Tüdruk, kes ennustas surma 2. osa (8)

Nii ma jätkan siis. Kirjutage mis arvate siis alla ja kas tasub edasi kirjutada :')


Ma mõtlesin oma nägemuse üle, kus mu ema surma sai ja üritasin mõelda kuidas teda päästa. Ma teadsin vaid seda, et mu ema pidi surema kahe nädala pärast ja, et ta sureb liiklusõnnetuses minis linnas. Ma otsustasin, ema linnast minema saata. Ma läksin ema juurde ja ütlesin võltsi naeratusega:" Kuule, ema, ma mõtlesin, et me võiks perega kuhugile ära sõita. Praegu on ju vaheaeg ka."
"Helen, tegelikult meil oligi plaanis ära sõita. Me plaanisime just minna lennukipileteid ostma et sulle üllatust teha." lausus ta rõõmsalt. "Okei," karjusin ma juba rõõmsamalt oma tuppa joostes, kuid nii kui ma oma tuppa jõudsin tabas mind hirm. Ma tahtsin ema päästa nii, et ma viin ta linnast ära, aga ma olin tegutsenud liiga kiiresti. Järsku tuli mulle mu nägemus meelde. See koht kus mu ema surma sai oli mulle täiesti võõras, see tähendab et ma polnud seal varem käinud. Kui ma mõtlema hakkasin, siis olid ka mu nägemuses olevate autode numbrimärgid teise riigi omad. "EII!" karjusin ma ja lõin rusikaga vastu lauda. Miks ma küll sellele ometi varem ei mõelnud? Selleasemel, et ema päästa olin ma ta just otse surma saatnud. Miks ma küll pidin nii kiiresti tegutsema ilma järele mõtlematta? "MIKS!"karjusin ma juba natuke kõvemini. Ruttu hüppasin ma püsti, et mitte lasta emal minna lennukipileteid tooma, aga oli juba hilja. Ta oli juba läinud. Ruttu otsisin ma oma mobiili välja ja helistasin emale. Ta telefon oli väljas. "No, tore," pomisesin ma. Ma läksin oma tuppa ja istusin voodil. Ma nägin sellel ajal veel ühte nägemust mingist mehest, kellele tänaval telliskivi pähe kukub, aga see ei huvitanud mind sellel hetkel üldse. Mulle oli mu ema tähtsam. Nüüd jäi mul üle ainult loota, et ma suudan selle reisi kuidagi peatada või kuidagi teistmoodi oma ema päästa. Ma ei saanud ju talle öelda, et:" Ema kuule, mul on väga kahju aga me ei saa Itaaliasse minna, sest sa saad seal surma ja ma ei taha seda." See oleks hale ja pealegi ta ei usuks mind. Ei, ma pidin leidma mõne parema vabanduse, aga millise? Mis oli mu võimest kasu kui ma ei suutnud sellega kedagi aidata? "Miks?" pomisesin ma veel vaikselt ja jäin magama.