit juba nagu vana mees (kes on küll alles hiljuti hakanud pilli mängima) ja Tirts esitab klaveril avangardistlikke teoseid.

Kõige suurema muutuse ongi teinud tirts. Väikesest vääksuvast nöpsist on saanud paras ahvipärdik, kes ronib igale poole ja tänitab emmega. Vahel viskab nalja ka.

Reisimist sel aastal eriti polnud. Korra käisime Hiiumaal, see oli väga tore puhkus koos sõpradega. kordaks iga kell! Muidu olen aga tiirutanud kahe kilomeetri raadiuses oma kodust. Väga palju on kärutatud. Mu sammulugeja läks selle peale isegi lolliks. Täna näiteks tegin oma 2 km pikkuse ringi peale väidetavalt ainult ligi 1000 sammu. Ma ei teadnudki, et mul niiiii pikad jalad on...

Tööl ma pole käinud ja õppinud pole ma ka midagi uut! 

Hehh, tuli nüüd selline kaootiline postitus. Aga hakkan lõpetama. Aasta saab ka varsti läbi.

Soovin teile, et aasta vahetuks tõrgeteta ja uus aasta tuleks lihtsalt imeline!

Tänamatus

Millisele lapsele ei meeldiks kiikumine? Kõigile meeldib. Isegi minule meeldis, kui ma olin väike. Nüüd muidugi läheb süda pahaks juba ainuüksi sellele mõeldes. Isegi kiiku vaadates hakkab sees keerama. Aga omal ajal läksin naaberhoovi plikadega kiigu pärast peaaegu kaklema. Või vähemalt sai suurt sõnasõda peetud sel teemal.

Igatahes nüüd olen ma üht tõelist kiigupõlgurit kohanud. Ja seda omaenese laste hulgas! Mina nägin vaeva, värvisin, õmblesin, tikkisin ja tegin isegi natuke puutööd, et Tirts saaks endale mõnusa ja ilusa kiige, kus päevade kaupa loksuda, aga mida teeb see tänamatu plika? Ta keeldub kiiges olemast! Hakkab kisama, nagu ma oleks teda kõrvupidi kiigutanud. 

Muide, tal on kõige eeskujulikum kõversuu nuttes...

Eputamise aeg

Mulle meeldivad jõulud. On alati meeldinud. Ja mulle meeldib kingitusi teha. Just nimelt teha, mitte poest osta. Kuigi ka sellel on oma võlu. Juhul kui on nägemus, mis kingisaajat rõõmustada võiks. Päris kõike ma ju ise teha ei oska. Tegelikult ei oska ma päris paljusid asju, aga ma pole sellest end kunagi häirida lasknud.

Nüüd on jõulud läbi ja saab lõpuks rääkida käsitööprojektidest, kartmata mõnd üllatust rikkuda.

Esiteks maalisin ma lastele linnusöögimajakesed. Nendega juhtus küll selline lugu, et need ei kuivanud õigeks päevaks ära, nii et jätsin need veel kuuse alla tahenema. Nii leidsidki lapsed need 1. jõulupüha õhtul. Isegi salmi ei pidanud nende eest lugema. Kuigi salmid olid sel aastal ka erakordselt tugevad. Oli väga palju omaloomingut. Nii Täps kui Tõruke esitasid oma luuletused. Mpsil oli lausa mitu luuletust Tirtsu eest ja korralik poeem enda kingi lunastamiseks. Väga ajakohane sealjuures. Tõruke esitas ka omaloomingut akordionil. Ainult mina ei saanud esimeseks jõulupeoks oma laenatud salmi pähe ja pidin pisut piinlikust tundma. Paki sain ikka.

Emale kinkisin ma pintslimapi. Ikka selleks, et pintslid poleks pilla-palla vaid kenasti koos. Ise tegin. Minu arust tuli päris äge. 

Tirtsu tarbeks tuunisin ühe vana pulkadega kiige. Miu ettekujutustes oli see muidugi oluliselt ilusam, aga ehk ei mõjuta visuaalne külg kiikumisomadusi.

Pooltele sugulastele kinkisin viimase aja moeartikli - korduvkasutatavad maskid. Ise "tikkisin" pildid peale ja puha. Need ju tänapäeva popimad aksessuaarid.

Ja valdav osa minu sõpradest ja sugulastest sai kingituseks ühe jõulukuulikese. Arvamusliidrid jõulukaunistuste vallas väitsid, et linnumotiiv on tänavuaastal eriti trendikas. No egas midagi, tõmbasin selga aga oma vana hea "no birds" särgi ja  üritasin seda trendi järgida. Koostasin väikese lindude välimääraja. Valisin määrajasse linnud, keda võib talvel Eestis kohata. Paar tükki on küll sellised, kellest võib kohata vaid üksikuid eksemplare soojemal talvel. 

Tahtsin parimat, aga jah...Välja tuli pisike linnueksitaja. See tähendab, et kui sa selle järgi kedagi määrama hakkad, siis võid kindel olla, et satud kiiresti rappa. Selgus, et kera peale maalimine on kunst omaette.

Siit ka väike üleskutse, kes suudab ära määrata, mis linde ma üritasin maalida? Parimale ornitoloogiahuvilisele auhinnaks krõpsik. Ülesanne on raske. Linnukeste hulka on eksinud ka üks laanenirk, nagu Mps kommenteeris vihjeks võin öelda, et ei pingviine ega kanaarilinde seal pole. Isegi kui juuresolevalt pildilt võib vastupidine mulje jääda.

1. siisike

2. puukoristaja, 

3. mingi kakk (aga milline)

4. pekitihane (vähemtuntud ka rasvatihase nime all

5.  ohakalind

6. pöialpoiss

7. metsvint

8. tuvi

9. leevike

10. siidisaba

11. X

12. X,

13. mingi kull (aga milline?)

14. roherähn

15. X

16. pasknäär

17. varblane, (aga milline?) 

18. sinitihane, 

19. X

20. tuttpütt

21. X

22. X

23. rähn (aga milline?)

24. jäälind

25. X

26. harakas

27. tutt-tihane

Jõulutervitused

Näe, ongi jõudnud kätte kaunis jõuluaeg. Puud on härmas, taevas on täis keerlevaid ja langevaid lumehelbeid. Kelgumäelt kostub laste kilkeid ja koer tõstab lumememme peale käppa. Aknast imbub õue verivorstide ja piparkookide hõngu ning kusagilt kostuvad jõululaulude härdad helid. Milline idüll.

Noh. Peaaegu. Kui jätta kõrvale see osa, mis puudutas lund. See oli väike kirjanduslik ilustus.

Ei ole olemas halba jõuluilma, on vaid vähe pealehakkamist. Mina igatahes otsin oma suusad välja ja kavatsen jõululaupäeval metsa all ühe tiiru teha!

Teile aga kallid sõbrad ja blogi kükastajad tahan soovida mõnusaid ja helgeid jõule.