Igatsedes armastust.. (3)

See vana ja pruunikas peni, kes istus tänaval ja liputas saba. Ta ootas, mil keegi teda paitab ja avaldab armastust ja austust. Kuid keegi ei teinud seda. Ja nii see koer ootas ja ootas. Vaatas igat möödujat oma ilusate ja suurte silmadega ja liputas lootusrikkalt oma saba. Külm ja pimedus ümbritsesid teda alati. Keegi ei vaadanud teda isegi ja kõik saatsid talle põlglikke pilke. See koer tundis end nii üksikuna. Ta igatses lihtsalt armastust, kuid kedagi ei huvitanud see. Aastad möödusid ja see koer lihtsalt ootas ja ootas. Ta ei kaotanud lootust. Ja siis tuli üks väike laps koos oma emaga ja ütles: ,,Vaata, emme, kui armas kutsu! Ma tahan ka endale sellist!" Ta paitas seda koera ja embas teda, kuid ema vihkas koeri ja ütles seepeale: ,,Jäta see räpane koer rahule ja tule." Nii nad lahkusidki. Koer niutsus ja oli tegelikult väga õnnelik. Ta oli tundnud armastust esimest korda. Tema omanik oli teda peksnud ja visanud ta seejärel tänavale. Mitte keegi polnud teda silitanud peale selle tüdruku. Keegi polnud teda kallistanud nii soojalt ja hellalt. Möödusid aastad ja see tüdruk oli juba üsna suur. Ta läks samale tänavale ja otsis seda koer. Koer oli täiesti teistsugune. Ta oli suurem. Ta oli vanaks jäänud. Tüdruk võttis ta sülle ja viis ta koju. Ema karjus ta peale, kuid tüdruk ei hoolinud sellest ja andis koerale sooja. Tüdruku kibedad pisarad kukkusid koera pealaele. Ta kallistas teda kõvasti-kõvasti ja sosistas talle, kui väga talle see koer meeldib. Koer vaatas teda oma suurte silmadega tänulikult, kuid tüdruk ei andnud alla. Ta pingutas ja aitas koerakest. Ta tegi talle kuudi ja hooli'tses tema eest ja lubas talle, et ta hoiab teda. Koerake oli õnnelik ja ta veetis oma viimased elupäevad selle plikatirtsu juures. Teda oli saatnud armastus. Ta igatses armastust ja oma suure usu tõttu, et lootus sureb viimasena, saigi ta selle..

---
AUTORIKOMMENTAARI LUGEDA PALUN!

Autori kommentaar »