Twelve worlds[part 43] (3)

- - -

43.HALLOWEEN'I PLAANID

Oktoobri lõpp oli vähehaaval lähenemas, samuti oli ka Halloween. Koolis rääkisid inimesed Halloween'st päris palju - korraldasid pidusid, kokkusaamisi ja nurisesid selle üle, et pidid koos oma väikeste õdede ja vendadega kommijahile minema.
Praegu oli 29.oktoober ehk reede. Kell tiksus vaevaliselt seitsme poole ja ma ootasin kannatlikult aega, mil ma pidin tegelikult ärkama. Väljas sadas vihma, muutes aknad märjaks. Nägin hästi ähmaselt, et kaldteedel oli näha vihmaojakesi ja oli ja näha, et vihmavesi voolas kiirelt mööda vihmaveetorusid.
Inimesed kõndisid mööda tänavaid, kapuuts peas ja vihmavari pea kohal või siis jooksid lähimasse poodi, käed vihmavarju asendamas. Koerad ulgusid ja haukusid ning kassid mäugusid kaeblikult katustel. Järsku tundsin ma, kuidas midagi märga voolab üle mu põse. Pisar. Pühkisin selle kärmelt ära. Tahate teada, mis mind kurvaks teeb? Kas see pole siis ilmselge? Loomulikult teeb mind kurvaks see, et Carl on endiselt ära. Ta ei ole oma nägu näidanud sellest ajast saadik, kui ma nägin teda Caromonlaste Ordu juures.
Niiviisi mõtetesse vajudes võpatasin ma, kui kuulsin oma telefoni tirisemist. Heitsin kiire pilgu kellale - kell oli täpselt seitse. Kõndisin aeglaselt telefoni juurde ja panin äratuse kinni. Seejärel viskasin telefoni koti põhja, matemaatika töövihiku ja loodusõpetuse õpiku vahele.
Täna oli mul kuus tundi - loodusõpetus, matemaatika, prantsuse keel, kaks ajalootundi ja keemia. Peale aineasjade olin ma pannud kotti joonistusvihiku, päeviku, pinali, meigikarbi ja varunööbid. Võtsin koti kätte ja liikusin kööki, et hommikust süüa. Asetasin koti esikusse ja hakkasin köögis askeldama.
Kuulsin ukse avamist, küllap ema ärkas ja tuli samuti hommikust sööma. Kuulsingi susside sahinat ja märkasin silmanurgast, kuidas ema minu kõrvale tuli ja kohvi tegema hakkas. Ma ajasin end kikivarvukile ja võtsin hommikusöögihelveste paki ja kallasin natuke helbeid kaussi. Kallasin piima peale ja hakkasin sööma. Ema samal ajal valmistas endale grillsaia.
Sõin pikkamisi ära ja panin nõud kraanikaussi. Kuna ema veel sõi, siis pesin nõud ka ära. Seejärel läksin ma vannituppa. Käisin vetsus, pesin näo ära ja panin veidi peitepulka, peites ära mõned tillukesed punnid. Siis läksin ma esikusse tagasi ning mõtlesin, mida ma võiks selga panna. Panin lõpuks peale jaki, kaela salli ja jalga surusin tossud. Toetusin vastu seina ja ootasin ema.
Ema hõikas: ,,Kuule, mine juba välja. Mul läheb veel umbes viisteist minutit aega. Olen umbes poolest all."
,,Olgu," nõustusin ma ja vinnasin koti õlale.
Avasin ukse ja astusin koridori. Lippasin rahulikult trepikotta ja libistasin end veidi mööda trepikäsipuud alla. See oli veidi ohtlik, kuid ümberpaiknemist sai ju alati kasutada või mis? Esimesele korrusele jõudes ma peatusin. Ma ei tahtnud minna otse välja - vihma ju sadas ja autos sisse ka ju ei saanud. Sellepärast toetusin ma uuesti vastu seina ja jäin empsi ootama, heites paar pilku käekellale.
Möödus umbes kümme minutit ja juba ma kuulsingi kontsade klõbinat. Ema ilmus minu juurde, juuksed lokkis ja moekas fuksiinpunane mantel seljas. Vahtisin teda veidi üllatunult, kuid avasin siis välisukse.
,,Sa vihmavarju ei võtnudki?" päris ema üllatunult.
,,Milleks?" küsisin ma vastu. ,,Välja ma nagunii selle ilmaga ei lähe."
Ema kehitas õlgu ja sörkis auto juurde. Ta tõmbas autoukse lahti ja istus istmele, käivitades samal ajal mootori. Ma istusin ema kõrvale ja me hakkasime sõitma. Sõitsime mööda kodutänavat, kuni pöörasime koolitänavale.
,,Mis plaane sa Halloween'ks teed?" uuris ema äkki.
,,Ma ei tea," kostsin ma end natuke ebamugavalt tundes. ,,Pole veel sõpradega rääkinud."
Ema naeratas kavalalt ja tonksas mind küünarnukiga, öeldes: ,,Noh, alusta siis plaanimist, eks?"
,,Misasja..." alustasin ma, kuid me olime juba koolihoovis.
Ema ütles silma pilgutades: ,,Head koolipäeva sulle!"
,,Jajah," pomisesin vastu ja astusin vihma kätte.
Lehvitasin emale kiirelt ja tormasin kiirelt koolimaja poole. Enamus kõndis rahulikult, kuna neil olid vihmavarjud pea kohal. Kuid enamus jooksis samamoodi nagu mina, käed pea kohal, koolimaja poole.
Ukse juures kohtasin ma Samanthat, kes oli vihma pärast suht morn. Kuid ta oli palju rõõmsama näoga, kui ta mind nägi. Tal oli selline nägu peas nagu ta tahaks mulle midagi hirmsasti rääkida, kuid pidi praegu oma suu kinni hoidma. Vaatasin talle küsivalt otsa.
,,Mis on?" küsisin ma uudishimulikult.
,,Ei saa öelda," ütles Samantha elavalt ja raputas õnnelikult pead, juuksed lehvimas. ,,Joseph ütleb sulle prantsuse keele tunnis."
Kergitasin kulmu. Kuid siis tuli mulle meelde, et Joseph käis eraldi tundides. Mina ja Samantha olime loodusõpetuse ja matemaatika tunnis, kui Joseph oli samal ajal kehalises ja geograafias.
Kui ma Samanthaga garderoobi suundusime, uurisin ma: ,,Kas Joseph korraldab mingi Halloween'i teemalise peo või?"
Samantha aga raputas endiselt pead, samal ajal mütsi peast võttes. ,,Ei saa öelda," kordas ta erutunult.
- - -
,,Sealt ta tulebki," pomisesin endamisi, kui ma prantsuse keele asju lauale ladusin.
Samantha keksles minu kõrval, rõõmust silmad säramas. Ma ei saa aru, kuidas Joseph sai talle öelda, kuid mitte mulle? Võib-olla olid nad saanud kokku või midagi säärast - muud võimalust ju ei olnud. Kui Joseph oleks Samanthale helistanud, siis oleks ma solvunud - Joseph oleks võinud ka sama hästi mulle helistada, sest tal oli minu number olemas.
Joseph lähenes meie lauale, kuid läks sirgelt mööda. Ta suundus hoopis oma laua poole, mis asus minu ja Samantha lauast kaks rida tagapool. Võtsin end kokku ja marssisin sihikindlalt Josephi juurde. Kui ta oli oma asjad lauale pannud, siis tirisin ma ta - sõna otseses mõttes - kraedpidi nurka. Mõned vaatasid meid huvitatult, kuid mitte kaua.
,,Mis on?" päris poiss ja ta paistis segaduses olevat.
Ma olin väga ärritunud ja kohe nähvasin: ,,Kuule, räägi mulle ka siis lõpuks, mis asja sa korraldad või midagi. Pole päris mõnus, kui Samantha sinu kõrval keksleb ja ei ütle, milles asi on."
Poiss muigas. ,,Ah see..." pobises ta endamisi.
,,Mis asi?" nõudsin ma kannatamatult.
,,Ma korraldan peo," ütles Joseph lihtsalt. ,,31.oktoobril, täpselt Halloween'l. Kell üheksa õhtul - ole kohal."
Seejärel rabeles ta minu lõtvunud haares lahti ja läks tagasi oma pinki. Jõllitasin teda juhmilt - selles oligi asi? Mingi mõttetu pidu? Nüüd olin ma vihane Samantha peale - kas oli tõesti nii raske seda välja öelda!? Istusin Samantha kõrvale, nägu pahur.
,,Mis on?" päris tüdruk ja suur elevus oli ta näolt pühitud.
Vaatasin teda sa-ju-tead-mis-on ilmega. Samantha taipas ja jättis mu rahule. Siis, kui prantsuse keele õps sisse tuli ja tund algas, siis olid mu mõtted peo juures. Mida ma selga panen? Milliseks võib see pidu kujuneda? Ja siis tuli mulle mõttesse, et see pidu võib väga ebaloomulikuks kujuneda.
,,Preili Gree?" küsis prantsuse keele õpetaja järsku.
,,Mida?" kogelesin ma.
,,Ei midagi, pane lihtsalt tähele," nähvas õpetaja ja siis keskendusin ma tunnile - peost mõtlen ma kodus.

- - -

Autori kommentaar »