Twelve worlds[part 40] (3)

- - -

40.ÜLLATUS

Kohe, kui ma sisse vuhisesin, märkasin ma, et keegi ei näe mind. Muidu oleks seda keegi öelnud ja minu poole näpuga näidanud. Troonidel istusid nüüd lord Horeos ja veel üks mees ja üks naine, keda ma ei tundnud. Võib-olla ma nägin neid laua taga istumas, kuid ma ei mäletanud seda.
Horeos, mees ja naine istusid kangelt oma troonidel ja vahtisid pingsalt krahvinna Ellesmerat, kes nende ees seisis. Krahvinnal oli nüüd seljas öömust puhvis kleit, mille alt paistis lumivalge aluskleit. Varrukad olid tal kitsad ja ümber randmete olid seotud valged paelad. Krahvinnal oli peas tiaara, mille külge oli kinnitatud võrgutaoline loor, mis ulatus tema ninani.
,,Me pole nõus ta sulle loovutama, Ellesmera," sõnas siis troonil istuv naine kindlalt ja külmalt.
Ellesmera irvitas. ,,Peagi olete, kui ma Jäätorni olen hävitanud. Varsti hääbub ka Lordide võim. Samuti kuninganna Bianchi oma."
Mees, kes istus Horeosest paremal, ütles jäiselt: ,,Sul pole sellist võimu, mis võimaldaks sul Mägede vahele minna."
Siis kuulsin ma Zedrich'i häält: ,,Kui Kõrgeausus seda ei tea, siis on turvameetmeid muudetud."
Märkasin, et minu kõrval seisis tosin inimest, kõigil jäigad ja külmad näod peas. Enamustel ka vihased ja ühe poisi näol oli selline ilme nagu ta tahaks krahvinna Ellesmerale kõrri karata. Minust paremal oli veel inimesi. Nende seas märkasin ka Zedrich't ja Marissat. Mõlemad olid pingul.
Nägin, et krahvinna Ellesmera näol oli veidi üllatunud ilme. Ta kordas: ,,Muudetud?" Ta pöördus lord Horeose poole. ,,Mida see peaks tähendama?" päris Ellesmera erutunult.
Lord Horeos jäi rahulikuks, kuigi tema silmades sädeles sulaselge jälestus. Horeos vastas: ,,Noorhärra Zedrich räägib õigust. Trollid ja sfinksid on millegi muuga asendatud."
Krahvinna Ellesmera küsis õhinal: ,,Millega?"
Naine, kes istus troonil, puhkes naerma. ,,Te arvate, et me räägime teile kõik ära?" irvitas ta ikka veel naeru turtsudes. ,,Te arvate, et me ütleme teile, kuidas kuninganna Bianchi juurde pääseda? Unista edasi!"
,,Unista edasi!" kordasid kõik saalis olejad kajana.
Nüüd värises krahvinna Ellesmera vihast. ,,Kui te seda mulle ei ütle, siis uurin ma selle ise välja," sähvas ta raevunult. ,,Aga enne, kui ma siit lähen, võtan ma Tähe kaasa!"
Siis tuhises ta saalist minema, saali uks paukumas. Siis tuli mulle meelde, et Täht olen mina. P***e, mu toas on ju ainult minu keha! Vuhisesin nii kiiresti kui sain saalist välja ja vihisesin läbi seinade, et kiiremini oma ruumi saada. Õnneks oli krahvinna alles keerdtrepi juurde jõudnud, kui ma oma tuppa jõudsin. Läksin oma keha juurde, vajusin sellesse ning puhusin küünla ära.
Veeretasin end voodilt maha, haarasin küünla ja viskasin selle lauale. See veeres külili ja ma panin selle püstisesse asendisse, et krahvinna kahtlustama ei hakkaks. Võtsin raamatu kätte ja lehitsesin seda meeleheitlikult, proovides leida loitsu, mis võimaldaks mul nähtamatuks muutuda.
Õnneks leidsin sellise ka pomisesin kiiresti: ,,Väemüd äedäki mend ja müütki mü nahtämätüks*!"
Siis tundsin ma, kuidas üle mu keha justkui voolas jäine vesi ja siis tekkis järsk kuumalaine. Vaatasin oma kätt, mis aina ähmasemaks muutus, virvendas hetke ja siis kadus. Lõin raamatu plaksuga kinni ja pistsin selle polo alla. Seejärel ma kükitasin ja veeretasin end voodi alla, süda pekslemas.
Möödus paar minutit ja uks paiskus lahti. Lävel seisis krahvinna Ellesmera, erutunud ja raevunud ilme näol. Ta astus tuppa, pani ukse vaikselt kinni ja kõndis toa keskele.
,,Noh, tähekene-paikene, kus sa oled?" leelotas ta ja vaatas ahnelt ringi. ,,Sa ju ei taha, et pahake-krahvinnake sind kätte saab ja su ära tapab-piinab või kuidas?"
Mõtlesin hääletult turtsatades: Küllap ta kunagi kandideeris lasteaiatöötajale, sest ta oskab nii "hästi" leelotada.
Siis aga sulges krahvinna silmad, hoidis neid kinni paar sekundit ja avas siis need. Jõllitasin tema silmi - need ei olnud enam normaalsed, vaid olid nüüd erkkollased. Ta vaatas nüüd keskendunult ringi ja irvitas.
,,Nüüd saan ma su kätte," pomises ta. ,,Keegi ei saa läbinägemise vastu."
Siis ta peatus voodi juures ja pomises: ,,Sain su kätte."
Ta pilgutas silmi ja need olid jälle normaalsed. Ta sirutas käe välja, peopesa minu poole. Tema peopesa hakkas violetselt helendama ja siis paiskus sellest välja erklilla välk, mis maandus täpselt voodi ees. Voodi paiskus ümber ja mina lendasin koos sellega. Järsku nähtamatus kadus - küllap see oli vastuloits - ja ma muutusin nähtavaks.
Veeresin mööda maad edasi, raamat rinna vastas ja alles paar hetke hiljem avastasin ma, et voodi vajus minu peale ja mu jalad olid voodi all. Rabelesin jõuliselt, kuid jalad ei liikunud tolligi. Nüüd hakkas mind vallutama hirm - mis nüüd edasi juhtub?
,,Ole valmis surema," sosistas krahvinna Ellesmera ja astus mulle lähemale, peopesa nüüd helesiniselt helendamas.
Ta hakkas just midagi ütlema, kui uks eest lendas ja krahvinnat tabas. Krahvinna Ellesmera ahhetas jahmunult ja kaotas teadvuse. Ma ahhetasin samuti - lävel seisis mitte keegi muu kui Carl.

- - -

Väemüd äedäki mend ja müütki mü nahtämätüks - Vaimud aidake mind ja muutke mu nähtamatuks

Autori kommentaar »