Twelve worlds[part 56] (16)

- - -

56.KODUAREST

,,Pagan," sisistasin ma ja ajasin end sirgu.
Võtsin käe ukselingilt ja pillasin koti tuhmi mütsatusega maha. Õngitsesin taskust välja telefoni ja asetasin selle tasakesi kotile. Hakkasin tuimalt elutoa poole sammuma. Mu pea käis ringi ja kõhus toimus pidevalt mõni salto.
,,Mis nüüd saab?" pomisesin ma endamisi meeleheitlikult. ,,Kui hull asi on? Kas ainult koduarest või midagi muud ka?" Sellele mõeldes tõusis mul klomp kurku.
Astusin elutuppa. Ema istus diivanil, üks jalg üle teise jala põlve ja vaatas mind etteheitva ja ma-olen-sinus-väga-pettunud ilmega. Isa istus ema kõrval, jalad harkis ja käed nende vahel.
,,Istu," käskis isa jahedalt.
Kuulasin sõna ning istusin kangelt nende vastu. Proovisin millegile rõõmsale mõelda, kuid see ei tulnud mul välja. Mõtetesse triivisid hoopis kurvad ja ebameeldivad mälestused. Väristasin õlgu ja hoidusin üldse millegile mõtlemast.
,,Miks sa ei helistanud, et sa tuled koju?" päris isa kohe. ,,Miks sa vähemalt ei saatnud sõnumit?"
,,Sest ma..." alustasin, kuid vaikisin kohe.
Mu ema oli ju unustanud, et ta on maagiline olend ja sedasi. Olin veendunud, et isa oli selle asja samuti unustanud. See on ju loogiline, ütlesin ma endale. Kui üks on unustanud, siis teine ka. Aga Celia oli öelnud, et ta uskus mind. Teda ma uskusin.
,,Sest?" õhutas isa järsku ja ma võpatasin.
Mõtlesin ruttu, mida öelda. ,,Eee... Sellepärast, et ma käisin paari klassipoisiga peol. Kohe pärast kooli läksime. See oli nii vinge, et ma unustasin koju tulla ning helistada," luiskasin ruttu midagi kokku.
,,Kas peod ei peaks õhtuti toimuma?" ütles ema umbuslikult, kes oli nüüd suu lahti teinud.
Kehitasin õlgu. ,,Vist jah, kuid see pidu toimus päeval." Mõtlesin endamisi, kas ema ja isa jäävad seda valet uskuma - ausalt öeldes polnud see nii usutav, kui ma lootnud olin.
Isa naaldus tahapoole ja tema ilme järgi võisin ma järeldada, et ta oli mõttes. Raudselt mõtleb ta sellele, mis karistust mulle määrata, mõtlesin ma kibedalt ja mudisin närviliselt sõrmi - peopesad higistasid mul ägedalt.
,,Nii," lausus isa lõpuks. ,,Nii."
,,Mis nii?" küsisin ma tüdinult.
,,Sa jääd kuuks koduaresti. Arvutit pole samuti kuu aega. Sõpradele külla ei lähe ja hulkuma samuti mitte," teatas isa rahuloleva näoga.
Kehkenpüks, mõtlesin ma endamisi vastikusega. Kehkleb sellega, et suutis nii head karistust mulle määrata - on ikka jo.bu.
,,No olgu siis," vastasin ma. ,,Võin minna?"
Hakkasin tõusma, kuid ema käsutas: ,,Istu - me pole veel sinuga lõpetanud!"
,,Mis nüüd siis on?" küsisin ma väsinult ja istusin. ,,Hakate mulle loengut pidama või?"
,,Ei, me lihtsalt tahame, et sa oma ausõna annaksid," vastas ema käsi rinnal risti pannes.
Kargasin püsti ja karjusin vihaselt: ,,No, ande andeks! Ausõna? Ma pole enam titt! Ma ei pea andma lubadust, mida nimetatakse ausõnaks! Mis see ausõna aitab, kui ma seda kogemata teen? Kui mind röövitakse või midagi, siis loete te seda sõprade poole minemise või hulkumise alla ja ütlete: ,,Väike-pisi Cameron rikkus oma ausõna!" Pagan võtaks, mul on sellest kõrini!"
Vanemate hüüdmisest välja tegemata jooksin ma tagasi oma toa poole. Võtsin maast koti ja telefoni, tuiskasin oma tuppa, lukustasin kiiresti ukse, viskasin asjad voodile ja viskusin ise voodile, vihapisarad voolamas.
,,Nad on sama targad kui seap***e," pobisesin ma endamisi ning keerasin end selili.
,,Sa oled siis tagasi," ütles tuttav hääl ja ma kiljatasin ehmunult.
Nägin, et Carl istus rahumeelselt oma voodil ja silmitses mind. Kortsutasin kulmu ja mu viha tõusis tagasi.
,,Sa kuradima pullip***e, sa oled kõiges süüdi!" kisasin ma raevunult. ,,Sina ja su Cristella on kõiges süüdi! Teil on sama palju aru kui vastsündinul kalal!"
Värisesin vihast ning jõllitasin Carli, kes ikka veel rahulikult istus. Mis tal viga on!? karjusin ma mõtetes. Tal on tõesti sama palju aru kui vastsündinul kalal, kui ta mulle praegu kallale ei karga! On ikka jo.bu, noh!
Carl rahustas mind: ,,Rahune nüüd maha, Cameron. Istu."
Vihast hoolimata istusin ma sõnakuulelikult ja põrnitsesin Carli edasi.
,,Noh?" nähvasin ma. ,,On sul mulle midagi tähtsat öelda või?"
,,Öelda pole mul sulle midagi. Teha aga on," vastas Carl.
Enne, kui ma millegist aru sain, juhtus midagi väga veidrat. Carl kargas mulle peale, paisates mu pikali ning suudles mind. Suudluses oli nii palju kirge, et ma jahmusin. See oli küll ootamatu.

- - -

Autori kommentaar »