Ürginstinkt 3. osa (4)

Vabandage et nii hilja jätkan aga mul polnud tuju kirjutada : )
eelmine osa lõppes nii : "Oota!" karjusin ma veel talle järele, aga oli hilja. Ta oli juba läinud. "Minuga hakkab veel juhtuma palju asju," kordasin ma vaikselt. " Aga mis asju?" sosistasin ma.




Ma uinusin jälle, ma olin jälle seal metsas jooksmas. Nüüdseks ma juba teadsin et see on uni ja ma korrutasin seda endale seal metsas joostes. Sellel hetkel, kui pidi tulema see kohutav valuhoog ma panin silmadkinni ja ootasin, aga seda ei tulnudki. Ma olin segaduses ja rõõmus üheaegselt. Ma kuulsin metsast mingit häält, see hääl tuli järjest lähemale. Kuni järsku, hüppas minukõrvale üks hunt. Ma tahtsin joosta, aga ei saanud ja siis juhtus midagi kummalist, see hunt hakkas minuga rääkima. "Tervitus Melissa, nüüdseks oskad sa juba loomadega rääkida, pole jäänud palju aega, võib olla nädal, kuni sa meie vaIitsejaks muutud," ütles ta ja kadus. Ma ärkasin kohe üles,ja nägin et kell oli juba 7 hommikul. "...kuni sa meie vaIitsejaks muutud..." pomisesin ma. Mida see tähendas? Muidugi ei saanud ma olla kindel oma unenäos, aga minuga oli ju midai juhtumas? Ma näen peeglist ennast loomana jms. Järsku tuli mulle meelde et öösel olin ma mingi tihasega rääkinud, aga ma polnud kindel ega see ka mõni uni polnud. Ma panin riidesse ja tegin akna lahti lootuses, et mõni lind seal on, ja et ma saan katsetada kas ma tõesti suudan nendega rääkida. Kohe kui ma olin akna lahti teinud, ma ehmatasin kohutavalt. Ma kuulsin, KÕIKIDE loomade rääkimist, ka putukate. Näiteks üks väike kärbes aknalaual rääkis omaette : " Appi, kas ma kunagi süüa ka leian. Inimesed on ikka nii lollid, ajavad kärbsepiitsaga taga ja tahavad sind ära tappa, vedas et pääsesin..." Ma hakkasin vaikselt naerma, aga kuulasin ka muid asju. Ühe maja juures arutasid kaks koera omavahel seda, et kuidas oleks kõigeparem oma peremeest üllatada. Mind hämmastas see et ma kuulsin neid nii kaugelt ka. Ma läksin välja, ma läksin tükkmaad edasi niiet ma olin kuskil põllul, siis pidin ma aga nii naerma hakkama et see oli jube. "Loll hiir, kuhu sa jooksed? Ega sa minukäest niikuinii plehku ei pane!" karjus rebane ühele põldhiirele. "Nanananaa! Mind sa kätte ei saa!"karjus hiir ja pomises veel " suur ja loll rebane". ma ei tea aga see ajas mind naerma.Ma olin hetkeks unustanud oma unenäod ja kõik sellise. Siis kui se mulle meelde tuli, olin ma kohe jälle selline kurvem. Ma läksin parki ja istusin sinna pingile. Siis juhtus see asi mida ma oodanud olin. Minu juurde lendas üks lind, seesama tihane kes oli eile mu aknapeal käinud. "Tere jälle," ütles ta ning jätkas: " muide, kui see sulle närvidele käib et sa meie jutte kuuled, siis on sul võimalik see nagu "välja lülitada". Siis sa meid ei kuule. " enne kui ma jõudsin midagi vastata, helises mu telfon. See oli mu ema, ja ta helistas et öelda , et ta jääb natukekauemaks sinna. See oli hea uudis sest, nädala pärast pidi minuga ju midgi juhtuma ja ma ei tahtund et ema sellelajal kodus oleks. Lind lendas ka ära öeldes veel :" Rohkem ma sulle hetkel rääkida ei saa." Ma lonkisin rahulikult koju, järsku karjus keegi : " KAS SA VAATAD KA KUHU SA ASTUD?" ma vaatasin maha ja nägin et seal oli mingi väike putukas. "Sa oleks mulle peaaegu peale astnud, ja mind ära tapnud!" karjus ta vihaselt. "Vabandust," pomisesin ma ja läksin koju.
See nädal möödus üllatavalt kiiresti. Igapäev nägin ma seda sama und kus ma metsas jooksen ja igakord juhtus seal midagi imelikku. Enda peegelpildi asemel nägin ma ka tihti looma. Loomade keelest arusaamise lülitasi nma ka tihti välja, ma ei tahtnud neid koguaeg kuulata, aga muidu möödus see nädal ruttu. Oli laupäev ja ma istuisin enda toas, ma teadsin et mu ema tuleb ka üleülehomme koju. Järsku lendas mu akna peale see sama tihane. "Täna on see päev... Edu sulle!" ütles ta ja lendas minema. Ma ei teadnud mida see tähendab, aga ma mõtlesin oma unenägude üle järele, sest enamus olid täide läinud. Kui ma järsku avastasin mis ilmselt toimuma hakkab, käis kogu mu kehast läbi selline valu, et ma kukkusin põrandale.