Äge viirusinfektsioon, mida iseloomustab sageli kesknärvisüsteemi
kahjustus, mis avaldub lõtvade halvatustena. Tekitajaks on polioviirus, mis kuulub enteroviiruste
hulka ning mida esineb 3 erinevat serotüüpi. Väga
vastupidavad – nt. säilivad nad kanalisatsioonis nakatumisvõimelistena
mitu kuud. Hävivad kuumutamisel, kuivamisel ja ultraviolettkiirguse
toimel. (2) Nakatumine. Nakkusallikaks on viirusekandja või
haige inimene, kes eritab viirust roojaga ja ülemiste hingamisteede
sekreediga. Tekitajad satuvad organismi sooletrakti või hingamisteede
limaskesta kaudu. Nakkusohtlikud on saastunud esemed, käed,
vesi ja toiduained. (2)
Nakatuda on võimalik ka vaktsineerimise kaudu, kas siis otseselt
(OPV vaktsiin sisaldab elavat viirust, mis võib põhjustada
haigestumist) või kaudselt (kokkupuutumine äsjavaktsineeritud
lapse roojaga). (3) Enamus lastehalvatuse juhtumeid arenenud riikides
viimastel aastakümnetel on põhjustatud vaktsineerimisest.(4
)
Etioloogia. Haigustekitaja esmane paljunemine
toimub sooletraktis ja regionaalsetes lümfisõlmedes
(s.o. enteraalne faas), seejärel tungivad viirused verre (vireemia)
ja satuvad muuhulgas ka kesknärvisüsteemi, eriti seljaaju
eesmistesse sarvedesse. Viirus läbib hematoentsefaalbarjääri,
jõuab kesknärvisüsteemi ja hävitab paljunedes
osa motoorsetest närvirakkudest. Hävinud rakkude poolt
juhitavad lihased kaotavad funktsioonivõime. Mittevaktsineeritud
nakatunutel tekivad halvatussümptomid 0,1-1%-l (nendest sureb
aastas 5-10 %). Ülejäänud patsientidel kujuneb aparalüütiline
(mitte halvatussümptomitega) vorm või viiruskandlus.
Seega on halvatussümptomitega lastehalvatus tegelikult polioviirusinfektsiooni
komplikatsioon. Enamusel (90-95%) polioviirusega kokkupuutunutest
ei teki mingeid sümptome. Ka teised enteroviirused võivad
põhjustada halvatussümptomeid, kuid erinevalt poliomüeliidist
on need peaaegu eranditult mööduvad.(1, 2)
Haiguspilt. Peiteaeg keskmiselt 11 päeva,
kuni 23-35 päeva. Haigus kulgeb erinevate raskusastmete ja
vormidena. Tüüpilisel juhul algab haigus järsku palaviku
tõusuga 38-40* C ja üldintoksikatsiooni nähtustega
( peavalu, loidus, halb enesetunne, isutus, oksendamine). Esinevad
ka ülemiste hingamisteede katarri nähtused (nasofarüngiit).
Sageli tekivad ka kõhuvalu, kõhulahtisus või
–kinnisus, vegetatiivsed nähud (vererõhu langus).
Tüüpilisteks nähtusteks on valud erinevates keha
piirkondades, eriti seljal lülisambale koputamisel ja pea või
selja painutamisel. Tundlikkuse häireid ei kaasne. Sageli esinevad
valud just nendes jäsemetes, kus hiljem kujuneb halvatus. Halvatuseelne
periood kestab 2-5 päeva, seejärel palavik langeb ja tekivad
lõdvad halvatused. Sagedamini kahjustuvad jalgade, harvem
käte, kaela ja kehatüve lihased.
Paranemisperioodis intoksikatsiooni nähud järk-järgult
taanduvad, kuid lõdvad halvatused jäävad. (2)
Poliomüeliiti võib olla ka meningaalse vormina (lihasspasmid,
treemor kätes ja jalgades), bulbaarse vormina (neelamis-, hingamis-,
kõnehäired), entsefaliidina. (2)
WHO jälgimiskriteeriumites arvatakse poliomüeliidiks ainult
juhud, mille korral halvatussümptomeid esineb veel 8 nädalat
pärast haiguse algust. (1)
Ravi. Spetsiifiline ravi puudub. Leevendatakse
konkreetseid sümptomeid ja lisaks soovitatakse üldtugevdavaid
vahendeid-protseduure. Prognoos on enamikel juhtudel soodne, vastsündinute
meningiidi ja entsefaliidi korral tõsine. Poliomüeliidi
korral on halvatusnähtuste kiireks kadumiseks paranemisperioodis
väga oluline taastusravi. (1, 2) Profülaktika. Oluline on hügieenireeglite
korrektne täitmine (kätepesu!) ja organismi vastupanuvõime
tõstmine. Väga oluline on tasakaalustatud dieet (puu-ja
juurvilju 80%, tärklise ja valgurikkaid toite 20%). Organismis
peab olema piisavalt kaltsiumi, joodi ja B-vitamiine. Joodi ja B-vitamiine
on polio puhul kasutatud nii ennetamise kui ravieesmärgil.
Piirata suhkrutarbimist.On leitud otsene seos valge suhkru tarbimise
ja paralüütilise (halvatusega kulgev) poliomüeliidi
vahel.(5)
Teiseks profülaktika võimaluseks on vaktsineerimine.
Poliovaktsiine on kahte tüüpi: formaliiniga inaktiveeritud
viirust sisaldav süstitav nn. Salk-tüüpi vaktsiin
(IPV) ja elus nõrgestatud, suu kaudu manustatava nn. Sabin-tüüpi
vaktsiin (OPV). (Eestis kasutatakse OPV-d.) IPV kasutamine ei põhjusta
olulisi kahjulikke toimeid, kuid ta ei välista polioviiruse
kolonisatsiooni soolestikus, kuna soolestiku limaskest ei muutu
süstimise tõttu immuunseks ning vaktsineeritud inimesed
(haiguse eest kaitstutena) võivad olla nakkuse levitajateks.
OPV on selles suhtes parem, ent tema kasutamisega kaasneb haruldane
kuid raske komplikatsioon: vaktsineerimisjärgne poliomüeliit
(esinemissagedus 1: 500 000), peamiselt immuunpuudulikkuse korral.
(1) USA andmete põhjal esineb vaktsineerimisest tingitud
poliot tihedamini, umbes
1:400 000.(3)
Veidi statistikat. Aastatel 2001, 2000, 1999 ei
registreeritud Eestis ühtegi poliomüeliidi haigusjuhtu. http://www.sm.ee/msb/koond/index.htm
Poliomüeliiti esineb tänapäeval Kagu-Aasias (58%juhtumitest),
Aafrikas (21%), Vahemere piirkonna idaosas(21%). (1999) Alates 1991
(USAs alates 1979a) pole Läänepoolkeral - Põhja-ja
Lõuna-Ameerikas- registreeritud ühtegi “loomulikku”
(nakatumine haigelt inimeselt) polio juhust.(3)
Alternatiivravi võimalused.
1. Alternatiivmeditsiin soovitab kõigi nakkushaiguste puhul
tugevdada ja toetada immuunsüsteemi antioksüdantidega
- C ja E vitamiin, seleen ja tsink
2. Närvikahjustuste puhul anda lisaks B-grupi vitamiine.
3. Krampide ja halvatustega kulgevate haiguste puhul anda lisaks
magneesiumi (nt Mg-kelasiini tabletid).
4. Vastavalt sümptomitele kasutada looduslikke ravivõtteid
ja üldtugevdavaid protseduure (toit, värske õhk,
ravimtaimed jne).
5. Homöopaatia – vastavalt sümptomitele konkreetne
aine ja/või nosodi (homöopaatiline preparaat konkreetse
haiguse eritistest).
6. Ravimine C-vitamiini megadoosidega. Kogused vt artikkel C-
vitamiinist (dr.Klenner) “Tasub teada “alt.
Kirjandus:
1. Infektsioonhaigused / tõlkijad Iris Koort ja Heli Kõiv
; Tallinn: Medicina, ä000.
2. Nakkushaigused (õpik). Ü. Parm, V. Parv; Tartu: Härmametsa
Talu kirjastus, ä00ä.
3. What your doctor may not tell you about children’s vaccination,
S. Cave, Warner Books, 2001
4. CDC (USA Haiguste Kontrolli Keskuse ) materjalid, 1992 veebruar.
5. Immunization, W.James, Bergin&Garvey, 1995