Poest ostetuna üsna väärtusetu hiigelpastaka teevad Anatoli Samarini jaoks oluliseks teiste Eesti pastakakogujate autogrammid.
FOTO: Peeter Langovits
Üks oranž pastakas ei anna Anatoli Samarinile rahu.
Ei tea, kuhu seda paigutada – ei sobi ta ühe ega teise
kõrvale. Milles siis probleem? Pastakas pannakse ju pliiatsitopsi, laua peale või pinalisse.
Pärnumaal Audrus Lemmetsa küla ühes talus asjad nii ei käi. Pastakad seisavad siin hoopis seina peal. Sirgetes ridades tuhandete kaupa.
Eeskoda on neid maast laeni täis. Palve peale ruttab pereisa Tolik tooma paberit registri viimase seisuga: süstematiseeritult on seintel 7308 pastapliiatsit. See on vähemasti Eestis suurim kogu.
Praegu Pärnu sadamas tõstukijuhina töötava Anatoli pastakakirg sai alguse 1999. aastal. «Töökaaslane korjas laevatempleid. Iga laev, mis sadamasse tuli, lõi ümbrikule oma templi. Mees pani selle posti ja läkitas koju, nagu oleks kiri selle laeva pealt saadetud,» räägib ta.
Sama laevamees andis Anatolile ükskord pastapliiatsi. Too vaatas, et põnev hobi, miks mitte ka ise midagi koguda.
Kindel järjekord
Anatoli hakkaski tegema nagu too laevamees. Välismaal käies näitab fotosid oma kogust, et näete – hobi. Inimesed vaimustuvad ja täiendavad tema kollektsiooni.
Näiteks nägi ta ükskord Rootsis kellelgi huvitavaid pastakaid ja uuris võimalust neid ära osta.
Alguses ei saadud aru, milleks küll ühele Eesti mehele mingid pastapliiatsid? «Mees enda omi ära ei andnud, aga järgmisel päeval tuli terve kilekotitäiega, sain need tasuta,» räägib Anatoli rõõmsalt.
Pastakate hankimisega pole Anatolil suurt vaeva olnud, need jõuavad tema juurde ise. «Külalised, kes tulevad, toovad ikka peotäisi,» märgib abikaasa Helve Samarin. Ta elab mehe kirele innukalt kaasa.
Anatoli tegeleb võimaluse korral ka pastakate vahetamisega, kuid vahel polevatki see nii lihtne. Nähes, et keegi tunneb tema pastapliiatsi vastu huvi, muutub Eesti inimene Toliku sõnul kohe valvsaks. «Ega ma ei võta ju niisama ära, ma annan vastu ka,» laiutab mees käsi.
«Ei, poe omad ei lähe,» tõrjub ta samas mõtte, et ka kogu kaubandusvõrgus pakutav valik võiks esindatud olla. Loosi lähevad igasuguste logodega või muidu omapärased kirjutusvahendid.
«Rikkamad firmad teevad igal aastal uue mudeli,» teab Anatoli. Isegi vahetatava südamikuga pastaka välimusega harilikud pliiatsid sobivad.
«Ära pane!» hõikab mees järsku naisele, kes on asunud üht mahakukkunud näidist seinale tagasi kinnitama. «Pane parem ise jah,» nõustub Helve.
Anatolil on nimelt oma süsteem, mida ei tohi sassi ajada. Koos on sama tüüpi pastakad, näiteks mõne erakonna omad. Kui ühe tüübi jaoks seinal eraldatud ruum täis saab, hakkab Anatoli neid ümber paigutama.
Ja pastapliiatsid on seinal korrapäraselt justkui iseenesest üles rivistunud. Vaatepildi saladus peitub kahepoolses teibis, millega ka peegleid seinale kinnitatakse. Suurest rullist lõigatakse järgmine tükk ja iga pliiats leiab oma koha.
Ent seinale kleepimises on ka oma miinuseid. Pastakad kipuvad «tiks» ja «tõks» maha kukkuma. «Öösel on jube, kui alla kukkuma hakkavad,» võdistab pereema Helve õlgu.
Lisaks pastakatele armastab kodus mürglit teha pikakarvaline kass. Kui tema jooginõu tühi on, lööb ta selle demonstratiivselt kolinaga kraanikaussi. Pererahvas peab üles tõusma ja kassiga tegelema minema. Õnneks ootavad pastakad põrandal rahulikult hommikuni.
Anatoli sõnul võtab pastakate paigutamine päris palju aega. See ongi põhiline tegevus hobi juures, mida ta teeb meelsasti ja huviga.
«Kui muidu pole midagi üles panna, siis panen neid, mis alla on kukkunud,» leiab ta endale alati tegevust.
Kuigi omapärase katte saanud seinad on muljetavaldavad, ootab mitu topsitäit alles paigutamist. Nende hulgas on ka jutuks olnud oranž pastakas, mis ei taha tüübi poolest ühtegi alagruppi sobida.
See oranž pole aga tegelikult veel midagi. Tõeliselt püüab pilku näiteks Sloveeniast toodud pastapliiats, mis on kokku pandud kahest vintpüssi padrunist. Või siis väike kuldne mõõk, nool, lennuk, kalkulaator – Anatoli seinalt leiab kirjutusvahendi igale maitsele. Pastakas koos välgumihkliga – kaks ühes? Aga palun. Tolikul on neid kõrvuti tervelt kolm.
Ei puudu ka kuuekümnendatest aastatest tuntud pastapliiatsi-naine, kellel pööramisel riided seljast sulavad ja teistpidi jälle tagasi voolavad.
Rootsist on pärit hulk vedelikus ujuvate laevadega mudeleid. Helve leiab, et need peaksid seinal konutamise asemel olema üles riputatud.
Muidu ei näegi, et laev pastaka sees ujub. «Arenguruumi on tal veel küll,» naerab Helve mehe kohta.
Kõige kaugemalt pärit pastakas on Samariniteni jõudnud Austraaliast. Anatoli lemmikud on aga valgustatud pastakad. Ta paneb need meelsasti kõik korraga põlema ja vilkuma.
Helve sõnul on igal pastapliiatsil oma lugu. Näiteks Londoni metroo pastakas kirjaga «Metronet» meenutab vanematele kaugel Inglismaal töötavat tütart.
«Tuttavad ikka käivad ja vaatavad mitu tundi,» ütleb Helve. Võõrad uudishimulikud siiski veel õue tükkinud pole. «Meil on koer õues,» naerab paar.
Tegelikult ei paista kaks Saksa lambakoera küll kurjade kavatsustega silma. Pigem on asi selles, et talu on parajasti metsa sees peidus, nii et ainult teadja oskab sinna minna.
Hobikaaslaste klubi
Teadjaks on osutunud ja Samarinid üles leidnud teised Eesti pastakakogujad. Nad tulid külla ja tõid Anatolile hiigelsuure sinivalge meenepastaka, kuhu hobikaaslased oma allkirjad peale kribinud. Neil on oma koduleht, kus koos Anatoliga on lingid kuuele kollektsionäärile. Korraldatakse isegi kokkutulekuid.
Küsimuse peale, miks just pastakad, ei oska Anatoli suurt midagi vastata. «Olen kõiki asju kogunud: spordimärke, suitsupakke, õllepurke,» loetleb ta.
«Aga nüüd võiks lõpuks raha koguma hakata,» muigab kõrvalt Helve.
«Üllatav Eesti» on lugudesari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal on Postimees Pärnumaal.
koobas.hobune.stream
