Sage - The girl who started the Apocalypse 17. osa (5)

„Inglid,“ pomises Azazel vaikselt ja vaatas maha, „nad ei ole tüübid, kes on end täis söönud ja vahivad pilve pealt, kuidas sa end lahti riietad. Neil puuduvad blondid juuksed, lapsik keha ning punnpõsed.“ Ta ajas pea kuklasse ja turtsatas.
Kortsutasin kulmu ja ristitasin käed rinnale. „Mal´ak on ingel?“ küsisin üle ja silmitsesin Azazelit, kes oli võtnud mu pudeli ning mängis sellega nüüd hajameelselt. Ta avas pudeli ja rüüpas paar sõõmu ükskõikselt. Hetkeks va#!?!#es vaikus, kuid selle katkestas järsult Azazel oma köhimisega.
„Kuidas kurat sa saad seda kraami juua?“ päris ta vastikusega ja pani pudeli lauale. „Heebrea keelest otse tõlkides on nad sõnumitoojad. Nende nägemine või kuulmine ei tähenda tavaliselt mitte midagi head, kuna peale üht jumalikku kogemust arvadki, et oled inglite teener ja keerad oma elu üpriski persse.“
Pööritasin silmi ja haarasin pudeli. „Nii et kui inglit näed siis võid põhimõtteliselt oma elu maha jätta?“ küsisin ning vaatasin Azazelile silma. „See on hea jook, lihtsalt sinul puudub maitsemeel.“ Jõin hajameelselt enda jooki ja kallutasin mõtlikult pead. Äsja kuuldud asi pani mind tõsiselt pead murdma selle üle, kas rääkida Azazelile kõike ning olla tema väike truu #!?!#, sest kui ta rääkis tõtt ja mina laoksin kõik ette, siis oleks Bill tõsises pasas. Ma teadsin, et mina ei ole päris mina – ausalt ma ei tahtnud ka teada, kes ma täpselt olen ja kuidas Azazel mind teab – kuid raskem oli uskuda seda, et Bill on ingel.
„Jah;“ lausus Azazel ja silmitses mind altkulmu. „Sa ei tohiks seda jooki korraga alla kulistada.“
„Minu probleem, kui korraga ära joon,“ pomisesin ükskõikselt ja ohkasin. „Millised inglid tegelikult on, kui neid just ei maalita kiriku seintele?“ Mu tujutus oli kadunud ning asemele oli tulnud siiras uudishimu ja soov midagi teada.
„Nad on täielikud #!?!#d. Ma saan aru, et me ei ole juba liigi poolest parimad sõbrad, kuid siiski. Kunagi olin ma ingel ja mina ei olnud selline idikas, kui aus olla, siis ei suuda ma isegi deemonina neid #!?!#kakke üle trubmata rumaluste poolest. Nad on hullemad timukad, kui deemonid ja tuleb tõdeda, et ka meie oleme päris julmad mõrvarid,“ lausus Azazel ja tõusis püsti.
„Sa olid ingel?“ küsisin imestunult ja puudutasin õrnalt armi, mille deemon oli mulle jätnud. „Mille pärast sa langesid?“ Panin pudeli enda kõrvale ja hammustasin huulde. Ma olen imelik ning kindlasti hull, kui ma seda juba enne ei olnud. Ükski normaalne hull ei tunne deemonile kaasa. Eriti veel sellele, kes üritas temast infot saada lõigates lõhki veenid ja muud aadrid.
„Ei ma olen kogu aeg olnud deemon. Loogiline, et ma olin kunagi ingel!“ nähvas Azazel ja irvitas. „Jäta see endale meelde – kõige tugevamad deemonid ongi langenud inglid, Sage. Vahet ei ole su positsioonil põrgus, vaid su päritolul. Langenuid kardetakse kõige rohkem. Mis sa ise arvad, miks kõik Lucit kardava? Ta oli kuradima parim meist, peaingel ja Jumala lemmik.“ Miski tema ilmes muutus. Süngenes ja mattus aina sügavamale.
Ohkasin raskelt ja tõusin püsti. „Lucifer on saatan ja ta on võimas,“ laususin vaikselt ja kõndisin Azazeli juurde. „Siiski ei vastanud sa mulle, miks sa langesid.“ Tundsin, kuidas Azazel pingule tõmbud ja minust vaikselt taganes ning põrkus viimaks vastu seina.
„Seal ei ole vahet enam. Otsus on tehtud ning ma ei saa endale enam tiivu külge riputada ja taevasse tagasi lennata!“ teatas Azazel ja vaatas mulle otsa. „Ma valisin põrgu ja taeva vahel. Mõista, mõista kumb kaotas? Taevas. Tubli. Ma langesin samal põhjusel nagu paljudki sellel ajal.“
Astusin Azazelile sammu lähemale muutes meie vahelise maa kõigest paarikümneks sentimeetriks. „Ütle seda valjult,“ sosistasin vaikselt ja silmitsesin meest. Ta oli muutunud. Algul ma võisin küll näha vilksamisi midagi heledat tema tugeva ja sünge isiksuse all.
„Ma langesin, sest ei kannatanud enam valgust ja vabaduse ohjeldamist seal üleval. Ma tahtsin vaba olla ja Luci andis selle võimaluse mulle. Sa võid küll deemoneid pidada #!?!#deks, kes hoiavad pimeduse poolele ja hoiavad inimesi kontrolli all, kuid kõik on vastupidi. Meie oleme head ja anname sulle valikud. Mõtle, Sage, äkki headus ei loonudki maailma, kus sa elad, vaid hoopis kurjus,“ sosistas Azazel vaikselt.
Tajusin deemoni hingeõhku enda juustes ja sulgesin silmad. „Maailmas ei ole head ja kurja, on kõigest valikud, nagu sa ütlesid. Sa võid valida isekuse, õeluse, viha ja valed või armastuse, harmoonia, tõe ning lahkuse kasuks,“ sõnasin vaikselt ja puudutasin õrnalt Azazeli kätt. Millegi pärast oli mulle mõtteisse jäänud vale arvamus, et deemonid on külmad, kuid nii see ei olnud.
„Kumma kasuks sina otsustad?“ küsis Azazel tasaselt ning püsis mu näost, vaid viie sentimeetri kaugusel. Tema külm hingeõhk kõditas mu nägu.
Avasin vaikselt silmad ja vaatasin mehele otsa. „Mitte kummagi,“ sõnasin vaikselt ja tõusin kikivarvule. Kallutasin pead ja surusin oma huuled vastu Azazeli huuli. Tundsin end taas süütu Sagena, kes ma olin olnud kunagi. Azazel polnud deemon ega piinaja ning mina ei olnud väärastunud tüüp, kelle mõistus on sama terve, kui purunenud klaas.
Mu huuled sobitusid ideaalselt Azazeli huultega, kuid kahjuks ei kestnud see ilus hetk kauaks. Endalegi märkamatult näksasin õrnalt deemoni alahuult. Mu suhu jõudis ideaalne maitse, vedelik, mis oli nii soe ja täislik. Surusin end veelgi rohkem vastu Azazeli.
Raisk. Topelt raisk.
Tõmbusin Azazelist eemale ja taganesin kohmakalt lauani, silmitsedes koguaja suurte ja jõllitavate silmadega deemoni.
Azazeli näol oli vabandav ja „ma keerasin kõik persse“ ilme. Ta hingas raskelt läbi hammaste sisse ja raputas pead.
„See pole tõsi,“ sõnasin aeglaselt ja silmitsesin kordamööda pudelit laual ning deemonit, keda olin just suudelnud. „Sa tahad öelda, et seal pudelis ja Luce tees oli sees… ei… veri?“ Mu hääl oli täis hirmu ja vastikust. Mõte sellest, et mulle oli sisse joodetud asja, mis kunagi voolas teiste inimeste veenides ajas mul südame pahaks.
„Vabandust,“ lausus Azazel tasakesi ja jalutas aeglaselt minu juurde. Ta võttis õrnalt mu kätest kinni ja pomises midagi vaikselt.
„Ära isegi puuduta mind,“ sisistasin vaikselt ja raputasin endalt Azazeli käed. „Kurat, ma tunnen end praegu räpasena. Kuidas sa said mulle sisse joota verd?! Kas sa ei arvanud hetkekski, et ma ei tahaks seda?“ Vajusin lauale istuma ja silmitsesin uskumatult Azazeli.
„Kas sulle siis ei maitsenud see,“ sosistas deemon ja irvitas, „Sage, sa pead tunnistama, et sa tahaksid isegi pärast tõde juua seda kraami liitrite kaupa. Sa mõrvasid ühe minu meestest ja jõid ta tühjaks ning oled ikka veel näljane, kui ebaloomulik. Kas sa pole kunagi mõelnud, et oled suurem friik, kui deemonid või inglid?“ Ta nautis seda kõike. Armastas tunnet, mis tekkib pärast, kellegi viimasele piirile viimist.
„Lõpeta, Azazel,“ anusin vaikselt ja hingasin ebaühtlaselt, „palun sind.“
Azazel pani oma nimetissõrme mu huultele ja kehitas õlgu. „Vabandust, täna ei müüda halastuse talonge, Sage,“ lausus ta õelalt muiates ja tõi nähtavale oma sümbolitega noa. „Nagu ma ütlesin.“
Tundsin survet enda niigi armilisel randmel ja vaatasin suurte silmadega Azazeli. „Kurat, kui sa peaksid veel kord mu randmed puruks lõikama, siis ma luban, et sa ei pääse, vaid hirmunud tüdruku jutuga,“ tähendasin raevukalt ja tajusin toa värisemist. Tuli hakkas vaikselt vilkuma ja toas muutus temperatuur märgatavalt jahedamaks. Seda ei teinud Azazel, vaid mina.
„Sul istub siiski ingel ju õla peal,“ sosistas deemon mulle vaikselt kõrva ja tegi kiire liigutuse mu randme kohal.
Jäin vaatama haava randmel, millest valgus aeglaselt välja punane vedelik, mida ma olin harjunud jooma. Üks osa minust oli valmis oksendama ja valust nutma, kuid teises minas kasvas aina isu ja vajadus.
„Sa oled haige, Azazel,“ sõnasin vastikust tundes ja vaatasin mehele otsa, „isegi deemoni kohta.“ Ohkasin raskelt ja surusin enda verise randme vastu pükse. Ma ei teadnud kumba ma rohkem vihkan, kas teda või ennast? Raske oli valida.
„Sage, kumb meist on haigem? Kas verd joov väärakas või deemon, kes sõlmib tehinguid? Mõtle hoolega järele.“
Turtsatasin pahaselt ja tõusin püsti. Kõndisin ukseni, kuid peatusin äkitselt. Hammustasin huulde ja pöörasin ümber.
„Tead, ausalt öeldes ma loodan, et ingel mu õla peal on varsti kinni sinu #!?!#s ega lase sealt lahti,“ laususin ilma igasuguse kahetsuseta.
„Jah, sellised need inglid juhtuvad olema.“

Ma võisin küll olla mingisugune väärakas, kuid ometi ei olnud ma #!?!#. Ma olin keeranud kõik persse. Siin hullumaja seinte vahel võis Azazel mu elu kibedaks teha. Lisaks on üks probleem mina. Ekstra suur ja topelt probleem. Paar päeva pärast, kui ma ei saa seda iiveldama ajavat jooki, muutun ma täiesti teiseks inimeseks. Inimeseks, kes on lõhkev tuumapomm.
Ühesõnaga olen ma suures jamas.
Ja Luce. Tema põlegu põrgus, et saatis mind nii lolli sõltuvusse!
Lamasin enda palati põrandal ja irvitasin nagu lollakas. Ma irvitasin maailma ja kõige muu üle. Näiteks enda üle. Mul oli jõudu ja nii palju tervet mõistust, et kavandada enda põgenemine siit Hillarist. Esimest korda elus mõtlen ma siit põgenemise üle.
Sulgesin silmad ja lõpetasin hetkeks napakaks olemise. Keda ma üldse lollitan? Enne, kui ma jõuan hakata põgenemisega pihta peatavad mu Bill ja Azazel. Mingil põhjusel tahtsid kaks vastandit mind siin kinni hoida.
Hea küll. Põgenemine, ingel, deemon ja mina olid küll märkimisväärt probleemid, kuid siiski kõige tähtsam probleem oli laip. Tüüp kelle ma endalegi teadmata mõrvasin. Ma olen jälk inimene, kuid isegi välja kannatamatu inimene lohutab südames lootust, et Azazel peitis või kaotas laiba ära. Öeldakse ju, et lootus on lollide lohutus ning mingil määral kipub see tõsi olema.
Siiski mitmest küsimusest ühele vajaksin ma praegu vastust. Miks kurat ei mäleta ma möödunud ööst midagi? Jah, ma suudan meenutada seda, kuidas voodisse läksin ning silmad sulgesin ja järgmisena mäletan ma alles ärkamist verisena koridoris.
Pole ka ime, Sage. Sa olid ju oma kalli vere mõju all.
„Kas sa vait ei suuda olla?“ sisistasin pahaselt ja avasin silmad. „Oled sa tähelepannud, et hakkad minuga lobisema kõige ebasobivamatel hetkedel?“
Kuule! Minu arust oli meil see vestlus ära juba, vingus hääleke mu peas tusaselt, ma seletasin ju sulle, et ma ilmun ainult siis, kui sina tahad või sa hoiad oma kaitset liiga nõrgana. Muide, kui sa tahad tasuta nõu siis hoia Azazelist nii kaugele, kui võimalik.
„Tänud, aga viimasest olen ma juba aru saanud,“ sõnasin sarkasmiliselt ja tõusin püsti. Surusin huuled pahaselt kokku ja vaatasin mõtlikult seina. Ma ei teadnud ühtegi inimest, kes peaks vabal ajal endaga kahekõnet.
Ma lihtsalt proovin sinusugust armetut tüüpi aidata, teatas ta ükskõikselt ja jäi hetkes vait. Tead, kui sa tahad Azazelist vabaneda, siis ma võiksin sulle õpetada paar nippi.
Tardusin paigale ja kallutasin pead. „Vabaneda? Oled sa segane?! Ma ei hakka kedagi mõrvama! Isegi see üks mõrv oli kustutamatu viga ning ma ei kavatse seda viga kahe kordistada! Azazel võib olla küll selle maailma viimane tropp, kuid siiski ei suuda ma teda teadlikult tappa!“ Ohkasin raskelt ja vajusin enda voodile istuma. Krimpsutasin suud, kui voodi tõi kuuldavale krigina.
Keda sa petad, Sage? Mind või? Ma kuulen su alateadvust ja tean, et sa tahad teda mõrvata. Siiski on ka mängus ka su isiklikud vajadused.
„Ole vait!“ kähvasin pahaselt ja surusin käed rusikasse. „Saa aru, et mina ei ole sina ja sina ei ole mina. Meid ei ole isegi võimalk segamine ajada! Muide, kes kurat sa üldse oled?“ Ja vastus jäi tulemata. Pärast igat meie vestlust hakkas mulle aina rohkem tunduma, et hääl mu peas on allergiline otsestele küsimustele ja vastustele.