Pärnumaal Audrus Lemmetsa küla ühes talus asjad nii ei käi. Pastakad seisavad siin hoopis seina peal. Sirgetes ridades tuhandete kaupa.
Eeskoda on neid maast laeni täis. Palve peale ruttab pereisa Tolik tooma paberit registri viimase seisuga: süstematiseeritult on seintel 7308 pastapliiatsit. See on vähemasti Eestis suurim kogu.
Praegu Pärnu sadamas tõstukijuhina töötava Anatoli pastakakirg sai alguse 1999. aastal. «Töökaaslane korjas laevatempleid. Iga laev, mis sadamasse tuli, lõi ümbrikule oma templi. Mees pani selle posti ja läkitas koju, nagu oleks kiri selle laeva pealt saadetud,» räägib ta.
Sama laevamees andis Anatolile ükskord pastapliiatsi. Too vaatas, et põnev hobi, miks mitte ka ise midagi koguda.
Anatoli hakkaski tegema nagu too laevamees. Välismaal käies näitab fotosid oma kogust, et näete – hobi. Inimesed vaimustuvad ja täiendavad tema kollektsiooni.
Näiteks nägi ta ükskord Rootsis kellelgi huvitavaid pastakaid ja uuris võimalust neid ära osta.
Alguses ei saadud aru, milleks küll ühele Eesti mehele mingid pastapliiatsid? «Mees enda omi ära ei andnud, aga järgmisel päeval tuli terve kilekotitäiega, sain need tasuta,» räägib Anatoli rõõmsalt.
Pastakate hankimisega pole Anatolil suurt vaeva olnud, need jõuavad tema juurde ise. «Külalised, kes tulevad, toovad ikka peotäisi,» märgib abikaasa Helve Samarin. Ta elab mehe kirele innukalt kaasa.
Anatoli tegeleb võimaluse korral ka pastakate vahetamisega, kuid vahel polevatki see nii lihtne. Nähes, et keegi tunneb tema pastapliiatsi vastu huvi, muutub Eesti inimene Toliku sõnul kohe valvsaks. «Ega ma ei võta ju niisama ära, ma annan vastu ka,» laiutab mees käsi.
«Ei, poe omad ei lähe,» tõrjub ta samas mõtte, et ka kogu kaubandusvõrgus pakutav valik võiks esindatud olla. Loosi lähevad igasuguste logodega või muidu omapärased kirjutusvahendid.
«Rikkamad firmad teevad igal aastal uue mudeli,» teab Anatoli. Isegi vahetatava südamikuga pastaka välimusega harilikud pliiatsid sobivad.
«Ära pane!» hõikab mees järsku naisele, kes on asunud üht mahakukkunud näidist seinale tagasi kinnitama. «Pane parem ise jah,» nõustub Helve.
Anatolil on nimelt oma süsteem, mida ei tohi sassi ajada. Koos on sama tüüpi pastakad, näiteks mõne erakonna omad. Kui ühe tüübi jaoks seinal eraldatud ruum täis saab, hakkab Anatoli neid ümber paigutama.
Ja pastapliiatsid on seinal korrapäraselt justkui iseenesest üles rivistunud. Vaatepildi saladus peitub kahepoolses teibis, millega ka peegleid seinale kinnitatakse. Suurest rullist lõigatakse järgmine tükk ja iga pliiats leiab oma koha.
Ent seinale kleepimises on ka oma miinuseid. Pastakad kipuvad «tiks» ja «tõks» maha kukkuma. «Öösel on jube, kui alla kukkuma hakkavad,» võdistab pereema Helve õlgu.
Lisaks pastakatele armastab kodus mürglit teha pikakarvaline kass. Kui tema jooginõu tühi on, lööb ta selle demonstratiivselt kolinaga kraanikaussi. Pererahvas peab üles tõusma ja kassiga tegelema minema. Õnneks ootavad pastakad põrandal rahulikult hommikuni.