Twelve worlds[part 33] (4)

- - -

33.PORTAAL

Äkki kuulsin ma ukse tagant hääli. Hääled kuulusid doktor Horseberg'le, preili Binnys'le ja mu emale, kes ägedalt vaidlesid. Kikitasin kõrvu ja proovisin mitte mingit lärmi teha, et saaks paremini kuulata. Õnneks lähenesid hääled haiglapalati poole ja seepärast oli parem kuulata.
Preili Binnys hüüdis: ,,Ta on sulaselgelt hull! Ta rääkis maoga! Doktor, palun võtke midagi ette!"
Ema vaidles vihaselt vastu: ,,Ta ei ole hull - küllap mõnelgi on sellised võimed! Ja mis teie kiiks huvitav on?" Ema raudselt irvitas. ,,Ahjaa, te ju loete raamatuid tagant ettepoole! See pole ka eriti normaalne või mis?"
Doktor Horseberg sõnas rahustavalt: ,,No, kuulge. Küllap see oli lihtsalt mingi arusaamatus ja kõik. Preili Gree saab haiglast välja ja jutul lõpp."
Kuulsin kaugenevaid samme - need kuulusid arvatavasti preili Binnys'le. Ma kujutlesin, kuidas ta pomiseb omaette igasuguseid asju ja võib-olla isegi halvustab doktor Horseberg'i, et see ei pane mind hullumajja või ei jäta kauemaks haiglasse. Siis mu süda hüppas rõõmust, kui mulle see uudis kohale jõudis. Ma ju saan koju - mis saaks veel parem olla?
Siis haiglapalatiuks avanes ning doktor Horseberg ja ema tulid sisse. Ema jäi ukse juurde, kuid doktor tuli minu juurde ja vaatas mu läbi - katsus laupa vaatas mu kurku ja muid asju, mida iga tavaline arst teeb.
,,Ta on terve," teatas doktor Horseberg siis ja eemaldus minust. ,,Ta võib koju minna."
,,Tore," vastas ema siis ja järgnes arstile, et mind haiglast välja kirjutada.
Ma tõusin voodist püsti ja läksin kapi juurde, kuhu pandakse tavaliselt patsientide riided. Leidsin sealt teised riided, millega ma ennem olin olnud - küllap ema tõi mulle puhtad riided. Panin jalga teksad, kollase polo, sokid, ketsid ja teksavesti.
Olin just palatist väljumas, kui kuulsin mingit rappumist. Kohe, kui ma seda kuulsin, taipasin ma, et midagi ebanormaalset on jälle juhtumas. Ohkasin raskelt - kas minu elus ei ole kunagi enam ühtegi normaalset hetke? Pöördusin ringi ja vaatasin igat palatis olevat asja - midagi polnud näha.
Kuid siis märkasin ma silmanurgast, kuidas üks teine kapp - ravimitekapp - vappub ja ägiseb. Mis asi seal siis on, et see niimoodi ägiseb ja rappub? Mõtlesin turtsudes: Küllap peletis, kui ,,Harry Potteri" järgi arvata.
Sammusin aeglaselt ja ettevaatlikult rappuva kapi juurde. Kapp vappus natuke vähem, kuid ma teadsin, et kohe lööb see uksed lahti. Kui ma täiesti kapi ees olin, siis kapp ei rappunud enam. Just siis, kui ma hakkasin sirutama käe kapiukse poole, lõi kapp uksed vihinal lahti.
Kiljatasin ehmunult, koperdasin ja kukkusin jällegi istuli, roomates jahmunult eemale kapiustest. Ma kujutlesin tahtmatult ette, kuidas kapp irvitab ja ta#!?!#ematult itsitab. Siis pöörasin ma pea tagasi kapi poole ja mul jäi hing kinni. Kapis oli portaal.
Tõusin värisedes püsti ja lähenesin kapile ettevaatlikult. Portaal oli minust natuke suurem ja ovaalne. Portaal oli sügavrohelise ja fuksiinpunase segu ja portaal keerles pööraselt. Ääred helendasid ning vahel oli näha portaalis safiirsiniseid välke. Portaal oli terve kapi sisu hõivanud ning ühtegi normaalset asja kapi sees polnud näha - ainult portaal.
Ma astusin veel paar sammukest, kuni olin täiesti portaali ees. Üks pool ihkas seda puudutada ja oli pööraselt uudishimulik, kuid teine pool oli öökima ajavalt ettevaatlik ja kahtlustav. Lõpuks, pärast ägedat võitlust, sai esimene pool teisest poolest jagu ja uudishimu võttis mind võimust. Mu käsi tõusis ja lähenes portaalile. Paar sentimeetrit ja ma kuulsin, kuidas mu mõistus karjub: Tee seda! Ainult viis millimeetrit ja mõistus lausa röögib. Lõpuks mu keskmise sõrme ots puudutas portaali ja see oli nii jahmatav tunne, et mul jäi hing kinni.
Miski justkui kiskus mu keskmisest sõrmest ja tiris mind portaali sisse. Hetkeks seisin ma keset rohelist ja punast tausta, kuid siis langesin ma selili ja tekkis justkui keerlev toru, millest ma alla vuhisesin. Ma keerlesin koguaeg, kuni mul süda pahaks läks ja ma oksendada tahtsin. Vahel tegi see toru jõnksatusi ja see tegi samuti süda pahaks. Lõpuks tegin ma midagi uperpalli sarnast ja lendasin täie hooga millegile kõvale ja külmale. Marmor.
Avasin silmad, mida ma olin enne sulgenud ja vaatasin marmorit, mille peal ma lebasin - see oli läikiv sinine. Siis kuulsin ma justkui ukse avamist ja sulgemist ning siis lähenevaid samme.
Siis kuulsin ma oma pea kohal naishäält: ,,Oli ka juba aeg. Sa pidid kohal olema tegelikult juba mitu sajandit tagasi."

- - -

Autori kommentaar »