Mõtetu Elu.# (3)

Mis mõtet on elul, kui tead, et sured paari tunni pärast?Ja et sa oled alles 13 ja sul on jäänud vaid paar tundi elamise.ks?Sellisel elul polegi mõtet.Või on?Vaevalt.
,,Sa sured paari tunni pärast..".Need samused sõnad jäävad mind piinama neiks..paariks tunniks.Kuid kui ma suren ei ole vaja enam piinlemist.Selles mõttes hea.Aga...mu elu jääb ju sõnaotseses mõttes pooleli.Suren paari tunni pärast...
Kirjutasin oma päevikusse.
Jätkasin...
Aga...naguniigi keegi siin maailmas minust ei hooli ja naguniigi on kõigil suva kui suren.Mitte keegi...
,,Kärol, " tuli ema nuttes.
,,Nii kahju et sa sured, nii noorelt, vähki.." lausus ema ja silitas mu pead.
,,Ma tean.." ütlesin ükskõikselt kuna olin sellega juba harjunud.
,,Naq nii kärvan kohe maha..." ütlesin tuimalt ja keerasin emale selja.
,,Kullake sa ei tohi nii rääkida!".
,,Haah, mu süda seiskub
ühe tunni pärast, miks ma siis ei võiks nii rääkida?" ütlesin.
Kuigi ema ei näinud voolasid mu silmist pisarad.Ma proovisin näida sellisena, et ma saan sellega hakkama ja mul kõigest täiega pohh.uj, aga tegelikult oleks ma kohe keeranud jälle emale pilgu ja kallistanud teda.Aga ma pidin reeglist kinni pidama.Mis sest et ma peaaegu ühe tunni pärast suren ja mu süda seiskub.
Ema äratas mind jällegi kurbadest mõtetest.
,,Kärol...arst ütles et sind oleks pigem mõistlikum uinutada...see oleks kõigile valus vaatepilt kui sa sureksid teiste silme all..." pühkis ema pisaraid ja ma nägin et ta püüdis ennast kokku võtta, aga see ei õnnestunud tal peaaegu et ültse.
Mul oli tegelikult emast kahjum kui endast.
Ma teadsin et sellises seisus, nagu mina praegu olen, ei tohiks ma niimoodi mõelda, mis siis rääkimisest.
,,Ei, ma ei taha niimoodi surra, kui mulle on saatuslikuks saanud et suren kuni mu süda lõplikult seiskub, tahan et nii ka juhtuks.." laususin emale otsustavalt.
,,Aga..." tahtis ema minuga järjekordselt vaidlema hakata.
,,Ma tahan nüüd natuke rahus olla..."ütlesin ja nohisesin omaette vaikselt padjale.
Kuulsin kuidas ema hoidis nuttu tagasi ja kuidas ta ukse sulges.
,,Olen seda hetke hommikust peale oodanud"laususin.
Hüppasin kriuksuvast haiglavoodist välja ja panin normaalsed riided selga.
Ronisin aknast välja ja hüppasin rohule.Kuna olin esimesel korrusel oli aken väga lähedal maale niiet polnud midagi karta.Jooksin rahus parki.Istusin kiigele ja silmitsesin seal kõrval olevat samasugust kiike, millel veel kedagi polnud.Süvenesin vaatamisse...
Järsku istus keegi sinna ja ma ärkasin vaatamisest.
,,Hei" ütles se poiss.
,,hei jah," ütlesin ja vaatasin jalge ette.
,,Mu nimi on Mark, mis su nimi on?" naeratas ta mulle.
,,Kärol." naeratasin vastu.
,,Kas kõik korras ikka?" küsis ta.
,,Ei.." vastasin kurvalt.
,,Mis siis on?" küsis Mark.
,,Ma suren umbes tunni pärast..." ütlesin ja vaatasin ikka sama keskendunult jalge ette.
,,Issand, sa teed ju nalja? Eksole?" küsis ta.
Järsku ei saanud ma enam hingata, hoidsin kõrist kinni ja püüdsin hingata.Korraks oleks nagu mingi oda mu rinnust läbi käinud.Aga oli hoopis surm.
,,Kärol!!" karjus Mark.

Püüdke nautida elu, sest Kärol seda ei teinud.Ja vaat, mis juhtus.