Utoopia; # 2.osa (2)

Finn vedas mind eemale rahvamassist. Ta haare oli tugev ja ma tundsin, kuidas haare mu veene kokku surus. Jõudsime Finniga maja vanasse ossa. Põrand oli siin külm ja kivist. Tundsin külmavärinaid. Mu mõistus deklameeris mulle otsekohe ette: See põrand on kivist, teadsid seda Denna? Kivi kaevandati naftaga. Ammu. Nafta sai otsa. See ruum on kuradima vana.
Mu mõistus ei seganud, aga imestust ruumi üle, kus seisan. Kõik oli kivist. Seinad, põrand ja isegi trepp. Sain aru, Finni pere oli rikas ja vana. Silmitsesin hoolega tuba ja taipasin kiirelt, et seisan teise korruse vestibüülis.
"Meeldib?" kostis Finn muheledes.
Vaatasin Finni ja noogutasin aegamisi. Ma paistsin tõenäoliselt Finnile lollina. Alaarenenud hälvikuna. "Jah... see siin on imeline ning... hinnaline," kogelesin endamisi ja lõin pilgu maha. Mu mõistus kisendas mulle igasuguseid sõimu sõnu ja vandus nii mis kole.
"Tule ma näitan sulle, selle maja ilusamat poolt... aa jaa, muide, selles maja osas ei tööta käsklused. Sa pead kõike ise tegema. Kaasa arvatud uksi avama," teatas Finn muiates ja müksas mind sõbralikult.
"Kuidas te siin majas elada saate? Siin on täielik tehnika puudumine... Kuule kuidas need uksed siin avanevad? Puudutan ja siis avanevad või siis pean midagi tegema?"
Oli näha, et Finn võitleb tugevate naerukrampidega ja lausus: "Sa pead lingi alla vajutama ning siis ust lükkama. Said aru?"
Noogutasin, usaldamata oma häält, mis võis vabalt vastamisel, kosta linnu kraaksumisena.
"Tule, ma näitan sulle vestibüüli, ilusaimat osa. Ma vean kihla, oma hõljuklauale, et see vaatepilt teeb su tummaks."
Muigasin lõbusalt. "Kihla veavad ainult joodikud," sõnasin Finnile ja ta pööritas silmi selle peale. Ta viipas, vaid käega et ma talle järgneksin. Järgnesingi Finnile. Õigemini koperdasin talle järele. Finn asetas oma käe lingile ja avas vana ukse krigina saatel. Astusin uksest välja ja sattusin maailma ainulaadsemasse kohta. Vana majaosa rõdule. Rõdu tundus olevalt nii vana, et võinuks vähimagi liigutusega kokku variseda. Finn noogutas mulle julgustavalt ja istus kivist rõdupiirde peale.
"See kokku ei kuku?" küsisin igaks juhuks üle ning jalutasin rõdupiirdeni, kuid ei istunud sellele.
"Pole veel kukkunud ega kuku täna ega homme. Äkki ülehomme," tähendas ta. Kui Finn märkas minu õudusest tardunud ilmet, lisas ta kiiresti: "Ole rahulik, see on elanud üle minu hõljuklauaga avarii. Hõljuklaud oli see, mis tuli ära visata." Finn andis mulle vihje, et võiksin tema kõrvale istuda. Rõdupiirde peale, super. Neelatasin ja istusin Finni kõrvale. Ma tunnistan ega ma nüüd eriline kõrguse austaja ei ole. Kindlamini tunnen ennast maapeal.
"Meeldis pidu?"
"Pidu kestab," vastasin ükskõikse tooniga ja vaatasin Finni.
"Hea küll. Kas pidu meeldib?"
"Jah."
Ta muigas ja kallutas end minu kohale, surudes oma huuled vastu minu huuli. Mu keha läbis tardumus ja kohene refleks Finnile hea kõrvakiil anda. Lükkasin Finni julmalt endast eemale ninh Finn vankus hetkeks. Kui ta oli tasakaalu leidnud, saatsin tema poole teele korraliku kõrvakiilu, kuid ta püüdis mu käe kinni. Neelatasin.
"Sa ei mängi minuga niimoodi, Dennake," teatas ta, varjamata oma näol laiuvat õelat irvet.
Kurat, olen jamas. Suures. Kogusin ennast kiirelt ja vaatasin Finnile näkku. "Sa oled hull pervert!" karjusin talle näkku ning tundsin nuga oma kõhul. Ma polnud kunagi ennem kuulnud, et keegi oleks kedagi peksnud või ära tapnud. Finn on kõigest hull, korrutasin endale mõtteis ja hoidsin hinge kinni.
"Ütled veel midagi, tapan su. Jooksed ära või karjud appi, siis võid samuti endale kirstu valmistada. Sama käib ka vastuhakkamise kohta. Mõistame üksteist?" küsis Finn viimaseks ja hoidis ikka nuga mu kõhul.
"Ma..."
"Sa ei räägi, eks. Väljaarvatud, kui mina seda luban sulle." Finn asetas kaks näppu, vaigistavalt mu suule. Hullud inimesed kutsusid selliseid tüüpe vägistajateks, aga tunnis meile ei selgitatud, mida see sõna lähemalt tähendab. Nüüd ma mõistan miks. Nad oleksid päris palju seadust rikkunud.
"Jakk seljast, Denna."
Võtsin vastikus tundega jaki seljast ja surusin hambad kokku. Finn võttis oma näpud mu suult ära ja naeratas kavalalt. Tahtsin Finnile karjuda näkku kõik, mis tal viga on. Alustades sellega, et ta mõistusega pole kõik päris korras.
Finn suudles mind uuesti, lootes et see kord ma talle vastan. Tundsin kuidas nuga ei muudutanud enam mu kõhtu ja taipasin, et Finn oli noa ära unustanud. Krabasin noa meie vahelt ja surusin noa Finni rinnakorvi. Kuulsin Finni suust tasast oiet ning ta vaatas mulle jõuetult otsa. Tehtud tegu vaadates, tulin šokist välja. Olin torganud noa Finnile kopsu. Ta sureb! kisendas mu mõistus, ikka veel uimasena.
"Finn," alustasin ettevaatlikult, jälgides kuidas poisi silmad, sekundite möödudes aina tuhmimaks muutusid. "Mul on kahju."
Finn raputas pead ning haaras mu käest. Ta tõmbas peaaegu jõuetult noa oma kopsust välja ning lasi lihastel kokku vajuda. Ta lõtv keha vajus üle rõdupiirde, tõmmates ka minu kaasa. Langemine kestis minu jaoks sajandeid. Nägin oma perekonda, õde kes iga hommik, tüütab mind. See sajand möödus kiirelt. Maandusin Finni surnukeha peale ning mu keha läbistas tugev valuhoog. Nuga. Nuga oli Finni käes ja nüüd oli see minu kehas. Silme eest virvendas ning tõmbus aeglaselt mustaks