Main menu:
Vibu leiutamise ajaks peetakse vanemat kiviaega. Esialgu koosnes vibu koolutatud kepist ja selle otsi ühendavast kõõlustest või taimekiududest nöörist. Nooleks oli teravaotsaline varb. Nooleotsi valmistati algul kivist ja luust, hiljem metallist. Sajandite jooksul oli vibu tõhus küttimis-
Vibuspordi ulatuslikuma harrastamise alguseks sai 1931. a., kui asutati Rahvusvaheline Vibulaskmisföderatsioon (pr. Fédération Internationale de Tir á l´Arc, lüh. FITA,praegune president itaallane Francesco Gnecchi-
Harjutuste osas polnud algul kindlat korda. Hiljem koostas FITA kompleksi, mille kohaselt iga võistleja pidi laskma nelja päeva jooksul 90, 70, 50, 30 ja 25 m kauguselt kokku 468 noolt. Et see võttis palju aega ja muutis kohtunike tegevuse keeruliseks, kehtestati 1955. a. uus, lühendatud kompleks, mis kehtib praeguseni. Mehed lasevad 90, 70, 50 ja 30 m, naised 70, 60, 50 ja 30 m kauguselt, igalt distantsilt 36 noolt.
Olenevalt võistlususest sooritatakse harjutused üks kord (FITA väike ring e. FITA 1, 144 noolt) või kaks korda (FITA suur ring e. FITA 2, 288 noolt). FITA 1 lastakse 2 päeva jooksul (esimesel kaks pikemat, teisel kaks lühemat distantsi), FITA 2 4 päeva jooksul.
Maailmarekordeid registreeritakse üksikdistantsides (36-
Eestis pandi vibulaskmisele kui spordialale alus 1960. a. Pärnus, sealt levis ala Tallinna ja Tartu. 1961. a. asutati ENSV Vibuspordiföderatsioon, esimene NSV Liidus. Varaseimad Eesti meistrivõistlused peeti 1962. a. Pärnus.
NSV Liidu absoluutseks meistriks on tulnud Asta Prääts-
Sportnet