Twelve worlds[part 44] (7)

- - -

44.HALLOWEEN'I EELSED ETTEVALMISTUSED

Vahtisin tujutul endiselt kestvat vihmasadu. 31.oktoober, halloween - p***e. Oleksin parema meelega tegelikult koju jäänud, kui sõpradega mööda tänavaid jõlkunud või midagi säärast. Alguses tundus see vahva mõte, kuid siis jõudis mulle kohale, et parema meelega loeks ma raamatut või oleksin arvutis. Ema muidugi oli peo poolt.
,,Suurepärane!" oli ta hüüdnud. ,,Lihtsalt briljantne! Mine, natuke meeleolu kulub sulle ära!"
Nüüd passisin ma kodus, istudes aknalaual. Ootasin mitte erilise elevusega Samanthat, kes oli pakkunud end mulle abiks. Ta oli 100% veendunud, et ma ei oska oma riietega ümber käia.
,,Vaata, kuidas sa riides käid!" oli ta nördinult hüüatanud. ,,Sinu arust võivad liibuv teksapaar ja lohvakas pluus jalustrabavalt ilusad olla, kuid sa eksid rängalt!"
Meenutasin mõrult tema sõnu. Mida tema teab moest? Tal võib küll kolmekordne luksusmaja* olla, kuid tema moeteadmised olid minu omadest vaid 5% paremad. Vangutasin pead - Samantha oli lihtsalt jube...
Tirr! Tirr! Tirr!
Ohkasin raskelt - uksekell juba helises. Kuulsin ema kiirustavaid samme, mis ukse poole suundusid. Oleks Samantha vaid paar minutit veel ukse taga püsinud... Ma oleks jõudnud end koguda...
Ja juba kuulsingi kekslevaid samme, mis kuulusid mu elevil olevale sõbrannale. Oeh, mu pea käib ringi... Uks paiskus lahti ja Samantha keksles minu tuppa, rõõmus nägu ees. Ta sulges enda järel ukse, heitis oma käekoti mu voodile ja vaatas mind no-hakkame-siis-lõpuks-pihta-või-mis ilmega. Vastasin talle no-olgu-peale pilguga. Samantha naeratas.
,,Näita mulle oma riideid!" nõudis ta, kui ta oli mu toale pilgu peale visanud - ma polnud õnneks teda kunagi külla kutsunud.
Läksin tuimalt oma tillukese riidekapi juurde ja avasin uksed. Carli riietele oli pühendatud ainult kolm sahtlit, minu omadele seitse. Sahtlite kõrval oli lühike metalltoru, mille peale olid heidetud samuti minu riided. Samantha jõllitas mu kasinat riietevaru ja vangutas pead. Tahtmatult meenutas Samantha mulle ,,Videviku saaga" Alice't ja ma turtsatasin.
,,Mis sulle nalja teeb?" küsis ta segadusse sattudes.
,,Sa meenutad mulle Alice't," tunnistasin ma.
Samantha silmad särasid. ,,Parem olekski," vastas ta lõbustatud ilmega.
Ma potsatasin voodile istuma. Samantha vaatas kõik mu riided läbi - aluspesust kuni kingadeni. Ta pomises aeg-ajalt midagi omaette ja võttis sahtlitest mõningaid riideid, mis talle silma jäid. Lootsin, et ta ei märka minu põlvini ulatuvat siidkleiti - esimesel kukkumisel käristaksin ma selle puruks või määriksin ära. See maksis väga palju.
Lõpuks ütles Samantha: ,,Nojah, ma sain siin kõik üle vaadatud. Sul on siin nii mõndagi," - ta vihjas raudselt mu siidkleidile - ,,kuid ma ei hakka sind kallilt riidesse panema," lõpetas Samantha arupidavalt. ,,Paneme midagi lihtsat."
Kuulsin siis, kuidas Samantha minu riidekapis kannatamatult sobrab ja püüab leida sobivat peoriietust. Lõpuks ta peatub, hingeldab veidi ja vaatab valituid riideid arupidavalt. Ta sammus minu juurde ja ulatas riided.
,,Proovi selga," ütles ta lihtsalt.
Sõnatult ja vastu vaidlemata võtsin ma praegused riided seljast ja panin Samantha leitud riided selga. Ta oli valinud tegelikult väga ilusad riided. Ta oli mulle andnud põlvedeni teksaseeliku - mille paigal hoidmiseks pidin ma panema tumelilla vöö -, mis oli kaunistatud hõbedaste litrite ja kivikestega. See oli tegelikult uhke. Pluus, mille Samantha oli valinud, oli samuti veidi uhke. Pluus oli süsimust ja kõhule oli kirjutatud kiri: ,,Be sweet and the boy loves you**." Käised olid küünarnukkideni normaalsed, kuid sealt alates olid nad väga moeka lõikega. See pluus oli tegelikult mu lemmik.
,,Päris hea riiete valik," nentisin ma end peegli ees keerutades.
Samantha säras. Ta vaatas rahulolevalt, kuidas ma imetlesin tema valikut. Ta tõusis püsti ja hõõrus käsi. Ma jätsin tardunult keerutamise - pagan, nüüd tuleb make-up***... Läksin automaatselt kirjutuslaua juurde, avasin sahtli ja võtsin välja kolm tillukest meigikarpi ja kolm huulepulka. Samantha jõllitas kordamööda mind ja mu kasinat meigivaru.
,,See on kõik?" ahhetas ta uskumatult.
,,See on kõik," kordasin ma ja meenutasin, et Samanthal oli meigitarvete jaoks pühendatud tervelt viis sahtlit.
Samantha kehitas õlgu ja asus huulepulki uurima. Ta vaatas need kiiresti üle ja kontrollis ka megikarpe. Ta kehitas uuesti õlgu, pomisedes midagi selle kohta, et me peame nii väikese megiasjadega hakkama saama.
,,Silmad kinni," kamandas sõbranna, kui ta mind istuma lükkas. Sulgesin kuulekalt silmad.
Samantha värvis veidi mu ripsmeid, kandis mu põskedele veidi põsepuna ja värvis ka silmalaud ära. Siis, kui ta asus huuli värvima, kõhkles ta veidi, kuid asus siis jälle tööle. Ma kannatasin kõik kannatlikult ära, kuigi ma ootasin kannatamatult, millal see kõik läbi saab.
,,Võid silmad avada," teatas Samantha lõpuks.
Avasin silmad ja tõusin ülesse, et jälle peegli ette minna. Ahhetasin ja imetlesin oma nägu. Ripsmed olid süsimustad, põsed punakad, huuled kirsipunased ja silmalaud olid roosakad. No, Samantha oli ikka Alice...
,,See on vapustav, Sam," sosistasin ma isegi veidi vaimustunult.
Samantha oli rõõmsam, kui ennem. Ta kilkas õnnelikult ja hüüatas: ,,Ma teadsin, et suudan su ära võluda!"
Muigasin hapult - see tal õnnestus päris hästi. Samantha suundus käsi pesema, sest ta oli oma käed huulepulgaga veidi ära mäkerdanud. Ma aga samal ajal imetlesin ennast ja vaatasin arupidavalt riidekappi. Selle asemel, et võtta väikest käekotti, võtsin ma väikese õlakoti. Võtsin riidekapist tumesinise liibuva teksapaari, valged sokid ja lohvakate käistega punakaslilla pluusi ja pistsin need õlakotti. Riiete juurde viskasin ma rahakoti, igaksjuhuks meigikarbi ja telefoni.
Samantha tuli paari minuti pärast tagasi ja täpselt siis helises tema telefon. Ta kiirustas oma koti juurde, sobras seal, võttis välja telefoni ja hakkas rääkima. Sam rääkis kiiresti ja ta paistis iga sekundiga aina õnnelikum olevat. Siis, kui ta kõne lõpetas, viskas ta telefoni tagasi kotti ja vaatas mulle säravate silmadega otsa.
,,Poisid tulevad meile järgi," teatas ta erutunult.
,,Autoga?" pärisin ma umbuslikult.
,,Jap."
,,Nii noorelt juhiload?"
,,Eih - Josephi vanem vend juhib, poiskad tagaistmel. Joseph, tema vend ja Tom tulevad meile järgi," vuristab ta kiirelt.
Esitasin järgmise küsimuse: ,,Millal?"
,,Kümne minuti pärast," vastas Samantha. ,,Hakkame parem minema."
Noogutasin. ,,Olgu," nõustusin ma ja vinnasin õlakoti õlale.
Sam põrnitses õlakotti ja küsis: ,,Miks sa lihtsalt käekoti ei võta?"
,,Vahetusriided," sõnasin ma mõrult. ,,Sa ei tea, milline kobakäpp ma võin olla."
Õnneks Samantha ei solvunud. Ta ainult vahtis paar sekundit õlakotti ja ei öelnud selle kohta rohkem midagi. Ta võttis oma käekoti pihku ja keksles graatsiliselt esikusse, mina talle järgnemas. Ma panin jaki peale ja surusin jalga saapad. Samantha oli pannud samuti saapad - ainult moodsamad -, kuid seljas oli tal kampsuni moodi jope.
,,Siia tulles oli külm," selgitas ta minu ilme peale.
Hüüdsin emale tšau ja me läksime. Jooksime trepist alla, vuhisesime mööda trepikoda ja välisust lahutava koridori ja astusime vihma kätte. Üks hõbedane volvo seisis meile üsna lähedal ja Samantha kinnitas, et see on poiste auto. Panime veidi kiljudes jooksu ja tõmbasime uksed kiiresti lahti. Hüppasin istmele ja tõmbasin autoukse kinni.
,,Hei," ütlesid Joseph ja Tom korraga. Joseph istus oma vanema venna kõrval eesistmel ja Tom istus vasakul pool akna ääres. Mina pressisin end keskele ja Sam istus minu kõrvale ehk siis paremale.
Hakkasime sõitma. Ma sosistasin Tom'le: ,,Mis Josephi vanema venna nimi on?"
Tom'i paistis mu küsimus veidi üllatavalt, kuid ta vastas: ,,Jasper." Turtsatasin - järjekordne ,,Videviku" tegelane.
Me sõitsime mööda vihmaseid tänavaid, suheldes omavahel vähe. Samantha hoo#!?!#es vestluse eest, esitades Joseph'le mõningaid küsimusi peo kohta ja Joseph vastas talle. Siis jõudsime me kahekordse punakaspruuni ukse juurde. Volvo peatus ja sõitis väravast sisse. Josephi vanem vend Jasper tõstis mingi puldi ja vajutas nuppu. Nägin, kuidas eemal oleva garaaži uks avanes. Jasper juhtis volvo sisse ja peatas auto.
,,Oleme kohal," ütles Joseph rõõmsalt.
,,Oeh," ohkasin ma endamisi ja hüppasin autost välja. Möödusin Jasperist. Võisin vanduda, et nägin mingit säded tema silmis. Kui ma poisist möödusin, tõmbus Jasper pingule - ma ei teadnud, mida sellest arvata.

- - -

*Samanthal on väga rikas pere - ta elab suht luksluslikult või siis lihtsamalt öeldes rikkalt.
**Be sweet and the boy loves you - Ole armas ja poiss armastab sind
***make-up - meik

Autori kommentaar »