Twelve worlds[part 62] (9)

- - -

62.VEEL ÜKS LAHKUMINEK...

Kohe kui ma vannituppa astusin, nägin ma, kui palju tühjem see oli. Olid kadunud ema meigiasjad, lõhnaõlipudelikesed ja muud asjad, mis alati siia vannituppa astudes teda meenutasid. Nüüd olid need läinud, ema koos nendega. Mu punakatele silmadele ilmusid taas pisarad - ma ei tea, kas ma enam suudangi veel õnnelik olla.
Pesin hambaid, käsi värisemas. Sellepärast läks mul ka vesi kurku, mille pärast pidin ma natuke aega köhima ja endale vastu kukalt patsutama. Võtsin koti kätte, panin välisriided selga ja lahkusin koos Carliga kodust - see päev läksime me koos kooli.
Kuigi Carli kool asus tükk maad bussipeatusest edasi, saatis ta mind kaastundlikult bussipeatusesse. Seal suudles ta mind kaua, kuid inimesed ei pannud seda imekombel tähelegi...
,,Head koolipäeva," soovis Carl siis ning lasi minust lahti.
,,Kui üldse miski saab siin enam hea olla," pomisesin ma elutu häälega.
Carl vaatas mulle tõsiselt otsa ja sõnas lohutavalt: ,,Ma tean, et see on sulle väga raske. Valulik. Piinarikas. Ootamatu. Sellele on tuhat sõna. Kuid proovi sellega toime tulla - kui sa sellega toime tuled, siis suudad ka üle elada palju hullemad sündmused."
,,Mida sa sellega mõtled?" küsisin ma erilise huvita.
,,Ei midagi," ütles Carl kiiresti ja ma taipasin, et ta varjab midagi. ,,Igatahes, nägudeni!"
Ta viipas käega ja ruttas bussipeatusest eemale, nurga poole, kus me tavaliselt kokku saame. Vaatasin talle klaasistunud pilguga järele. Kui mu buss tuli, siis ma ei märganudki seda. Olin seda just siis märganud, kui see hakkas uksi sulgema. Ruttasin ruttu bussi juurde ja lipsasin viimasel hetkel sisse. Istusin suvalisse kohta ja proovisin pisaraid tagasi hoida. Ma ei saakski mitte millegagi hakkama, kui Carli poleks...
- - -
,,Hei," ütles Alex selja tagant ja ma võpatasin.
,,Tere," pomisesin ma ja kohendasin kotti oma õlal.
,,Saame me ikka täna õhtul kokku?" päris poiss.
Oh, selle olin ma üldse unustanud! Ma olin täielikult ära unustanud, et ma olin lubanud Alex'le, et me saame täna pool kuus pargis kokku.
,,Eeem... Jaa..." kogelesin ma ebamugavust tundes. ,,Jaa...Eee...Ikka..."
,,Olgu pealegi siis," lausus Alex ja ma sain aru, et ta hääl oli tibake kahtlustav. ,,Saame siis kokku."
Ta kõndis minema, käed sügavale teksaste taskutesse surutud. Uhh... See läks ikka napilt. Ma teadsin, et tegin end päris tobedaks oma kogelemisega, kuid mida teha, kui sul mõtted täielikult kuskil mujal on?
Läksin tuimade sammudega prantsuse keele klassi ja istusin Samantha kõrvale. Samantha oli mu tujule täielik vastand. Ta oli praegu väga rõõmsameelne ja ta lobises lõbusasti ning kihistas isegi naerda. Selline käitumine pani mu pea kumisema, kuid üks asi muutis mind tibake rõõmsamaks - täielik õnnelikus vähemalt polnud maailmast kadunud! Jaa, väga hea asi, ütles hääl mu peas sarkastiliselt. Lausa kõige parim asi maailmas!
Alles nüüd märkas Samantha mu kurbust ja tujutust. Kohe vajus ka tema tujust ära, kuid vaid natukene. Kõige rohkem tahtis ta muidugi teada, mis mul viga on.
,,Vanemad tülit.sesid," jutustasin ma. ,,Ema läks meie juurest ära."
Samantha käsi liikus automaatselt tema suu ette. Ta silmad läksid suureks ja need värelesid. Sellest sai aru, et ta tundis mulle südamest kaasa.
,,Mul on väga kahju," sosistas ta nii vaikselt, et vaid mina kuulsin. ,,See oli kindlasti sinu jaoks täielik draama."
,,Jaa, draama oli see päris kindlasti," kinnitasin ma süngelt. ,,Võib-olla isegi rohkem, kui draama. Parem sõna oleks katastroof või traagiline õnnetus."
,,Midagi sellist jah," nentis Samantha.
,,Ma saan täna Alex'ga kokku."
,,Sa suudad pärast sellist asja veel poisiga kokku saada?" kahtles Samantha oma raamatute virna kohendades.
,,Võib-olla," kehitasin ma õlgu.
Siis helises tunnikell ja õpetaja tuli klassi. Ma olin isegi veidi natuke rõõmus, sest ma ei tahtnud enam seda vestlust jätkata.
- - -
,,Ära parem mine," soovitas Carl. ,,Sul oleks parem kodus olla."
,,Ei, ma lähen," ei olnud ma nõus. ,,Ma võin midagi teada saada ja niikuinii ei suudaks ma siin olla. Kahjuks küll."
,,Olgu siis," ohkas poiss kurvalt ja suudles mind. ,,Näeme varsti!"
,,Tšau!" ütlesin ma ja läksin uksest välja.
Ma polnud pannud midagi erilist - olin valinud endale kirsipunase tuunika, mis oli litritega kaunistatud ning mustad liibuvad retuusid. Jalga panin keskmise kontsaga koorekommi värvi kingad. Peale olin tõmmanud võimalikult sooja jaki ja moodsa purpurpunase salli.
Jõudsin veerand tunniga parki ning läksin sinna, kus me tavaliselt Alex'ga kokku saame. Ootasin viis minutit. Teda ikka veel ei olnud. Mõtlesin, kus ta võis olla... Mu hingeõhk auras, sest oli päris jahe. Kahetsesin, et polnud jope pannud.
Lõpuks ma ei suutnud enam ning võtsin telefoni kätte. Lõin klapi lahti ja läksin sõnumite kausta. Kirjutasin kiirelt sõnumi:

Kus sa oled?
Ootan sind.
Cam

Peaaegu kohe hakkas telefon piiksuma ning ma lõin ärevalt klapi uuesti lahti. Alex oli vastu kirjutanud. Kirjas oli:

Jään veidike hiljaks.
Läheb veel umbes paar minutit.
Alex

Hmm, veider, mõtlesin ma telefoni kotti tagasi pannes. Miks ta hiljaks jääb?
Järsku nägin ma Alex't, kes tuli minu poole. Ma naeratasin võimalikult rõõmsalt. Ta aga vastu ei naeratanud. Ta irvitas. Mis toimub? mõtlesin ma umbuslikult. Miks ta irvitab?
Järsku nägin ma põõsastest välja ilmumas Cristellat. Ta oli end riietanud taevasinisesse sädelevasse kleiti ja valgetesse sukkpükstesse. Peale oli tal tõmmatud siidjakk ja siidsall. Jalas olid tal kõrge kontsaga tumesinised kingad. Ta huuled sädelesid vaarikaroosalt, ta silmalaud olid sinakad, põsed roosad ja ripsmed süsimustad. Juuksed sätendasid tal kaunilt - ta oli oma blondid juuksed sirgeks teinud.
Ka tema irvitas. Nad läksid Alex'ga üksteisele väga lähedale ja suudlesid üksteist. Niisiis - selle pärast oligi Alex mind kutsunud. Et murda mu süda. Muuta mind veelgi kurvemaks. Mul hakkasid pisarad voolama ning ma jooksid pargist minema.
Jooksin võimalikult kiiresti meie kortermajja, ronisin kiirelt trepist ülesse ja kohmitsesin võimalikult kiirelt võtmetega. Lükkasin ukse lahti ja jooksin minu ja Carli tuppa.
Minu pisaraid nähes tõusis ta kiirelt püsti. Ma jooksin talle otse käte vahele. Oma pisaratega muutsin ma tema särgi märjaks.
,,Mis juhtus?" küsis Carl ehmunult, silitades rahustavalt mu juukseid.
,,Ta...ta...pettis...mind!" nuuksusin ma ohjeldamatult. ,,Ta...ta...jättis...mu..maha... Ta...ta..."
,,Murdis su südame?"
,,Täpselt..." sosistasin ma elutult ja ma vajusin kokku - nii kurbust täis oli mu pisike habras süda.

- - -

Autori kommentaar »