Lahing, orjastamine ja lõpuks vabadus (12)

Ma mõtlesin siin riigid ka ise välja, ja ma ei tahtnud kirjutada tulirelvadest niiet see jutt on ajast kus tulirelvi polnud vaid olid mõõgad jms.
Ma ei tea, endale tundub see jutt nagu igav vms aga noh lugege ise


Oli varajane suvehommik, murul olev kaste sädeles kuldkollase päikse käes ja linnud laulsid puudel oma imekaunist laulu. Päike paistis soojalt kividepeale ja rästik roomas kivipeale sooja, liblikad lendasid õielt õiele ja ka mesilased töötasid juba hoogsalt. Karjamaadelt oli kuulda lehmade „ammuuuu’sid” ja lammaste määgimist, ka hobused kappasid rõõmsalt kastemärjas rohus ja üldse kõige selle roheluse sees ringi. Taludest hakkas välja ilmuma rahvast ja kõik asusid oma toimetusi tegema.
Selline ilus hommik oli väikses riigis Champaania. Tegelikult, see riik oligi kõik nagu üksainus linn/küla. Siin oli losse ja talusid... kõike. Champaania oli suutnud mõne aasta eest ennast kuidagi vabaks võidelda ja nüüdse.ks oli see riik kena ja rahulik kohake. Kõik teadsid siin üksteist ja seal riigis vali.tses sõprus, hoolivus ja armastus. Kuna see riik asus mereääres siis üldiselt söögist siin puudust ei tuntud, paljud inimesed tegelesid kalapüügiga ja kuna nad eriti jahtida ei armastanud siis põhiliseks söögiks oligi kala.
Lapsed tormasid rõõmsalt majadest välja, et väljas mängida ja merre ujuma minna, osad aga lonkisid kurvalt karjamaade poole.
Ühes väikses peres kus oli 4 inimest ema Doora, isa Jasper, vanaisa Eduard ja laps Julia. Julia oli 10 aastane tüdruk kes armastas väga loomi ja talle meeldis isaga kalal käia. Ta tundis Champaania randa väga hästi, kõiki koopaid mis seal oli ja üldse kõikvõimalikke peidupaiku ja tänu sellele alati kui nad peitust mängisid tema võitis, kuna teda ei leitud kunagi üles. Ta isa oli Champaania sõjaväe pealik.
Järsku paiskus nende maja uks lahti ja sisse hüppas natuke paanikas olev mees. „ Fitzeeria kuulutas välja sõja, homme nad tulevad, umbes 10 000 meest,” ütles mees. Jasper hüppas püsti, kallistas oma naist ja last ja tormas välja.
Nimelt oli Champaania ligi 10 aasta eest kuulunud Fitzeeriale ja seda oligi oodata et Fitzeeria seda väikest riiki tagasi tahab.
Kutsuti kokku rahvakoosolek, et rahvast sõjast teavitada ja arutada seda kuhu kohta inimesed peavad põgenema. Kohe kui Jasper põgenemist mainis karjus keegi rahvaseast: „ Fitzeeria sõjaväes võib olla rohkem inimesi kui meil, aga see ei loe... Kui me oleme kõik koos siis oleme me tugevad ja pealegi me armastame oma riiki, oma kodumaad. Mis meil kaotada on. Me saame kaotada ainult oma elu aga mis see loeb, vähemalt on see ohver toodud oma kodumaa nimel!” Kohe kui ta oli seda öelnud oli Champaania elanike silmis näha raevu, viha Fitzeeria vastu kes tahtis neilt nende kodumaad ära võtta. Nad tahtsid kaitsta oma kodumaad mida nad niiväga armastasid. Kuna Fitzeeria oli nende naaberriik siis oli oodata et esimene lahing toimub juba järgmisel päeval. Champaania mehed hakkasid kokku koguma oma mõõkasid ja odasid ja kõike millega vähegi võidelda sai. Ka hobused otsiti välja kellega saab lahingusse minna.
Julia kartis, tal oli ka koer Craig. Ta võttis oma koera kaasa ja läks ühte koopasse. See koobas oli ta lemmik ja ühtlasi ka kõigesuurem koobas Champaanias kuna see koobas läks edasi ka mere all. Ta viis oma koera sinna, võttis ta ümbert kinni ja hakkas nutma. Ta armastas oma kodumaad samuti nagu kõik teised. Ta tundis et ta tahab ka midagi oma kodumaa jaoks teha, ta ei tahtnud lihtsalt pealt vaadata kuidas inimesed surevad. Ta tundis et ta peab midagi tegema. Aga mida sai ta teha? Ta oli kõigest kümne aastane.Ta oli küll 10-aastane aga, Julia oli sitke tüdruk, ta oli tugev ja tõeliselt visa. Ta pani pea oma koerapeale ja hakkas nutma kuni lõpuks magama jäi.
Jõudis kätte uus päev, aga seekord polnud hommik üldse nii rõõmus. Seekord oli kõik hall. Inimesed kartsid. Naised olid kõik lastega majades ja mehed hakkasid lahingusse minema. Ühe lageda platsi peal kohtusidki nad Fitzeeria sõjaväega. Tükkaega seisid nad lihtsalt niisama, aga siis hakkas Fitzeeria pool liikuma ja sõda algas..
”Teil pole mingit võimalust siit pääseda!” Karjus keegi Fitzeeria poolelt. Champaania rahvast ajas see lause närvi ja nad muutusid palju raevukamaks. Oli kuulda mõõkade kokkulöömisest tulenevaid pauke ja viga saanud inimeste oigamist. Maas olid inimeste ja hobuste laibad ja maa oli mitmest kohast verest punane. Champaania rahvas oli tugev. Kõikjal lendasid ringi nooled ja odad. Lahing kestis terve päeva, hakkas kätte jõudma järgmine päev ja siis muutus kõik... Fitzeeria sõjaväele lisandus abivägi ja nad piirasid kõik Champaania mehed ümber. Neil polnud enam võimalustki...
Kõik Champaania mehed seoti nööridega kinni aga nii et nad kõndida saaksid ja siis kästi neil majade poole kõndima hakata. Kõik kes olid lahinguväljal viga saanud ja ei jõudnud enam püsti seista need tapeti halastamata ära, osadel löödi mõõgaga pea otsast ja teistele torgati mõõgad lihtsalt südamesse. Kõik kes majadepoole kõndisid neid löödi kohe piitsaga kui nad natuke liiga aeglaselt kõndinud nii, et lõpuks kohale jõudes olid paljude meeste seljad piitsalöökidest verised. Kogu Champaania rahvas sõna otseses mõttes orjastati.
Möödus nädalaid aga Julia oli ikka oma koopas, ta ei julgenud välja tulla. Õnneks oli ta sinna varunud toitu nii et ära ta ei surnud. Ta värises ja nuttis seal. Ta ei teadnud mis on juhtunud tema ema või isaga. Ta ei teadnud midagi. Ta pidi selle teada saama. Ta läks koopast välja ja hiilis vaikselt kodu poole. Tal polnudki vaja kaugele minna et teada saada mis toimub. Na oli ühe põõsa taga peidus kui ta nägi, et tema isa ja veel mitmeid teisi inimesi löödi piitsaga sest nad „ei olnud” tööd korralikult ära teinud. Julija jopoksis oma koopasse tagasi ja hakkas nutma. Ta koer Craig tuli temajuurde ja lakkus ta nägu. Julia oli kurb, ta nuttis kogu hingest. Kuid järsku hakkas Craig imelikult käituma. Koer jooksis väljapääsu suunas ja siis tagasi tüdruku juurde ja kordas seda mitukorda. Julia taipas mida koer tahtis, ta sai aru et tema on ainus kes saab oma isa ja teised päästa. Ta tundis et ta on tugev, ta tundis et temas on piisavalt jõudu et seda teha ja piisavalt vaprust. Ta hiilis jälle välja ja läks selle sama põõsa juurde. Seekord oli seal ainult üks valvur piitsaga ja tema isa. Julia mõistis et kui ta tahab päästa oma rahvast siis kõigepealt peab ta vabastama oma isa. Ta võttis maast ühe piisavalt suure ja raske kivi, aga siiski sellise mida ta jõuaks visata. „Palun, palun palun lenda vastu seda valvurit..” mõtles Julia ja ta viskas. Kivi tabaski oma sihtmärki ja Julia õnneks otse vastu pead nii et valvur kaotas teadvuse. Ta jooksis oma isajuurde ja kallistas teda. Ta isa oli nii üllatunud Juliat nähes aga ta silmis oli jälle lootus. Nad läksid tagasi koopasse ja arutasid välja plaani kuidas saaks teisi ahelatest vabastada. Tegelikult oli veel üks võimalus kuidas saada Fitzeeria inimestest lahti, aga seda oli raske teha. Selleks tuli tappa nende kuningas, nende kuningas oli ka Champaaniasse tulnud aga teda valvasid paljud sõdurid. Julia isa oli ka väga nõrk ja ka kõik teised inimesed Champaanias olid nõrgad. Ainult Julia oli ainuke kes oli täiesti terve. Ta mõistis et ta peab seda ise tegema aga ta ei teadnud kuidas, ta oli ju kõigest kümne aastane. Kui ta isa magama jäi võttis ta isa käest mõõga mille nad olid valvurilt võtnud. Ta isa oli talle seletanud kus kohas Fitzeeria kuningas on ja ta jooksis selle koha suunas. Ta jõudis sinna ja ta võeti kohe kinni. „ Laske mind lahti ma tahan Teie Kuningaga rääkida,” ütles Julia rahulikult. Valvurid kahtlesid hetke ja lasid ta siiski kuninga juurde. „Ma tulin et teile väljakutse esitada, homme hommikul siin samas platsil,” ütles Julia väriseva häälega ja jäi kuninga vastust ootama. „Sina, sina tahad minuga võidelda?!” naeris kuningas. „Aga ütleme et sa võidad siis mida sa selle eest tahad?” küsis kuningas. „Ma tahan et kõik teie sõdurid lahkuksid igaveseks Champaaniast ja kui ma kaotan siis ma ei tea,” ütles Julia. „ Olgu, homme siin samas me siis võitleme,” naeris kuningas ja Julia jooksis välja. Ta jooksis tagasi koopasse aga isale ei rääkinud ta oma plaanist midagi. Ta n nuttis sest ta teadis et ta kaotab, tal polnud mingit võimalust. Ta polnud kordagi mõõgaga võidelnud, ainult puidust mõõkadega kui ta oma sõpradega mängis. Ta koer tuli ja pani pea tema sülle, see rahustas Juliat ja ta jäi magama. Ta ärkas väga varakult ja hiilis minema et isa teda ei näeks. Ta jõudis sinna kus ta pidi võitlema hakkama, ka Fitzeeria Kuningas oli juba valmis, paljud olid seda võitlust vaatama kogunenud ja Champaania rahva silmades oli täiesti tühi pilk, nad ei lootnud et üks väike kümne aastane tüdruk võidab . Neil polnud enam lootust.
Julia jõudis vaevu seda mõõka tõstagi ja ega ta ise ka eriti ei lootnud. Kuningas andis märku et nüüd võitlus algab. Kuid Juliale tuli sellel hetkel mõte kuidas teda võita saaks. Ta ei tohtiud ise rünnata, kuningas pidi teda ründama ja kui ta lähedal on siis ta pidi ta tapma, kuigi ta taipas et ta sureb seda üritades aga ta pidi seda proovima. Kuningas asuski ründama, ta jooksis Julia poole ja lõi talle mõõga kõhtu. Julia tundis kohutavat valu, ta tundis et kohe ta surem aga ta peab oma rahva päästma. Ta pidi seda tegema... Valust hoolimata võttis ta ennast kokku ja tõstis mõõga ja lõi selle otse Fitzeeria Kuninga rindu. Ta lasi mõõgast lahti ja kukkus kokkus istuli maha. Tal olid kohutavad valud. Maas oli verd ja ta silmeeest läks koguaeg mustaks. Ta nägi kuidas ka kuningas maha kukkus aga Kuningas oli surnud. Ta silmad vajusid kinni ja ta kuulis kuidas keegi ta nime hüüab, ta sai aru et see oli tema isa aga tal polnud jõudu et vastata. Ta vajus pikali maha ja kuulis kuidas ta isa temakohal ahastavalt nuttis. Julia oli õnnelik, ta oli õnnelik sest ta päästis oma rahva, Champaania oli jälle vaba. Julia nägi veel korra valgust ja siis mattus kõik pimedusse...