Sage - The girl who started the Apocalypse 9. osa (7)

Karjatus. See tungis halastamatult mu kõrvadesse ning äratas mu üles. Hääl ajas mind esmalt istuma, kuid siis juba voodist välja. Asjata ei röögita hullumajas kunagi. Ma tean seda. Tõusin püsti ja kõndisin kiirelt läbi tõelistele hulludele mõeldud palati. Asetasin käe lingile ning surusin seda alla, hoides terve aja hinge kinni, et uks oleks lahti. Mul oli õnne.
Lipsasin toast välja ja hakkasin kiirel sammul liikuma sinna, kus oli karjatuse allikas. Jalutasin rutakalt mööda koridore, mis olid tüütult valged ning tuttavad. Paar sanitari jäid mind kahtlase ilmega jõllitama, kui neist möödusin. Suutsin neile, vaid viisakalt naeratada ja hommikust öelda.
Lõpuks, kui ma jõudsin inimeseni, kes oli karjunud ümbritses teda juba kümme inimest. Kaasa arvatud, Luce, Eliz, ja Thomas. Nad olid kogunenud ukseavasse ning vaatasid mind kaasatundva pilguga ning raputasid pead.
„Sage ma arvan, et on parem, kui sa sinna tuppa ei vaata,“ sõnas Eliz aeglaselt ning vaatas mulle anuva pilguga silma. „Palun, Sage. Usu mind sa ei soovi näha, mis seal toas on.“ Ta pühkis silmanurgast ära pisarad, mis hakkasid mööda põske allaveerema.
Kallutasin pead ja kortsutasin kulmu. Silmitsesin plati ust ning taipasin. Bradyt polnud meie juures ja palat kuulus Bradyle. Kurat.
Trügisin inimestest mööda ning tormasin palatisse. Ma ei suutnud uskuda kõike seda, mida ma nägin. Mu jalad läksid nõrgaks ja ma vajusin lihtsalt keset tuba istuma. Ma olin hirmunud, tardunud ja kõike seda, mida võib öelda šokis inimese kohta.
Veri. See oli kõikjal, katte seinu ja põrandat. Veri ja valged seinad moodustasid pildi, mille kohta oli raske öelda midagi, mis seda kirjeldaks. Põranda keskel, voodi juures, lamas vereloigus Brady surmkahvatu keha.
Roomasin Brady keha juurde ja haarasin ta õlgadest kinni. „Brady! Brady, ära üles, palun,“ sosistasin ning raputasin meeleheitlikult Bradyt õlgadest. Ei ta ei saanud olla surnud! Ta pidi olema elus. Alles eile olin ma ju temaga kaarte mänginud. Praegune pidi olema lihtsalt halb unenägu, mis läheb varsti mööda. Ma ärkan üles.
Tundsin, kuidas keegi haarab mu õlgadest ning mind taas jalgadele tõstab. Klammerdusin inimese külge, kes oli mind püsti aidanud. Hingasin katkendlikult ning luristasin nina. Ma ei suutnud ohjeldada oma pisaraid, mis voolasid mööda mu põski. Pühkisin pisarad ja nina enda pluusivarrukasse.
„Sage, lähme siit toast minema. Luce teeb sulle teed ja äkki sa saad mõned rahustid, mis aitavad sul rahuneda,“ sõnas tuttav hääl ning hoidis mind oma embuses. Hääle omanik silitas rahustavalt mu juukseid ja ümises rahustavaid viise.
Luksatasin ning vaatasin hääle oma#!?!#. See oli Bill. Olin tänulik, et see oli Bill mitte keegi teine. Sulgesin silmad ning noogutasin Billile. Ma tahtsin siit toast kaduda. Mu emotsioonid olid mu mõistust vabastamas ning lasid laibahaisul mu ninna tungida. Krimpsutasin nina ja hoidsin hinge kinni.
Bill hoidis mind püsti ning juhatas mu aeglaselt ruumist välja. Ta rääkis mulle midagi, kuid ma ei tahtnud teda kuulata. Siiski tema jutt rahustas mind. Pilt Bradyst hakkas vaikselt tuhmuma mu silme ees ning jättis mu pähe halli mõistuse, mis polnud suuteline mõtlema.
Ma tundsin end inimvarena, kes suudab püsti seista, näha, mis ümberringi toimub ja ennast liigutada, kuid kes ei suuda mõelda, kuna kardab näha jälle neid kohutavaid pilte oma silme ees. Öeldakse, et hirm on inimlik, kuid tundub, et hirmu nägemiseks peab olema superinimene. Mina ei ole inimene, kes tahab omaks võtta oma hirme. Olen lihtsalt mina, kes on argpüks ega taha tunnistada kellegi surma.
Toetasin end Billile ning avasin lõpuks silmad. Pilt mu silme ees oli udune, kuid ma suutsin eraldada koridore, mida mööda me liigume. Bill üritas mind viia puhketuppa. Ma olen siiralt üllatunud, et ta ei üritanud mind toimetada mu enda palatisse.
„Istu,“ sosistas Bill vaikselt ning aitas mind puhketoa diivanile istuma. „Luce, mine tee talle teed ja küsi sanitarilt rahusteid. Too tekk ka, kui võimalik.“ Bill vaatas mind hindava pilguga ning surus huuled kokku.
„Sage, kuidas sa ennast tunned?“ küsis Eliz ja istus mu kõrvale. „Ma tean, et pole õige aeg seda öelda, kuid ma ju hoiatasin sind, et sa sinna tuppa ei läheks.“ Ta võttis mu käe enda peopesade vahele ning vaatas mind mureliku pilguga.
„Uimasena, olematuna, kurat ma ei tea,“ pomisesin ning tõmbasin jalad vastu kõhtu. Peitsin pea põlvede vahele. Ma ei teadnud enam, mida edasi teha. Ma oleksin võinud nutta ja korrutada, et Brady on elus või vaadata Elizele ning Billile otsa ja öelda, et minuga saab kõik korda. Esimesel polnud mõtet ja teine oleks olnud vale. Ma polnud enam ammu terve. Mõra minus oli olnud pisike, kuid Brady surm lihtsalt süvendas seda ja pani mind mõistma, et ma ei saa enam kunagi päris terveks.
„See on normaalne, et sa ei tea,“ sõnas Eliz ning naeratas mulle julgustavalt. „Peale kellegi lähedase surma ongi raske mõista, mida sa tunned või tahad.“ Eliz üritas kogu selle naeratusevärgiga end näidata tugevana ning peita oma valu. See oli nii tuntav. Ta võis ju näidata end vastupidavana, kuid temast kiirgus kurbust ja leina.
„Kõik võiks kaduda. Brady ei saa olla surnud! Ta peab olema elus! Alles eile me istusime siin. Sina ja Brady lahkusite siit koos eile,“ laususin nuttu kinni hoides ning silmitsesin Elizt. „Ma tunnen ennast nii tühjana.“
„Uskuda võib,“ teatas meie juurde saabuv Luce ning vaatas mind uuriva pilguga. „Sa oled ka parem välja näinud, Sage.“ Ta ulatas mulle tassi ja vangutas pead. Luce võttis laua juurest tooli ning istus sellele.
Turtsatasin ning vaatasin Luce. „Tänan, Luce,“ sõnasin vaikselt. Hoidsin teetassi enda käes ning hoidsin pilgu tassil. Ma ei oska öelda, mida ma nägin aurava tee vahtimises, kuid see rahustas mind. Jõin väikeste lonksude kaupa teed, iga uue sõõmuga tundsin, kuidas ma suudan end taas paremini va#!?!#eda.
„See mõjub vist,“ sõnas Bill ning kallutas pead. „Luce, miks sa talle tekki ega rahusteid ei toonud?“ Billi ilme oli tõsine ja kuidagi sünge. Tema kuldsetes silmades oli midagi tumedat, mis oli nii nähtav, kuid raskelt kirjeldatav.
Luce kissitas silmi ning pani enda käed risti rinnale. „Kas sa oled loll, Bill? Tore, kuna siis peaksid sa välja mõtlema, miks ma talle tekki ega rahusteid ei toonud. Jah, tubli poiss, kuna tee on juba ise üks paras rahusti ning tavalised rahustid Sagele ei mõju. Ja teed on väga lihtne asendada tekiga. Mõlemad annavad sooja.“ Rääkides Billiga oli Luce ninakas ja ülbe, kuid ometi ta muigas kergelt.
Bill turtsatas ning pööritas silmi. „Pean meeles, Luce. On sul juba parem, Sage?“ uuris Bill minu käest murelikul toonil.
„Mitu korda te veel plaanite minult seda üht ja sama küsimust küsida, kui te juba ise teate vastust?“ küsisin pahuralt vastu ja lonksasin teed. „Brady on surnud ja miski ei lähe praegu paremuse suunas! Iga päevaga muutun ma aina rohkem hulluks, teie kõik ei saa oma vahel hästi läbi ja Brady ei tule enam kunagi tagasi!“ Ma kõlasin täieliku teismelisena kõiki oma mõtteid ja tundeid välja öeldes.
„Bill, nagu Luce ütles võid sa olla vahel täielik aju kääbik,“ lausus Thomas ning vaatas Billi. „On ju teada, et peale sõbra surma ei olda enam endised.“ Thomas pani käed kokku ning vaatas mõtliku pilguga maha.
„Igatahes ma ei tea, kas te panite tähele või ei, siis oli Brady palati seinale kirjutatud midagi,“ ütles Luce ning ohkas raskelt.
„Luce, ma suutsin jõllitada, vaid Brady verist ja kahvatut keha. Sa tõesti arvad, et mul oli aega seinu vahtida?“ uurisin pahuralt ning jõin teed edasi. Hommikul ärgates ei oleks ma osanud isegi aimata, et terve mu ülejäänud päev võib nii persse minna.
„See oli kirjutatud teeba tähestikus, aga ma ei oska seda ümber tõlkida,“ lausus Eliz ning kortsutas kulmu. „Äkki mõni patsientidest käis unes, tappis Brady ja kirjutas seinale.“ Ta kehitas nõutult õlgu ning silmitses Luce.
„Teeba tähestiku ei oska paljud. Eriti veel hullud, kes on otsustanud ajaviiteks unes jalutada. Isegi, kui keegi suudaks selle korrektselt ümber tõlkida ladina tähestiku, seisaks ta veel ühe probleemi ees,“ sõnas Luce ning võttis enda taskust kortsus paberi ja harutas selle lahti. „Nimelt on see veel omakorda ladina keeles. Kahe kordne lukk. Inimene, kes selle kirjutas #!?!#ümme minutit seda teksti tõlkima, kuna see on nii raskelt ja kavalalt tehtud.“ Luce näitas algul algset teksti, siis ladina keelset ning lõpuks ümber tõlgitud kirja.
Kallutasin pead ja kergitasin kulme. „Chaos on tagasi, li.bud. Lib.ud?“ küsisin Elizt, Thomast, Billi ja Luce vaadates ning hoidsin naeru tagasi. „Kes on Chaos?“ Ma tean, et praegu ei olnud õige aeg itsitamiseks, kuid sõna lib.ud ajas mind tahestahtmata naerma.
Thomas vaatas mind üllatunud pilguga ning küsis: „Sa tõesti ei tea, kes on Chaos? Ise sa oled üles kasvanud sellises kohas, kus usk on üpriski tähtsal kohal.“
„Thomas, ma ei vaja praegu loengut, et miks ma ei tea religioonist midagi, eks. Liskas see ei tähenda, et kui ma kasvan üles tihedalt usuga seotud kohas, siis ma ka tean sellest midagi,“ tähendasin teravalt ja jõin tassi tühjaks.
Bill surus huuled kokku ning raputas pead. „Chaos tähendab otsetõlkest kreeka keelest Kaost. Paljud arvavad, et Chaos on tume, segane ja sünge, kuid tõenäoliselt nad eksivad. Chaos oli kunagi ingel. Michaeli väikene õde, kes langes tänu armastusele, millele ta truuks jäi. Algselt oli viis peainglit, kellest tänaseks tuntakse puhtana, vaid kolme. Michael, Raphael, Gabriel, Lucifer ja Chaos…“
„Lucifer oli peaingel?“ pärisin uskumatult ning turtsatasin. Jah, minu suhe usu ja Jumalaga on haletsusväärselt olematu või siis parimal juhul nulli lähedane.
„Jah, oli ennem, kui ta hakkas Jumalale vastu, kuna oli liiga uhke, et inimeste ees kummardada,“ lausus Eliz ükskõikselt vahele ning vaatas tuimalt seina. Ta niheles rahutult ja hõõrus käsi üksteise vastu.
„Ega ta nii halb ka ei ole,“ pomises Luce ning pööritas silmi.
Bill hõõrus otsaesist kannatlikult ning vaatas manitseva pilguga Luce ja Elizt. „Ma räägiksin nüüd edasi ilma, et te kolm vahele segaksite. Ma oleksin teile siis väga tänulik. Hea küll, viis ustavat peainglit. Chaos armus Luciferi, mis oli inglitele täielikult keelatud. Kõik emotsioonid olid põhimõtteliselt neile keelatud, aga eelkõige armastus ja viha. Peale oma pattu aeti Luciferi Michaeli poolt taevast välja ning Chaos pandi valiku ette, kas ta langeb koos armastatuga või kannatab oma venna põlgust. Chaos langes.
Chaost võib kutsuda nelja ratsa#!?!# emaks ning põrgus kardeti teda isegi rohkem, kui Luciferi. Arvati, et Chaoses on olemas veel alles midagi, mis eristab inglit deemonist. Chaosel oli põrgus vaba voli kuni ajani, mil ta lukustati koos Luciferiga põrgu kõige pimedamasse ja sügavamasse nurka. Räägitakse, et Chaost põrgust välja päästa, peavad ingel ja deemon ühte heitma. Ingli ja deemoni vaheline armastus sümboliseerib tõelist armastust ning valmidust murdma kõiki reegleid. Lõouks, kui Chaos on põrgust vaba murrab ta üks haaval koos ratsanikega seitse pitserit, mis hoiavad kinni Lucit ning laseb Luciferil maapeal veidikene polkat tantsida.“
„Kuidas Chaost saab tagasi põrgusse toppida?“ pärisin uudishimulikult ja hammustasin huulde. Ma olin kindel, et peale Brady matuseid veedan järgnevad päevad vaimuhaigla raamatukogus ning otsin raamatuid Chaose kohta.
„Seda teavad ainult peainglid,“ mainis Thomas. „Sa võid mulle teatada, kui ühte kohtad ning saad temalt teada, kuidas Chaost tagasi põrgusse saata. Praegu peab lihtsalt lootma, et kogu see Chaose värk on legend ja kiri seinal uneskõndija sonimine.“
„Jah, ja kui sa oleksid ära tõlkinud ise selle kirja seinalt, siis arvaksid sa teisiti. Tavaline hull ei tuleks isegi selle peale, et võiks kirja edastada nii, et vaid teatud inimesed saaksid aru,“ porises Luce ning vaatas altkulmu Billi.
„Aga siiski, miks lib.ud?“ uurisin uudishimulikult ning muigasin pea märkamatult.
„Kuidas ikka öelda oma vaenlastele, et sa oled valmis nende elu põrguks tegema?“ päris luce minu käest vastu ning lasi näole ilmuda väiksel irvel. „Lisaks on ka Chaosel imelik ja aru saamatu huumorisoon.“

Autori kommentaar »