The Black Roses#10 (6)

Eelmises osas: Uus päev on alanud ning tüdrukud loodavad, et asi on võtnud parema pöörde. Kuid sootuks pööras õnn neile selja...

Inimesed kogunesid vaatama, et mis toimub. Kui Jolanta vette kadus, siis kõik ahhetasid ning said ilmselt aru, et oli tegu rööviga, mitte mänguga. Kuid praegult ei suutnud mitte keegi liigutada. Pauliinel voolasid pidurdamatult pisarad, Luise nuuksus ning Karolin ja Karin olid täiesti tummad. Millegi ütlemine poleks parandanud olukorda karvavõrdki.
Siis lähenes Pauliinele üks kuuekümnene vanamees ning küsis väriseva häälega: ,,Kas see oli mäng või midagi enamat?"
Pauliine kisendas, nii et vanamees eemale põrkas: ,,Kas te üldse ei saanud aru, et tegu oli ehtsa inimrööviga? Kas te tõesti arvate, et see oli paljas ning süütu mäng?"
Enne, kui keegi turvamehe kutsuda jõudis või mingit sõna poetada jõudis, sammus Pauliine riietusruumi. Tal olid silmad pisaratest punased ning põsed märjad. Miks just tema plaan pidi viltu vedama? Sellele Pauliine vastust ei teadnud.
Ta võttis oma High School Musikali pusa, valged teksad, sokid, pluusi ja jalanõud kapist välja ning pani midagi ütlemata riidesse. Kedagi ei olnud rohkem riietusruumis ja Pauliine tänas õnne, et see nii oli. Ta sammus jäigalt ujulast välja, seades sammud välja. Tal oli tuju Pärnu linnas ringi kolada ning mõtteid mõlgutada.
Pauliine kõndis üle tee bussipeatusesse. Tal oli imekombel kaks piletit kaasas ning ta sai sõita number 12b bussiga parki - seal oli vaikne ning mõnus olla. Pauliine astus bussile, valides kõige tagumises reas koha. Ta vajas praegult privaatsust.
Tüdrukut ei pannud keegi tähele, samuti ei vaadatud Pauliine punetavaid silmi ning märgu põski, kellegil polnud aega lapse lohutamiseks - igaüks ruttas tähtsale kohtumisele või tööle. Sedasi istuski Pauliine seal tagumises reas, poetades vahel mõne pisara, ta ei saanud sinna midagi parata. Õnn oli talle ja sõbrannadele täielikult selja pööranud.
Kui buss pargi lähedal peatus, siis läks Pauliine bussist maha. Ta surus käed pusa taskutesse ning hakkas sammuma sügavamale parki, lootes mitte kedagi erilist kohata. Õnneks leidis Pauliine ühe mõnusa koha, kus keegi teda ei seganud. Seal oli mõnus nurk, peaaegu igast küljest kõrgete kividega müüritud. Pauliine heitis pilgu sinna sisse ning nägi väikest pruunikat pinki seal.
Ta pressis end kivide vahelt sisse ning istus jäigalt pingile. Kui oleks tüdrukul Mp3 kaasas siis ta oleks selle kõrvaklapid kõrvadesse toppinud ning muusikat nautinud. Samal hetkel, kui Pauliine lõdvestuda jõudis, kuulis ta samme.
Pauliine tõstis natuke pahaselt pilgu ning ahhetas endamisi, tema ees seisis üsnagi nägus poiss. Poiss oli täpselt sama nahavärviga, kui Pauliine ja tal oli süsimustad õlgadeni juuksed. Juuksed olid lõdvasse hobusesabasse seatud ning poisi säravrohelised silmad helkisid lummavalt valguses. Äkki sai Pauliine aru, et ta kohtas "oma ainsat ja õiget".
,,K-kes s-sa ol-oled?", kogeles Pauliine, poisi välimusest lummatud.
,,Minu nimi on Edmund.", vastas poiss oma heliseval häälel, lummates Pauliinet veel rohkem.
Pauliinele tuli meelde Twilight'i filmid. Nendes oli üsnagi nägus vampiiripoiss Edward - äkki Edmund oli ka vampiir? Pauliine raputas pead - see oli üsnagi võimatu.
,,Minu nimi on Pauliine. Mida sa siin muidu teed?", ütles Pauliine ning esitas uue küsimuse.
,,Meeldiv tutvuda, Pauliine. Ma tulin siia, et mured peast heita ning lihtsalt korraks reaalsusest kaduda. Arvan, et tulid siia samal põhjusel.", vastas Edmund vildaka naeratusega.
,,Jah, samal põhjusel. Kui juba mõlemad siin oleme, siis jalutame äkki?", pakkus Pauliine.
,,Olgu.", nõustus Edmund ning kaks uut sõpra läksid kivide vahelt välja.
Nad jalutasid aina sügavamale parki, kui äkitselt Pauliine telefon helises ning tüdruk punastas. Edmund aga ei näitanud mitte mingit ärritumist ning oli nagu vana rahu ise.
Pauliine küsis: ,,Jah?"
Karolin küsis pahase häälega vastu: ,,Kus sa ometi oled? Me teeme praegult plaani, kuidas Jolantat päästa."
,,Olgu, ma tulen. Anna mulle vaid pool tundi.", vastas Pauliine ning pani vastust ootamata toru ära.
,,Pean minema.", vastas tüdruk Edmundile nukralt.
Edmund naeratas. ,,Pole midagi. Annan sulle oma telefoni ning msn."
Nad vahetasid üksteise andmed ära ning jätsid üksteisega hüvasti - mõlemal oli raske teineteisest lahkuda. Pauliine seadis sammud tagasi bussipeatuse poole ning astus bussile, mis teda hotelli juurde tagasi viiks. Ta jõudis mõne minutiga sinna ning sisenes hotelli.
# - #
Jolanta istus kibestunult nuuksudes lukustatud toas. Tema tuba oli üsnagi väike ning närune. Üsnagi kõva madrats koos õhukese lina ja tekiga ning lameda padjaga. Väike karvane vaibake, veekauss kraanikausi ja vanni eest. Pott, kus vetsus käia ning kastike riiete jaoks, mis üsna näruselt seal lapitud olid.
Tüdruku ees oli väike kandik leiva ja veega. Midagi etemat polnud vist Alfredil ja Maidel talle pakkuda ning Jolanta sõi seda toitu amps ja sõõmu haaval. Ühesõnaga, siin toas oli üsnagi ebamugav olla.
Kui teda rööviti, hoiti teda veeall ning kui tüdrukud olid lahkunud, siis Alfred ja Maide hiilisid temaga kõrvaluksest välja ning lukustasid ta oma korteri kõige närusemasse tuppa. Jolantale ei meeldinud mõte, et ta oli nüüd vang.
# - #
Kui Pauliine nende "korterisse" jõudis, siis ootasid teised teda juba seal. Kõik olid peale Karini pahased. Luise oli natuke pahase näoga, Karolin lausa vihane. Kuid Karinil oli täiesti rahulik ilme - samasugune nagu Edmundil.
,,Miks sa ära põgenesid?", küsis Karolin pahaselt.
,,Kas privaatsus ei kulnud siis mulle ära?", päris Pauliine. ,,Pealegi nägin ma üsna nägusat kutti.", lisas ta veel.
,,Mida?", küsisid kõik kooris. Järgneb...

Uues osas: Kes tuleb Pauliinele, Karolinile, Karinile ja Luisele appi? Kas Jolantat on võimalik päästa või mitte?

Autori kommentaar »