Twelve worlds[part 52] (10)

- - -

52.KAKLUS

,,Misasja?" suutsin ma lõpuks ahhetada.
Kuidas see võimalik on?
,,Te pole isegi sarnased!" puterdasin ma edasi. ,,Teil on erinevad silmad, juuksed - üldse, te olete täielikult erinevad!"
,,Ma olen tema poolt," ütles Alex käsi rusikasse surudes. ,,Kohe, kui mulle teatati, et oleme suguluses, mõtlesin ma täpselt seda sama!"
,,Pole minu süü," kähvas Carl.
Ma otsisin tuge. Alex sirutas oma käe ette ja põimis selle ümber mu käte. Ma lakkasin vankumast. See oli šokk. Mismoodi? Kas Alex on siis minuga ka suguluses või?
,,Aga, aga..." kogelesin ma. ,,Kui ma olen Carliga suguluses, kas siis..."
,,Ei," torkas Carl vahele. ,,Su ema eksis. Me ei ole suguluses. Mina olen vaid selle juhmardiga suguluses." Ta heitis Alex'le jälestava pilgu.
,,Ega sina parem ole, härra Mõttelugeja," salvas Alex vastu. ,,Kohe kui vett puudutad, hakkad kisama, et upud."
Carl ei vastanud. Ta surus samuti käed rusikasse ja tuli mulle ja Alex'le lähemale. Ma haistsin halba.
,,Mis kana teil üldse kitkuda on?" küsisin ma kiiresti.
,,Üks kana, mis jääb meie vahele," lausus Alex ja tema haare mu käte ümber tugevnes. ,,Mulle pole see eriti tähtis, kuid see vee-kartja tahab selle eest kätte maksta."
,,Mul on selleks väga hea põhjus," ütles Carl.
,,Mis - et ma saaksin sulle tagasi teha või?" Alex turtsatas. ,,Päris hea põhjus."
,,Ei, ma tahan ettekäänet kaklemiseks," ütles Carl väga rahulikult.
,,Ei!" karjatasin ma ja rabelesin end Alex'i haardest vabaks. Jooksin nende vahele ja sirutasin ühe käe Alex'i poole ning teise Carli poole. ,,Te ei tohi seda teha!" karjusin ma. ,,Teil tuleb sellest pahandusi!"
,,Siin pole õpetajaid," ütles Carl.
Nüüd oli minu kord turtsatada. ,,Jah, sina arvad, et ema ei märka sinist laiku su silma ümber?" torkasin ma.
,,Pole minu asi, võin ka öelda, et jooksin vastu puud," kostis Carl.
,,Väga hea põhjus - ta jääb seda tõesti uskuma. Päris hea mõte geenius," laususin ma sarkastiliselt.
,,Oled tõesti geenius," lisas Alex. ,,Ma ütleks pigem oma emale, et üks kutt virutas minust mööda minnes mulle vastu nägu. Palju usutavam."
,,Hah," ütles Carl vaid ja asetas käed rinnal risti. ,,Kuidas selle kaklusega jääb, juhmard?"
,,Ei tea, täna jääb vist vahele," kostis Alex irvitades. ,,Mul on vaja oma tüdruk koju saata."
,,Ma pole su tüdruk," sisistasin ma. ,,Olen lihtsalt su sõber."
,,Oi," ütles Carl. ,,Cameron, ma ei teadnud, et sa nii halvasti oskad kutte valida. Kõik on paremad, kui see tobu."
,,Oh, kas tõesti?" Ristasin samuti käed rinnal. ,,Ma oleks võib-olla sinu välja kutsunud, kuid see on ju kuttide ülesanne või mis? Tundub, et sa oled sama juhm, kui tema siis." Turtsatasin.
Carl jõllitas mind ja kogeles: ,,Sa tahtsid minuga... kohtama minna?"
,,Isegi jalutama," vastasin ma. ,,Kuid tuleb välja, et ma eksisin sinu suhtes. Ma pigem vist käin niikaua Alex'ga, kui sa arened."
,,Loodan, et sina arened ka," sähvas Carl vastu. ,,Siis sa jätaksid Alex'i kohe maha. Loodan, et sa ei eksi nagu su rumal ema."
Sisisesin ning minus lõid esile väga veidrad instinktid. Ma tõmbusin küüru nagu loom tõmbub rünnates küüru. Kõverdasin põlvi, et Carlile kallale karata. Aga ma mõtlesin ümber. Tõmbusin taas sirgu ja kõndisin sirgelt ja rahulikult Carli juurde. Poiss oli jäik ja jäi paigale. Tõstsin käe ja lajatasin talle vastu põske kõrvakiilu. Seejärel virutasin rusikaga talle vastu lõuga. Carl vaarus ootamatust hoobist.
,,Käi p***e..." kuulsin teda pomisemas. Irvitasin laialt.
,,Kõrvakiil oli selle eest, et sa Alex't juhmardiks kutsusid. Vastu lõuga virutamine oli selle eest, et sa solvasid mind ja mu ema." Irvitasin uuesti - ma olin endaga täiega rahul.
,,Hahahaa!" kuulsin Alex't naermas.
Vaatasin taha ja nägin, et Alex oli kõveras ja kõkutas vaikselt. Itsitasin samuti endamisi. Carl sai tasakaalu tagasi ja tõmbus näost punaseks.
,,See pole naljakas," nähvas ta.
,,On küll!" itsitas Alex edasi. ,,Sa pole ammu vastu lõugu saanud - see kulus sulle ära!"
,,Arghh!" sisises Carl ja tõmbus küüru.
Ta sõna otseses mõttes hüppas Alex'le kallale ja hakkas teda kägistama ning virutas talle vastu kukalt. Alex aga virutas jalaga Carlile vastu selga ning jalgu. Carl seejärel virutas poisile samuti vastu jalgu ja nad kukkusid segapundrana maha.
Ma karjusin: ,,Jätke järele! Jätke järele!"
Ma sain ise ka hoobi vastu jalgu ja kõhtu, kui ma proovisin neid eemaldada üksteisest. Ma surusin hambad kokku ja hoidsin keelt hammaste taga, et mitte nutma puhkeda. Need olid väga valusad hoobid ja ma vajusin põlvili ning ahmisin õhku, et nuttu kurgus hoida.
Lõpuks Alex virutas Carlile vägeva jalahoobiga kõhtu, mis paiskas viimase eemale. Poiss tõusis püsti. Alex'i teksad olid põlvedest mustad ja veidi katki ja ta meelekoht oli sinakas. Nägin suure rõõmuga, et Carlil oli nina veidi viltu ja ta hoidis seda kinni - tore, tal oli ninaluu murdunud. Kui Carl püsti tõusis, siis ta lonkas.
,,Ma saadan su koju, tõuse püsti," ütles Alex.
Ma proovisin püsti tõusta, kuid mu jalg ja kõht olid nii valusad, et ma lihtsalt ei suutnud. Proovisin uuesti, kuid ei saanud. Lõpuks sai nutt kõikidest pingutustest hoolimata valla.
,,Ma ei saa..." nuuksusin ma kõhust kinni hoides. ,,Mul on valus..."
,,Sa said haiget?" ehmus Alex. Noogutasin.
,,Tule," sõnas poiss ja vinnas mind sülle.
Ta märkas, et ma hoidsin kõhust kinni ja jalg kõlkus lõdvalt üle ta käte.
,,Viin su koju," lohutas Alex ja surus mind vastu oma rinda. ,,Kõik saab korda."
Nägin, et Carl saatis meile raevunud ja jälestava pilgu ning kadus tumedate puude vahele. Ma olin väga vihane tema peale. Samuti ei tahtnud ma enam temaga samas toas olla. Järgmised päevad koos temaga saavad olema jubedad...
,,Kes kakluse võitis?" pärisin ma, kui Alex meie kodu parklasse jõudis.
,,Mina," vastas Alex naeratades. ,,Virutasin talle kõigest jõust kõhtu."
,,Vägev," pomisesin ma endamisi ja Alex naeris.
Ta viis mind uksest sisse ja trepist üles. Mul oli väga kahju, et me korteriukse juurde jõudsime - soovisin, et ta kannaks mind veel ja veel... Ta toetas mu vastu seina ja niiviisi sain ma tegelikult seista. Siis Alex kummardus mulle lähemale ja suudles mind juba teist korda.
,,Me lihtsalt peame suhet pidama," pobisesin ma.
,,Loomulikult," sõnas Alex muiates. ,,Hakkame kohe homme pihta."
Muigasin samuti ja kohmitsesin võtmetega. Avasin ukse ja hüplesin ühel jalal sisse. Hakkasin ust sulgema, kuid jätsin siis väikese prao.
,,Tšau!" ütlesin ma. ,,Koolis näeme!"
,,Jah," vastas Alex. ,,Kindla peale!"
Ta hakkas siis mööda koridori tagasi minema ning ma nägin tema kogu trepikotta kadumas. Ohkasin endamisi ja sulgesin ukse. Võtsin jalanõud jalast ja jaki seljast. Hüplesin võimalikult vaikselt oma toa poole, kuid ema kuulis mind.
,,Kuidas läks?" päris ta.
,,Hästi," valetasin ma ja läksin oma tuppa enne, kui ema jõudis midagi muud küsida.
Panin pidžaama selga, panin vajalikud kooliasjad kotti ning heitsin voodisse pikali. Kõht oli nii nagu enne, kuid jalg tuikas veel valusalt. Ma kindlasti veel lonkan paar päeva. Sulgesin silmad. Nüüd on mul küll vaja magada - kooli on vaja kaheksaks minna...

- - -

Autori kommentaar »